Kas Jumalat uskuda on mõistlik?

KAS oled mõelnud sellele, miks kõik alates aatomiosakestest kuni mõõtmatute galaktikateni allub täpsetele matemaatikaseadustele? Kas oled mõlgutanud mõtteid eluslooduse mitmekesisuse, keerukuse ja hämmastamapaneva kavandatuse üle? Paljud panevad universumi ja elu tekke suure kosmilise juhuse ja evolutsiooni, paljud aga mõistusliku Looja arvele. Kumba vaatepunkti pead sa arukamaks?

Mõlemad seisukohad eeldavad teadagi usku. Jumala olemasollu tuleb uskuda. Ütleb ju Piibelgi: „Ükski inimene ei ole Jumalat kunagi näinud” (Johannese 1:18). Samuti pole mitte ükski inimene näinud universumi teket ega elu algust. Ka pole mitte kunagi nähtud mingi eluvormi arenemist kõrgemale tasemele või mingiks uueks liigiks. Fossiilsed ladestised osutavad sellele, et tähtsamad loomarühmad ilmusid äkki ning on jäänud praktiliselt muutumatuks. * Seega jääb põhiküsimuseks, kumb usk rajaneb kindlal alusel – kas usk evolutsiooni või usk Loojasse?

Kas su usk põhineb kindlatel tõenditel?

Tõeline usk on Piibli sõnul „ilmselge tõendus tegelike asjade kohta, ehkki neid pole näha” (Heebrealastele 11:1). Kahtlemata usud sa kindlalt paljusid asju, mida sa ei saa oma silmaga näha.

Toome näite. Paljud lugupeetud ajaloolased usuvad, et Aleksander Suur, Julius Caesar ja Jeesus Kristus elasid kord maa peal. Kas nende ajaloolaste usul on kindlat alust? Jah, sest nad saavad osutada ümberlükkamatutele ajaloolistele tõenditele.

Ka loodusteadlased usuvad nähtamatut tegelikkust, sest selle kohta on „ilmselge tõendus”. Näiteks 19. sajandi vene keemik Dmitri Mendelejev süvenes põhjalikult keemiliste elementide, universumi põhiliste ehitusplokkide vahelistesse seostesse. Ta mõistis, et neil on teatud ühiseid jooni ning et neid saab rühmitada aatommassi ja keemiliste omaduste alusel. Kuna ta uskus rühmades valitsevasse seaduspärasusse, koostas ta elementide perioodilisuse tabeli ning ennustas õigesti terve hulga tol ajal veel tundmatute elementide võimalikku olemasolu.

Tihtilugu on arheoloogid langetanud otsuseid varasemate tsivilisatsioonide kohta esemete põhjal, mis on tuhandeid aastaid maapõues peidus olnud. Kujutlegem näiteks, et arheoloog on kaevanud välja tosina hoolsalt väljaraiutud, täpselt ühesuuruseid kiviplokke, mis on korralikult üksteise peale ritta laotud. Ka on need seatud kindlasse geomeetrilisse mustrisse, mis iseenesest moodustuda ei saaks. Millisele järeldusele arheoloog jõuab? Kas ta peab oma leidu juhuslikult tekkinuks? Tõenäoliselt mitte. Pigem võtab ta seda muistse inimtegevuse tõendina ning see oleks mõistlik seisukoht.

Kui olla järjekindel, siis kas ei peaks sama mõttekäiku rakendama looduses ilmneva kavandatuse kohta? Sellisele seisukohale  on jõudnud paljud, nende seas ka lugupeetud teadlased.

Pime juhus või eesmärgipärane kavandatus?

Aastaid tagasi kirjutas briti matemaatik, füüsik ja astronoom James Jeans uute teadusavastuste valguses, et „universum hakkab paistma pigem suure planeeringu kui suure masinavärgina”. Lisaks mainis ta, et „universum näib olevat kavandatud lausa matemaatiku poolt” ning „see tõendab, et on olemas mingi kavandav ja juhtiv jõud, millel on midagi ühist meie mõistusega”.

Pärast seda, kui Jeans need sõnad talletas, on teisedki teadlased jõudnud samale järeldusele. „Universumi üldine organiseeritus on viinud paljud nüüdisaja astronoomid mõttele kavandatusest,” kirjutas füüsik Paul Davies. Kõigi aegade kuulsamaid füüsikuid ja matemaatikuid Albert Einstein kirjutas: „Fakt, et [loodusmaailm] on mõistetav, on ime.” Paljud peavad imeks elusloodust ennast alates selle fundamentaalsetest ehitusplokkidest kuni imetlusväärse inimajuni.

DNA ja inimese aju

DNA on kõigi rakuliste organismide geneetiline aine ja pärilikkuse molekulaarne baas. * Seda komplekshapet on võrreldud matriitsi või retseptiga, sest DNA on kokku pakkunud ühes keemilisel kujul kodeeritud infoga ning talletub molekulaarses keskkonnas, mis on suuteline seda koodi tõlgendama ja sellekohaselt toimima. Kui palju infot DNA sisaldab? Kui nukleotiidideks kutsutavad põhiühikud tähestiku tähtedeks muuta, „täidaksid need tavamõõdus raamatu rohkem kui miljon lehekülge”, mainib üks teatmeteos.

Enamikus organismides on DNA põimunud niitjatesse kehakestesse nimetusega kromosoomid, mis paiknevad turvaliselt igas rakutuumas. Rakutuuma diameeter on aga keskmiselt 5 mikromeetrit. Mõelda vaid – kogu sulle eriomase keha taganud info on tallel imetillukestes pakendites, mida võib näha vaid mikroskoobi all! Üks teadlane on tabavalt öelnud, et elusorganismidel on „teadaolevalt kõige kompaktsem infotalletamise ja -taastamise süsteem”. See juba on midagi, kui tuua võrdluseks arvutikiipide, DVD-de ja  muu sarnase mälumaht! Veelgi enam, me ei tea kaugeltki kõiki DNA saladusi. „Iga avastus räägib seniteadmata komplekssusest,” tõdeb ajakiri „New Scientist”. *

Kas sellist täiuslikku kavandatust ja organiseeritust oleks mõistlik panna pimeda juhuse arvele? Kui sa juhtuksid leidma miljoni lehekülje paksuse, tõhusas ja hästi läbimõeldud koodkeeles kõrgtehnoloogia-alase käsiraamatu, kas saaksid siis järeldada, et raamat on kuidagi ise enda valmis kirjutanud? Kuidas oleks lugu siis, kui raamat oleks nõnda väike, et selle lugemiseks läheks tarvis võimsat mikroskoopi? Ja mida öelda veel sel juhul, kui see sisaldaks täpseid instruktsioone, et luua iseparandav, isepaljunev intelligentne masin, millel on miljardeid osi, mis kõik tuleks panna kokku täpselt õigel ajal ja viisil? Pole kahtlust, et idee sellise raamatu juhuslikust esiletulekust ei saaks pähegi tulla.

Vaadelnud viimase aja uurimistöid rakusiseste talitluste kohta, tõdes endine silmapaistev ateismi eestvõitleja, briti filosoof Antony Flew: „Elu tekkeks vajalike talitlussüsteemide lausa uskumatu komplekssus [osutab], et tegemist pidi olema mõistuslikkusega.” Flew arvates tuleb „lähtuda sellest argumendist, viigu see milleni tahes”. Tema puhul viis see mõttesuuna täieliku muutuseni, nii et nüüd usub ta Jumalasse.

Ka inimese aju on tekitanud paljudes teadlastes aukartust. Aju, DNA produkti, iseloomustatakse kui „kõige keerukamat objekti universumis”. Isegi kõige moodsam superarvuti paistab selle alla pooleteise kilo raskuse roosakashalli, neuronitest ja muudest struktuuridest koosneva massi kõrval üpris primitiivne. Ühe neuroloogi arvamus on, et mida rohkem teadlased aju ja mõistuse talitlust  tundma õpivad, „seda võrratuma ja mõistatuslikumana see näib”.

Mõelgem: aju võimaldab meil hingata, naerda, nutta, lahendada mõistatusi, ehitada arvuteid, sõita jalgrattaga, luuletada ning vaadelda aukartuse ja imetlusega öist tähistaevast. Kas on siis mõistlik – jah, loogiline – omistada sellised oskused ja võimed pimedatele evolutsioonijõududele?

Tõenditel põhinev usk

Niisiis, kas peaksime enda mõistmiseks otsima evolutsionistide kombel vastuseid meist allpool olevatelt ahvidelt või muudelt loomadelt? Või ehk peaksime otsima vastuseid ülaltpoolt – Jumala käest? On tõsi, et meil on mõningaid ühisjooni loomadega. Näiteks me joome, sööme ja magame ning võime saada järglasi. Sellegipoolest oleme mitmeti ainulaadsed. Mõistus ütleb, et meile eriomased inimlikud jooned on pärit meist kõrgemalt Isikult – see tähendab, Jumalalt. Seda mõtet väljendab tabavalt Piibel, öeldes, et Jumal lõi inimese „oma näo järgi” – kui pidada silmas kõlbelisust ja vaimsust (1. Moosese 1:27). Miks mitte mõelda Jumala omadustele, näiteks neile, millest räägivad kirjakohad 5. Moosese 32:4; Jaakobuse 3:17, 18 ja 1. Johannese 4:7, 8.

Looja on andnud meile mõistuse, et saaksime uurida ümbritsevat maailma ja leida oma küsimustele rahuldustpakkuvaid vastuseid (1. Johannese 5:20). Seoses sellega kirjutas Nobeli auhinna laureaat, füüsik William Phillips: „Uurides universumis valitsevat korda, mõttekust ja ilu, olen sunnitud järeldama, et selle, mida ma näen, on kavandanud kõrgem mõistus. Minu usku Jumalasse tugevdab see, et ma teadlasena hindan kõrgelt füüsikas valitsevat loogilist järjekindlust ja vaimustavat lihtsust.”

Paar tuhat aastat tagasi kirjutas üks taibukas loodusvaatleja: „[Jumala] nähtamatud omadused, nii tema igavene jõud kui ka jumalikkus, on maailma loomisest alates selgelt nähtavad” (Roomlastele 1:20). Nende sõnade kirjapanija kristlik apostel Paulus oli intelligentne mees ja Moosese käsuseaduse tundmises kõrgelt haritud. Loogilistel arutlustel rajaneva usu põhjal oli Jumal temale tegelikkus. Terav õiglustunne ajendas teda Jumalat loomistööde eest kohaselt tunnustama.

Me loodame siiralt, et ka sina mõistad, miks pole usk Jumalasse kaugeltki mitte põhjendamatu. Nagu Pauluski, ära piirdu vaid tema olemasollu uskumisega. Loodame, et ka sina hakkad miljonite inimeste kombel mõistma, et Jehoova Jumal on vaimisik, kelle vastupandamatud omadused ei saa jätta südant külmaks ja tõmbavad meid tema ligi (Laul 83:19; Johannese 6:44; Jaakobuse 4:8).

[Allmärkused]

[Kast lk 24]

KAS USU NIMEL TEHTUD KURJAD TEOD ÕIGUSTAVAD JUMALASSE MITTEUSKUMIST?

Paljud ei usu Loojasse, sest nii mõnegi usundi ajalugu on tumestanud avalikkuse ette jõudnud väärteod ja kõlbeline laostumus. Kas see annab tõesti alust uskmatuseks? Ei. „Millistel tahes organiseeritud uskkonna liialdustel ja metsikustel pole midagi tegemist Jumala olemasoluga, nii nagu tuumaohul pole midagi tegemist valemi E=mc² * paikapidavusega,” kirjutab Antony Flew raamatu „There Is a God” eessõnas Roy Abraham Varghese.

[Allmärkus]

[Pildid lk 23]

Kui iidset ehituskonstruktsiooni peetakse inimtegevuse tulemuseks, siis kelle arvele me kirjutame looduses ilmneva kavandatuse?

[Pilt lk 23]

Albert Einstein

[Pildid lk 24, 25]

DNA on otsekui mikroskoopiline raamat, mis sisaldab täpseid juhendeid mõistuslikuks elutegevuseks

[Pildid lk 25]

Inimese aju on iseloomustatud kui „keerukaimat objekti universumis”

[Pildi allikaviide lk 22]

© The Print Collector/age fotostock