Otsekui taevatähed Valguse Linnas

„Fluctuat nec mergitur” ehk „Teda peksavad lained, aga ta ei upu” on Pariisi moto.

NAGU laeval, on Pariisil tulnud pinnale jäämiseks viimase rohkem kui 2000 aasta jooksul vastu panna arvukatele välistele tormidele ja seesmistele mässudele. Tänapäeval armastatakse Pariisi, üht maailma kauneimat linna, tema suurejoonelise arhitektuuri, lehiste bulvarite ja maailmakuulsate muuseumide tõttu. Mõned peavad seda luuletajate, kunstnike ja filosoofide meelispaigaks. Teised naudivad sealseid gastronoomilisi hõrgutisi ja imetlevad selle haute couture’i (kõrgmoodi).

Ajalooliselt on Pariis olnud katoliikluse kants. Kakssada aastat tagasi hakati Pariisi kutsuma Valguse Linnaks tema otsustava rolli pärast Euroopa intellektuaalses liikumises, mida tuntakse valgustuse nime all. Teadlikult või teadmata on suuremat osa tänapäeva Pariisi elanikest rohkem mõjutanud tolle aja filosoofia kui religioon.

Inimtarkus pole aga valgustanud inimeste elu nii nagu oodati. Paljud otsivad tänapäeval valgustust hoopis teisest allikast. Juba ligi 90 aastat on Jehoova tunnistajad paistnud Pariisis „otsekui taevatähed” (Filiplastele  2:15). Osavate meremeeste sarnaselt on neil tulnud pidevalt kohandada endid muutuvate suundumuste või sündmustega, et korjata pardale „kõigi paganate rikkusi” (Haggai 2:7).

Katselepanev linn

Aastal 1850 oli Pariisis 600 000 elanikku. Praegu on selle rahvastik, kui eeslinnad kaasa arvata, tublisti üle üheksa miljoni. See kasv on teinud Pariisist Prantsusmaa kõige eripalgelisema linna. See on ülemaailmne kõrghariduse keskus, kus asub üks maailma vanimaid ülikoole, ja linnas elab ligi 250 000 üliõpilast. Mõned Pariisi äärelinnad esindavad aga oma paljude kuritegevuse ja töötuse poolest tuntud kõrghoonekvartalitega Pariisi tumedamat külge. Jehoova tunnistajatel läheb kahtlemata vaja oskusi ja kohanemisvõimet, et esitada head sõnumit vastuvõetaval moel kõiksugustele inimestele (1. Timoteosele 4:10).

Pariisis käib igal aastal üle 20 miljoni turisti. Nad ronivad põnevusega Eiffeli torni, jalutavad Seine’i  jõe kaldal või peatuvad teeäärsetes kohvikutes ja bistroodes, lastes ümbritsevatel muljetel endasse imbuda. Kuid pariislaste endi igapäevane elutempo on üsna tormakas. „Inimesed kiirustavad kogu aeg kuhugi,” selgitab täisajaline jumalateenija Christian. „Kui nad töölt koju jõuavad, on nad kurnatud.” Vestelda nende hõivatud inimestega pole lihtne.

Üks suurimaid raskusi on aga Pariisi Jehoova tunnistajate jaoks see, kuidas inimesi kodunt kätte saada. Mõnes majas on uksetelefon. Järjest suureneva kuritegevuse tõttu on korterelamute sissepääsud sageli varustatud koodlukuga ja nii pole võimalik majja sisse pääseda. Kahtlemata on see üks põhjus, miks mõne piirkonna suhtarv on vaid 1 tunnistaja 1400 elaniku kohta. Seepärast katsutakse üha rohkem telefoni teel ja eraviisiliselt tunnistust anda. Kas Jehoova tunnistajatel on õnnestunud sel moel oma valgusel paista lasta? (Matteuse 5:16.)

Võimalusi ja kohti eraviisilise kuulutustöö tegemiseks on küllaga. Martine märkas bussipeatuses seismas üht naist, kes paistis masendunud olevat. Naine oli kaotanud hiljuti oma ainukese tütre. Martine andis talle brošüüri, kus räägiti Piibli lohutavast ülestõusmislootusest. Siis ei kohtunud nad naisega mitu kuud. Kui Martine teda uuesti nägi, oli tal võimalus alustada temaga piibliuurimist. Vaatamata abikaasa vastupanule sai naisest Jehoova tunnistaja.

Viljakas eraviisiline kuulutustöö

Pariisi ühistranspordisüsteem on üks maailma tõhusamaid. Selle kuulus metroo sõidutab päevas 5 000 000 reisijat. Pariisi keskel asetsevat metroojaama Châtelet-Les-Halles’i peetakse maailma suurimaks ja elavaima liiklusega jaamaks. Võimalusi inimestega vestelda on arvutult. Alexandra sõidab iga päev metrooga tööle. Ühel päeval sattus ta juttu ajama noormehega, kellel oli ravimatu leukeemia. Alexandra andis talle traktaadi paradiisilootuse kohta. Iga päev kuue nädala jooksul vestlesid nad samal ajal ja samas paigas Piibli teemadel. Siis ühel päeval noormees enam ei tulnud. Veidi aja pärast helistas Alexandrale noormehe abikaasa ja palus tal tulla haiglasse, sest mehe seisund oli kriitiline. Kahjuks jõudis Alexandra kohale liiga hilja. Pärast noormehe surma kolis tema abikaasa Bordeaux’sse Edela-Prantsusmaal, kus teda külastasid kohalikud tunnistajad. Kui toredat uudist kuulis Alexandra aasta hiljem – lesest oli saanud ristitud Jehoova tunnistaja! Nüüd on tal lootus näha kunagi oma ülestõusnud abikaasat! (Johannese 5:28, 29.)

Üks eakas kristlik õde kõnetas Renatat rongis, mis sõitis Pariisist Limoges’i Kesk-Prantsusmaal. Renata oli oma sünnimaal Poolas õppinud viis aastat teoloogiat ning heebrea ja kreeka keelt, kuid ta oli oma usu kaotanud. Kolm kuud varem oli ta palvetanud Jumala poole. Kuigi Renatat eriti ei huvitanud, mida eakas õde talle öelda tahtis, andis ta õele oma telefoninumbri, sest arvas, et ei kohtu temaga hiljem enam kunagi. Õde oli aga visa ja hoolitses selle eest, et Renatat peagi külastati. Kui tunnistajatest abielupaar Renata juurde saabus, mõtles too: „Mida neil on mulle õpetada?” Kuid vaatamata oma seminariõpingutele hakkas ta alandlikult tundma poolehoidu Piibli tõe vastu. „Mõistsin otsekohe, et see on tõde,” selgitab ta. Nüüd jagab ta rõõmsalt Piibli sõnumit teistega.

Michèle käis autojuhikursustel. Tema kursusekaaslased hakkasid sõiduteooria tunnis rääkima abielueelsest seksist. Michèle väljendas selles suhtes oma hukkamõistu. Nädala aja pärast küsis sõiduõpetaja Sylvie temalt: „Kas sa oled Jehoova tunnistaja?” Sylvie’le oli avaldanud mõju Michèle’i piibliline seisukoht. Piibliuurimine sai alguse ja aasta pärast Sylvie ristiti.

Pariisi arvukad pargid on seal toimuvatele vestlustele imeilusaks fooniks. Kasutades ära oma puhkepausi, läks Josette parki, kus  jalutas eakas proua Aline. Josette rääkis talle Piibli imelistest tõotustest. Nad leppisid kokku piiblikursuse suhtes ja peagi edenes Aline ristimiseni. Praegu on Aline 74-aastane ja ta on väga viljakas üldpioneer, kellele pakub rõõmu kristlikku tõde teistega jagada.

Valgus kõigile rahvaile

Pariisi Jehoova tunnistajad ei pea erinevate kultuuride mitmepalgelisuse nautimiseks kaugele reisima. Peaaegu 20 protsenti sealsest rahvastikust on välismaalased. Kristlikke kogudusi ja gruppe on moodustatud 25 keeles.

Vaist ja leidlikkus aitavad sageli kaasa selles hea sõnumi kuulutustöö erivaldkonnas. Üks filipiinlasest tunnistaja tegi endale oma erilise territooriumi. Tal õnnestus alustada mitmeid piibliuurimisi, kui ta poes käies tegi juttu teiste poesolevate filipiinlastega.

Kuulutustöös tasub algatusvõimet üles näidata. Kui ühe võõrkeelse koguduse tunnistajad said 1996. aasta detsembris kuulda, et linna tuleb maailmakuulus tsirkus, otsustasid nad proovida ühendust võtta selle artistidega. Ühel õhtul pärast etendust õnnestuski neil artistidega vestelda, kui need oma hotelli tagasi pöördusid. Selle tulemusel levitasid tunnistajad 28 Piiblit, 59 raamatut, 131 brošüüri ja 290 ajakirja. Kolmenädalase linnasoleku lõppedes küsis üks akrobaat: „Kuidas ma võiksin Jehoova tunnistajaks saada?” Teine teatas: „Ma lähen oma kodumaale kuulutama!”

Leitakse peidetud aardeid

Pariisi tulnud leiavad kõikjalt, kuhu nad ka ei vaataks, möödunud ajastute toredaid arhitektuurilisi aardeid. Kuid veelgi väärtuslikumad aarded ootavad avastamist. Aniza tuli Prantsusmaale koos diplomaadist onuga. Ta luges kodus regulaarselt Piiblit. Ühel päeval, kui ta oli kiirustades kodunt lahkumas, andis üks pioneer talle traktaadi „Miks sa võid usaldada Piiblit”. Lepiti kokku kohtumine järgmisel nädalal ja nad hakkasid koos Piiblit uurima. Aniza kohtas perekonna tugevat vastuseisu, kuid edenes siiski uurimises ristimiseni. Kuidas ta suhtub oma eesõigusesse tõde teistele jagada? „Alguses oli kuulutustöö mulle raske, sest ma olen häbelik. Aga kui ma loen Piiblit, annab see mulle hoogu juurde. Ma ei suuda rahulikult olla, kui ma midagi ei tee.” Taoline suhtumine iseloomustab paljusid Pariisi tunnistajaid, kes on „ikka innukad Issanda töös” (1. Korintlastele 15:58).

Piibli tõde särab ka Pariisi äärelinna elamukvartalites, tuues esile veel teisigi „vääriskive”. Bruce läks sõbra juurde, kes oli hiljuti Jehoova tunnistajaks saanud, kavatsusega laenata temalt mõnda heliplaati. Ta leidis sõbra oma tuttavatega Piibli üle arutlemas ja jäi nende juttu kuulama. Kui talle pakuti võimalust Piiblit uurida, oli ta sellega nõus, kuid tal tuli ette mõningaid raskusi. „Olin sealkandis väga tuntud. Mu vanem vend kakles alalõpmata ja mina korraldasin lärmakaid tantsuõhtuid. Kuidas teised suhtuksid sellesse, kui ma hakkan tunnistajaks?” Vaatamata pidevale pealekäimisele pidusid korraldada, lõpetas Bruce selle tegevuse. Kuu aja pärast hakkas ta kuulutustööd tegema: „Iga selle kandi inimene tahtis teada, miks ma olin hakanud tunnistajaks.” Peagi ta ristiti. Mõne aja pärast oli tal eesõigus võtta osa teenistusväljaõppe koolist.

Aarete otsimine võib nõuda suuri pingutusi. Palju rõõmu teeb aga see, kui töö end ära tasub! Jacky, Bruno ja Damien töötasid Pariisis pagaritena. „Meiega oli võimatu ühendust saada, sest me töötasime kogu aeg ja meid polnud kunagi kodus,” selgitab Jacky. Üldpioneer Patrick nägi ühe maja ülakorrusel paari väikest korterit ja ta tegi järelduse, et vähemalt ühes neist elatakse. Tema järelejätmatud pingutused kohtuda sealsete elanikega kandsid vilja, kui ta ühel õhtupoolikul sai lõpuks kokku Jackyga, kes seal ajutiselt elas. Milline oli tulemus? Kolm sõpra said tunnistajateks  ja nad leidsid teise töö, mis võimaldas neil teokraatlikust tegevusest täiel määral osa võtta.

Tormi vaigistamine

Mõned Prantsusmaa massiteabevahendid iseloomustasid hiljuti Jehoova tunnistajaid kui ohtlikku sekti. Aastal 1996 osalesid tunnistajad kogu hingest rohkem kui üheksa miljoni traktaadi jagamises, mis sisaldas erisõnumit pealkirjaga „Mida sa peaksid teadma Jehoova tunnistajatest”. Tulemused olid äärmiselt positiivsed.

Tehti erilisi pingutusi, et iga inimeseni jõuda. Paljud ametnikud tänasid tunnistajaid. Üks linnanõunik kirjutas: „Jehoova tunnistajad teevad hästi, et levitavad seda traktaati. See seab tõe jalule.” Üks doktor kommenteeris: „Olen seda kaua oodanud!” Üks mees Pariisi kandist kirjutas: „Lugesin juhuslikult traktaati „Mida sa peaksid teadma Jehoova tunnistajatest”. Tahaksin teada rohkem ja võtaksin vastu tasuta koduse piiblikursuse pakkumise.” Teine kirjutas: „Suur tänu teile aususe eest.” Üks katoliiklasest proua ütles ühele tunnistajale: „Lõpuks ometi andsite vastuse nendele valedele!”

Paljudele Pariisi noortele kuulutajatele tegi eriti rõõmu kuulutushoogtöö, mis korraldati noorte katoliiklaste päevade ajal 1997. aastal. Kuigi sooja oli üle 35 kraadi, võttis hoogtööst osa umbes 2500 tunnistajat. Kõigest paari päeva jooksul jagasid nad kogu maailmast kokku tulnud noortele 18 000 brošüüri „Raamat kõigile inimestele”. Lisaks sellele, et Jehoova nimele anti head tunnistust ja külvati tõeseemneid, andis see kampaania noortele tunnistajatele ka palju jõudu. Üks noor õde, kes lühendas oma puhkust, et osaleda täiel määral selles erilises jõupingutuses, kirjutas: „Jehooval on maa peal õnnelik rahvas, kes kasutab oma jõudu tema nime kiitmiseks. Need kaks päeva, mis olid nii täiuslikud ja toredad, oleksid väärt olnud kogu elu puhkusi! (Laul 84:11.)”

28. veebruaril 1998 möödus 65 aastat Hitleri määrusest, mille tagajärjel keelustati Jehoova tunnistajate tegevus Saksamaal. Prantsusmaa Jehoova tunnistajad kasutasid seda päeva, et näidata üüritud saalides avalikkusele videot „Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu” („Jehovah’s Witnesses Stand Firm Against Nazi Assault”), mis jutustab Jehoova rahva kannatustest. Laiali jagati üle seitsme miljoni kutse. Ajaloolased ja endised laagrielanikud rääkisid liigutavaid kogemusi. Pariisis käis kohal ligi 5000 inimest, kelle seas oli suurel hulgal neid, kes pole tunnistajad.

Paljud pariislased hindavad väga vaimset valgust ja neil on hea meel, et Kuningriigi kuulutajad paistavad heledalt otsekui taevatähed. Paika peab Jeesuse kuulutus: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid” (Matteuse 9:37). Jehoova tunnistajate otsusekindlus ületada kõik takistused kuulutustöö tegemiseks Pariisis on teinud linnast erilises mõttes Valguse Linna ja see toob kiitust Jehoovale.

[Pilt lk 9]

Raekoda

[Pilt lk 9]

Garnier’ ooperiteater

[Pilt lk 9]

Louvre’i muuseum

[Pildid lk 10]

Piibli sõnumit jagatakse toimekatele inimestele kõikjal, kus neid kohatakse