Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jeesus tervendas Peetruse ämma. (Matteuse 8:14, 15; Markuse 1:29–31.)

Kas tsölibaat on vaimulikele kohustuslik?

Kas tsölibaat on vaimulikele kohustuslik?

PALJUDES religioonides kõikjal maailmas nõutakse usujuhtidelt tsölibaati. Nii on näiteks roomakatoliku kirikus, mitmetes õigeusu kirikutes ja budismis. Paljud aga leiavad, et just selle tava tõttu on vallandunud hiljutised seksiskandaalid, millega on seotud eri religioonide vaimulikud.

Seega on mõistlik küsida, kas kristlike vaimulike tsölibaadinõue põhineb pühakirjal. Sellele küsimusele vastamiseks vaadelgem selle tava algupära ja arengut ning ka Jumala seisukohta selle suhtes.

TSÖLIBAAT USUNDILOOS

„Encyclopædia Britannica” defineerib tsölibaati kui „abielutust ja sellest tulenevat seksuaalset karskust, mis on tavaliselt seotud vaimulikuameti või usule pühendumisega”. Oma pöördumises Rooma kuuria poole aastal 2006 seostas paavst Benedictus XVI kohustusliku tsölibaadi „traditsiooniga, mis ulatub tagasi peaaegu apostlite aegadesse”.

Esimese sajandi kristlastel polnud aga religioosset kommet jääda abielutuks. Õigupoolest hoiatas esimesel sajandil elanud apostel Paulus usklikke selliste meeste eest, kes edastavad „eksitavaid sõnumeid” ja „keelavad abielluda”. (1. Timoteosele 4:1–3.)

Tsölibaadi tava hakkas nii-öelda kristlikes kirikutes kanda kinnitama teisel sajandil. Raamatu „Celibacy and Religious Traditions” järgi oli see „kooskõlas Rooma impeeriumis esile kerkinud seksuaalsete piirangute lainega”.

Järgmistel sajanditel propageerisid kirikukogud ja niinimetatud kirikuisad vaimulike tsölibaati.  Nad arvasid, et seksuaalvahekord on rüvetav ega sobi kokku vaimulike kohustustega. „Encyclopædia Britannica” osutab aga sellele, et „veel 10. sajandil oli paljudel preestritel ja isegi piiskoppidel naine”.

Vaimulike tsölibaat kehtestati Roomas Lateraani kirikukogus aastatel 1123 ja 1139 ning see on roomakatoliku kiriku ametlik seisukoht kuni tänaseni. Selle korraldusega püüdis kirik ära hoida võimu ja sissetulekute kadu, sest abielus preestrid pärandasid kiriku vara oma lastele.

JUMALA SEISUKOHT TSÖLIBAADI SUHTES

Jumala seisukoht tsölibaadi suhtes on Piiblis selgelt kirjas. Seal on Jeesuse sõnad nende kohta, kes jäid nagu ta ise vallaliseks „taeva kuningriigi pärast”. (Matteuse 19:12.) Ka apostel Paulus rääkis kristlastest, kes otsustasid järgida tema eeskuju ja jääda „hea sõnumi pärast” vallaliseks. (1. Korintlastele 7:37, 38; 9:23.)

Ent ei Jeesus ega Paulus andnud käsku, et jumalateenijad peaksid jääma abielutuks. Jeesus ütles, et vallalisus on and, mida pole mitte kõigil tema järelkäijatel. Kui Paulus kirjutas nendest, „kes pole kunagi abielus olnud”, möönis ta ausalt: „Mul [pole] Isandalt ühtki käsku, vaid ma ütlen oma arvamuse.” (1. Korintlastele 7:25, allmärkus; Matteuse 19:11.)

Lisaks näitab Piibel, et paljud esimese sajandi jumalateenijad, nagu apostel Peetrus, olid abielus. (Matteuse 8:14; Markuse 1:29–31; 1. Korintlastele 9:5.) Rooma impeeriumis laialt levinud ebamoraalsuse tõttu kirjutas Paulus, et kui kristlik ülevaataja on abielus, peab ta olema „ühe naise mees” ja tema lapsed peavad olema sõnakuulelikud. (1. Timoteosele 3:2, 4.)

Tegemist polnud seksuaalsuheteta abieluga, sest Piibel ütleb otsesõnu, et „mees täitku oma kohust naise vastu” ja et abikaasad ei keelaks end teineteisele. (1. Korintlastele 7:3–5.) On selge, et Jumal ei nõua tsölibaati ja see pole kristlikele vaimulikele kohustuslik.

„HEA SÕNUMI PÄRAST”

Kui tsölibaat pole kohustuslik, siis miks rääkisid Jeesus ja Paulus vallalisusest nii positiivselt? Kuna vallalisel inimesel võib olla rohkem võimalusi kuulutada head sõnumit kuningriigist. Vallalised saavad jumalateenimise heaks endast rohkem anda, sest neil pole abieluga seonduvaid muresid. (1. Korintlastele 7:32–35.)

Mõelgem Davidile, kes otsustas loobuda oma tasuvast tööst Mehhiko pealinnas Méxicos, et kolida maapiirkonda Costa Ricas ja seal inimestele Piiblit õpetada. Kas see, et David oli vallaline, aitas tal seda sammu astuda? „Päris kindlasti,” vastab ta. „Oli üsna raske kohaneda uue kultuuri ja elutingimustega, ent kuna pidin hoolitsema vaid iseenda eest, oli kohanemine kergem.”

Vallaline kristlane Claudia, kes on teeninud piirkondades, kus on suur vajadus kuulutajate järele, sõnab: „Ma lausa naudin kuulutustööd. Minu usk ja suhted Jumalaga on tugevnenud, kui olen näinud, kuidas ta minu eest hoolitseb.”

„Sellel, kas oled abielus või vallaline, ei ole tähtsust. Sa võid ikka olla õnnelik, kui annad Jumal Jehoovale oma parima.” (Claudia)

Vallalisus ei pea olema nagu ränk koorem. Claudia lisab: „Sellel, kas oled abielus või vallaline, ei ole tähtsust. Sa võid ikka olla õnnelik, kui annad Jumal Jehoovale oma parima.” (Laul 119:1, 2.)