1. Kust me teame, et Jumala rahvas pidi Suure Babüloni vangistusest vabanema, ning milliseid küsimusi me hakkame arutama?

EELMISES artiklis rääkisime sellest, kuidas Jumalale ustavad kristlased sattusid Suure Babüloni vangistusse. Kuid nad ei pidanud jääma vangistusse alatiseks. Jumala käsk „Minge välja temast, minu rahvas” oleks sisutühi, kui ülemaailmse valereligiooni impeeriumi ikke alt poleks kunagi võimalik vabaneda. (Loe Ilmutus 18:4.) Kahtlemata huvitab meid see, kuidas Jumala rahvas Babüloni haardest täielikult vabanes. Kuid enne tuleb meil saada vastus mõnele küsimusele. Millise seisukoha võtsid piibliuurijad Suure Babüloni suhtes enne aastat 1914? Kui innukad olid meie vennad esimese maailmasõja ajal kuulutustöös? Kas sellel, et neid oli tollal vaja distsiplineerida, on seos Suure Babüloni vangistuses olemisega?

2. Millise seisukoha võtsid esimesed piibliuurijad valereligiooni suhtes, kuigi nad ei saanud kõigest veel selgelt aru?

² Esimesele maailmasõjale eelnenud aastakümnetel mõistsid Charles Taze Russell ja tema mõttekaaslased, et  ristiusu kirikud ei õpeta Piibli tõde. Seepärast otsustasid nad, et ei tee mitte mingit tegemist valereligiooniga, kuigi nad ei saanud asjadest veel väga selgelt aru. Siioni Vahitorn väljendas juba 1879. aasta novembris nende selget Piiblil põhinevat seisukohta Suure Babüloni suhtes. Seal öeldi: „Igat kirikut, kes väidab, et ta on Kristusega kihlunud puhas neitsi, kuid kes teeb koostööd maailmaga (metsalisega) või saab sellelt toetust, tuleb pidada hoorakirikuks, kui kasutada piibellikku kõnepruuki.” (Loe Ilmutus 17:1, 2.)

3. Mida sellist tegid piibliuurijad, mis näitas, et nad soovisid valereligiooniga sidemed katkestada? (Vaata pilti artikli alguses.)

³ Jumalakartlikud mehed ja naised teadsid, mida nad peavad tegema. Nad poleks saanud loota Jumala õnnistusele, kui nad oleksid jätkanud valereligioonide toetamist. Seepärast kirjutasid paljud piibliuurijad oma kirikule kirja, kus nad ütlesid, et tahavad sealt lahkuda. Mõnel juhul lugesid nad selle kirikus teistele ette. Seal, kus see oli keelatud, saatsid mõned koopia oma kirjast kõigile kiriku liikmetele. Nad ei tahtnud teha valereligiooniga enam mitte mingit tegemist. Aastaid varem võinuks nad sellise teo pärast elu kaotada. Kuid 19. sajandi lõpus oli kirik hakanud paljudes maades riigi toetust kaotama. Kartmata repressioone, võisid inimesed sellistes riikides vabalt usu teemadel arutleda ja võtta sõna isegi riigikiriku doktriinide vastu.

4. Millised suhted olid esimese maailmasõja ajal Jumala rahva ja Suure Babüloni vahel?

⁴ Piibliuurijad said aru, et ei piisa sellest, kui nad ütlevad oma sugulastele, headele sõpradele ja kiriku liikmetele, et nad ei toeta enam valereligiooni. Kogu maailm pidi mõistma, et Suur Babülon teeb otsekui hooratööd. 1917. aasta detsembris ja 1918. aasta alguses jagas mitu tuhat innukat piibliuurijat inimestele traktaati „Babüloni langemine” („The Fall of Babylon”), mis mõistis ristiusu kiriku teravalt hukka. Kokku levitasid nad seda traktaati 10 miljonit eksemplari. Nagu võib arvata, olid vaimulikud maruvihased. Ent piibliuurijad ei lasknud sellest end heidutada ja jätkasid oma tähtsat tööd. Nad olid võtnud nõuks kuuletuda „eelkõige Jumalale, mitte inimestele”. (Ap. t. 5:29.) Mida me sellest kõigest võime järeldada? Need kristlikud vennad ja õed mitte ei sattunud sõja ajal Suure Babüloni vangistusse, vaid rebisid end selle haardest lahti ja aitasid sedasama teha ka teistel.

5. Kust me teame, et vennad olid esimese maailmasõja ajal väga innukad?

⁵ Varem uskusime, et Jehoova polnud oma teenijatega rahul, sest nad ei teinud esimese maailmasõja ajal innukalt kuulutustööd. Me järeldasime, et seepärast lubas Jehoova Suurel Babülonil nad lühikeseks ajaks oma vangistusse võtta. Kuid ustavad vennad ja õed, kes teenisid Jumalat aastatel 1914–18, selgitasid hiljem, et üldiselt tegi Jumala rahvas kuulutustöö jätkamiseks oma parima. Nende sõnu toetavad kaalukad tõendid. Meie teokraatliku ajaloo lähem uurimine  on aidanud meil paremini aru saada mõnest sündmusest, millest Piibel räägib.

6., 7. a) Milliseid takistusi oli piibliuurijatel esimese maailmasõja ajal? b) Too mõni näide piibliuurijate innukuse kohta.

⁶ Tegelikult andsid piibliuurijad esimese maailmasõja ajal tohutult võimast tunnistust. Neil polnud üldsegi kerge seda teha. Selleks oli mitu põhjust. Käsitleme nüüd kahte neist. Esiteks, noil päevil seisnes kuulutustöö põhiliselt piibliteemalise kirjanduse levitamises. Kui ilmalikud võimud keelustasid 1918. aasta alguses raamatu „Lõpetatud saladus” („The Finished Mystery”), muutus kuulutustöö paljudele vendadele raskeks. Nad polnud veel õppinud kuulutama üksnes Piibli abil. Seni olid nad arvestanud sellega, et raamat „Lõpetatud saladus” kõneleb nende eest. Teiseks, 1918. aastal puhkes palju elusid nõudnud Hispaania gripp. Kuna see kohutav haigus levis kiiresti, oli kuulutajatel keeruline vabalt ringi liikuda. Kuid hoolimata neist ja teistest takistustest jätkas enamik piibliuurijad tublisti kuulutustöö tegemist.

⁷ Ainuüksi 1914. aastal näitas väike piibliuurijate grupp „Loomise fotodraamat” („Photo-Drama of Creation”) rohkem kui üheksale miljonile inimesele. See teos, mille puhul slaidid ja filmilõigud olid sünkroniseeritud heliga, käsitles aega alates inimese loomisest kuni tuhandeaastase rahuriigi lõpuni. Tollal oli see märkimisväärne saavutus. Nende inimeste arv, kes seda presentatsiooni üksnes 1914. aastal nägid, oli suurem kui kuulutajate tipparv tänapäeval. Peale selle on aruannetest näha, et aastal 1916 käis USA-s koosolekutel 809 393 inimest ning aastal 1918 juba 949 444 inimest. Piibliuurijad olid tõepoolest innukad!

8. Kuidas kanti esimese maailmasõja ajal hoolt vendade vaimsete vajaduste eest?

⁸ Esimese maailmasõja ajal nähti palju vaeva, et jagada kõigile piibliuurijatele vaimset toitu ja julgustust. See andis vendadele kuulutustööks jõudu. Innukas kuulutaja Richard Barber  meenutas: „Meil õnnestus korraldada asjad nii, et mõned reisivad ülevaatajad said tööd jätkata, Vahitorn ilmus edasi ning seda saadeti ka Kanadasse, kus see oli keelustatud. Minu ülesanne oli saata postiga taskuformaadis raamatut „Lõpetatud saladus” paljudele usukaaslastele, kelle enda raamat oli konfiskeeritud. Vend Rutherford palus, et korraldaksime kokkutulekuid mitmes USA lääneosa linnas ning saadaksime kõnepidajaid sõpru julgustama, niipalju kui võimalik.”

9. a) Miks oli aastatel 1914–19 vaja Jumala rahvast distsiplineerida? b) Mida oleks vale järeldada selle põhjal, et piibliuurijaid oli tarvis distsiplineerida?

⁹ Aastatel 1914–19 polnud mitte kõik piibliuurijate teod pühakirja põhimõtetega kooskõlas. Kuigi vennad-õed soovisid kogu südamest Jumalat teenida, ei saanud nad täielikult aru sellest, mida tähendab ilmalikele võimudele allumine. (Rooml. 13:1.) Seepärast ei jäänud enamik neist sõjategevuse suhtes alati erapooletuks. Näiteks kui USA president palus, et 30. mail 1918 palvetaksid inimesed rahu eest, siis Vahitorn õhutas piibliuurijaid selle üleskutse järgi toimima. Osa vendi ostis võlakirju, et aidata rahastada sõjategevust, ning mõned läksid isegi relvade ja tääkidega kaevikutesse. Kuid oleks vale järeldada, et piibliuurijad olid Suure Babüloni vangistuses selle pärast, et neid oli vaja distsiplineerida. Nad mõistsid, et neil tuleb katkestada kõik sidemed valereligiooniga, ning esimese maailmasõja aegu olid nad seda juba peaaegu teinud. (Loe Luuka 12:47, 48.)

10. Millest oli näha, et piibliuurijad pidasid elu pühaks?

¹⁰ Kuigi piibliuurijad ei saanud täielikult aru sellest, mida tähendab kristlik erapooletus, teadsid nad üht: Piibel keelab teiselt inimeselt elu võtta. Seepärast keeldusid ka need vähesed vennad, kes läksid esimese maailmasõja ajal relvadega kaevikutesse, kasutamast neid teiste inimeste tapmiseks. Mõned, kes polnud nõus ligimese vastu relva tõstma, saadeti rindele lootuses, et nad saavad seal surma.

11. Mismoodi reageerisid ilmalikud võimud sellele, et piibliuurijad keeldusid sõdimast?

¹¹ Saatan oli ilmselgelt vihane, kui ta nägi, millise seisukoha piibliuurijad seoses sõdimisega võtsid, ehkki nende arusaam polnud tollal üdini õige. Seepärast haudus ta kurja seaduse varjus. (Laul 94:20.) USA kindralmajor James Franklin Bell ütles vendadele Rutherford ja Van Amburgh, et USA justiitsministeerium oli püüdnud esitada kongressile seaduseelnõu, mille järgi oleks neile, kes keeldusid sõjas relva kätte võtmast, võidud määrata surmanuhtlus. Ta pidas silmas eeskätt piibliuurijaid. Kindralmajor käratas vihahoos vend Rutherfordile: „Seda seaduseelnõud ei võetud vastu, kuna [president] Wilson astus vahele, ent me teame, kuidas teile koht kätte näidata, ja seda me ka teeme!”

12., 13. a) Miks määrati kaheksa juhtivat venda pikaks ajaks vangi? b) Kas vangistus suutis murda nende vendade ustavust Jehoovale? Selgita.

¹² Võimud viisid oma ähvardused täide. Vennad Rutherford, Van Amburgh ja veel kuus Vahitorni ühingu esindajat  arreteeriti. Kohtuotsust teada andes sõnas kohtunik: „See usupropaganda, millega need mehed tegelevad, toob suuremat kahju kui diviis Saksa sõdureid ... Mitte ainult valitsuse juristide ja sõjaväe luureteenistuse tegevust pole nad muutnud küsitavaks, vaid nad on ka häbimärgistanud kõigi kirikute kõiki vaimulikke. Neile tuleb määrata range karistus.” („Usk võidumarsil”, A. H. Macmillan, lk 98.) Nii sündiski. Eelmainitud kaheksale piibliuurijale määrati pikk vanglakaristus, mida nad pidid kandma Georgia osariigis Atlantas asuvas föderaalvanglas. Kui sõda oli lõppenud, lasti nad aga vabaks ning nende vastu esitatud süüdistustest loobuti.

¹³ Need kaheksa meest hoidsid isegi vangis olles pühakirja põhimõtetest kõvasti kinni. Nad palusid USA presidendilt armu, kirjutades talle: „Issanda tahe ilmneb selgelt pühakirja sõnades „Sa ei tohi tappa” ning seega iga Rahvusvahelise Piibliuurijate Ühingu liige, kes on Issandale pühendunud, kuid kes oma pühendumistõotusest taganeks, kaotaks Jumala heakskiidu ja talle saaks osaks täielik häving. Sestap ei luba ühingu liikmete südametunnistus neil teiselt inimeselt tahtlikult elu võtta.” Väga julge sõnavõtt, kas pole? On selge, et vennad ei kavatsenud oma põhimõtteid reeta.

14. Selgita Piibli abil, mis toimus aastatel 1914–19.

¹⁴ Kirjakoht Malaki 3:1–3 (loe) kirjeldab võitud „Leevi poegade” puhastamist, mis algas aastal 1914 ning lõppes 1919. aasta algupoolel. Sel ajal tulid „ülim Isand” ehk Jehoova ning „lepingu saadik” ehk Jeesus Kristus vaimsesse templisse sealseid jumalateenijaid üle vaatama. Pärast seda, kui Jehoova oli oma rahvast distsiplineerinud ja puhastanud, oli see valmis teda edaspidigi esindama. Aastal 1919 määrati „ustav ja arukas ori” usuperele vaimset toitu andma. (Matt. 24:45.) Nüüd oli Jumala rahvas Suurest Babülonist lõpuks vaba. Sellest ajast alates on Jehoova rahvas tänu oma taevase isa armule õppinud järjest paremini tema tahet tundma ning teda armastama. Nad on Jehoovale selle eest tõeliselt tänulikud. ^[1]

15. Mida peaks ajendama meid tegema teadmine, et meid on Suurest Babülonist vabastatud?

¹⁵ Kui tore võis küll olla vabaneda Suure Babüloni vangistusest! Saatana püüded õiget kristlikku usku maa pealt minema pühkida on haletsusväärselt läbi kukkunud. Kuid me ei tohiks unustada, miks Jehoova on meile sellise vabaduse andnud. (2. Kor. 6:1.) Miljonid alandlikud inimesed on ikka veel valereligiooni vangistuses. Neile tuleb näidata, kuidas Suurest Babülonist välja tulla. Meie saame neid aidata. Tehkem siis oma esimese sajandi usuvendade sarnaselt kõik, mis on meie võimuses, et need inimesed võiksid saada vabaks.