Lood peredest, kus on suudetud raskustega toime tulla – 1. osa

Nagu oleme juba võinud selle „Ärgake!” erinumbri põhjal näha, pole pered, kes on suutnud oma oludega toime tulla, sugugi mitte probleemidest priid. Vaevalt, et selline tõsiasi üllatab – elame ju Piibli sõnul „kriitilistel aegadel, millega on raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1). Nii- või naasuguseid probleeme kerkib kindlasti igas peres.

Ärgem siiski unustagem, et edu aluseks pole nõndanimetatud ideaalsed olud. Vastupidi, Jeesus ütles: „Õnnelikud on need, kes mõistavad, et neil on vaimsed vajadused” (Matteuse 5:3). Pered, kes Piibli põhimõtteid järgides rahuldavad oma vaimseid vajadusi, on leidnud edu saladuse hoolimata sellest, et olud pole kaugeltki head. Vaatleme mõningaid näiteid.

Hoolitsemine puudega lapse eest. Piibel seab tähtsale kohale pereliikmete, ka erivajadustega pereliikmete eest hoolitsemise, öeldes: „Kui keegi enda omaste ja eriti oma pereliikmete eest ei hoolitse, siis on ta usu ära salanud ja on halvem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8).

Leheküljel 15 jutustab Victor, isa Lõuna-Aafrika Vabariigist, kuidas nad naisega on oma puudega lapse eest üle nelja aastakümne hoolt kandnud.

Kasvamine kasuperes. Piibli põhimõtted aitavad inimesel omandada tasakaalukat enesehinnangut ka siis, kui tegelikud vanemad on ta hüljanud. Ütleb ju Piibel, et Jehoova Jumal on „vaeselapse abimees” (Laul 10:14).

Leheküljel 16 jutustab Kenyatta, neiu USA-st, kuidas ta on õppinud tulema toime emotsionaalsete tagajärgedega, mida on põhjustanud see, et ta pole iial on pärisvanemaid näinud.

Vanema surmast ülesaamine. Isa või ema kaotus võib jätta raskesti paranevad hingehaavad. Abi võib leida Piiblist, mille autor Jehoova on „kogu lohutuse Jumal” (2. Korintlastele 1:3).

Leheküljel 17 räägib Angela, neiu Austraaliast, kuidas suhted Jumalaga aitavad tal saada üle valusast kaotusest.

Raskusi tuleb ette kõigis peredes. Nagu järgnevatel lehekülgedel toodud lugudest võib näha, on Piibli põhimõtete järgijad leidnud midagi väga olulist, mis aitab neil raskustega edukalt toime tulla.

 [Kast/pildid lk 15]

Hoolitsemine puudega lapse eest

Jutustab Victor Maynes, Lõuna-Aafrika Vabariik

„Meil on tulnud Andrew’d sünnist saadik riietada, vannitada ning aeg-ajalt ka söömisel abistada. Praegu on ta 44-aastane.”

KUI Andrew pärast aastaseks saamist kõndima ei hakanud, tekkis meil kahtlus, et midagi on viltu. Umbes sel ajal sai ta ataki. Toimetasime Andrew kiiresti haiglasse, kus selgus, et tal on epilepsia. Kuid see polnud veel kõik. Edasised testid kinnitasid, et Andrew’l on vaimupuue.

Proovinud järele terve rea ravimeetodeid, õnnestus lõpuks Andrew’ haigushood kontrolli alla saada. Mingil ajal pidi ta võtma nelja ravimit kolm korda päevas. Muidugi mõista ei likvideeri mitte ükski arstim tema vaimupuuet. Ka praegu 44-aastaselt on Andrew’l viie-kuueaastase lapse vaimne võimekus.

Arstid soovitasid panna Andrew spetsiaalsesse hooldekodusse, kuid meie otsustasime seda mitte teha. Meil oli võimalik Andrew eest hoolitseda, seepärast otsustasime teda kodus hooldada, ehkki raskused olid paratamatud.

Seega sai hooldamine terve pere ettevõtmiseks. Meie teised lapsed – kaks tüdrukut ja poiss – olid väga suureks toeks ning ma olen neile selle eest tänulik. Jehoova tunnistajatena saime kiiduväärt tuge ka koguduseliikmetelt. Mõnikord tõid nad meile sööki, samuti hoolitsesid nad Andrew’ eest, kui olime kuulutustööl või ajasime muid asju.

Oleme alati oma südames mõelnud kirjakohale Jesaja 33:24, kus Jehoova tõotab, et tuleb aeg, mil „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!””. Me usume kindlalt, et Jumal viib täide oma eesmärgi luua uus maailm ja pühkida ära kõik haigused (2. Peetruse 3:13). Niisiis ootame igatsusega päeva, mil Andrew saab terveks. Seni aga usume Jeesuse ütlusse, et kui me seame kuningriigihuvid oma elus esikohale, antakse meile kõike, mida vajame (Matteuse 6:33). Oleme leidnud, et nii see tõesti ongi. Meil pole olnud kunagi millestki puudu.

Teadagi ei saa mitte kõik haiget pereliiget kodus hooldada. Neile, kes seda siiski teevad, soovitaksin esiteks jõuliselt ja korrapäraselt palvetada (1. Peetruse 5:6, 7). Teiseks soovitaksin osutada heldelt õrna ja armastavat hoolitsust ning seda, et mitte kunagi ei alahinnataks lapse võimet õppida Jehoova Jumalat armastama (Efeslastele 6:4). Kolmandaks, kaasake kogu pere ja laske neil abiks olla. Neljandaks, pidage meeles, et koht, kus last kõige rohkem armastatakse, on teie kodu. Võib muidugi olla eri olukordi. Meie aga pole kordagi kahetsenud, et hooldame Andrew’d kodus. Mulle on ta tõesti kõige armsam laps – kõige armsam inimene.

 [Kast/pildid lk 16]

Kasvamine kasuperes

Jutustab Kenyatta Young, USA

„Kui inimene saab ühe kasuvanema, on tal ikkagi ka bioloogiline vanem, ent võõrasse peresse lapsendatuna puudub tal igasugune bioloogiline side. Ma ei tea sedagi, kellega ma sarnanen.”

MUL pole aimugi, kes on mu isa, ka pole ma iial kohtunud oma tegeliku emaga. Mind oodates oli ta alkoholi ja uimastite küüsis. Kohe pärast sündi pandi mind lastekodusse ja enne kui mind veidi alla kaheaastasena lapsendati, olin juba olnud mitmes neist.

Mu kasuisa räägib, et kui lastekodu töötaja näitas talle minu pilti, oli tal otsekohe kindel soov mind lapsendada. Kiindusin kohe oma uude emasse. Ütlesin talle, et ta on mu ema ja ma tahan temaga kaasa minna.

Ent mul on meeles, kuidas ma lapsena hirmu tundsin, et ma teen midagi valesti ning mind saadetakse lastekodusse tagasi. Tundsin, et ma ei tohi tujutseda või isegi haigeks jääda nagu teised lapsed. Kartsin isegi nohusse jääda! Mu vanemad pidid ühtelugu mulle kinnitama, et nad armastavad mind ega kavatse mind hüljata.

Ka täiskasvanuna tuleb mul mõnikord võidelda tundega, et mind ei hinnata nii nagu neid, keda on kasvatanud bioloogilised vanemad. Just siis, kui ma oma olukorraga leppinud olen, ütleb keegi mulle: „Küll sa peaksid olema tänulik, et sul on toredad vanemad, kel oli tahtmist sind lapsendada!” Muidugi olen ma tänulik, aga sellised märkused tekitavad tunde, nagu poleks minuga kõik korras ning et inimestel on tulnud erakordselt pingutada, et mind üleüldse armastada.

Raske on leppida tõsiasjaga, et tõenäoliselt ei saa ma kunagi teada, kes on mu bioloogiline isa. Mõnikord teeb mulle haiget see, et mu tegelik ema enda elu joonde ei seadnud, nii et ta oleks saanud mind üles kasvatada. Ma justkui poleks olnud seda väärt. Mõnikord aga on mul tast kahju ning tihtilugu mõtlen ma, et kui ma kunagi peaksin teda kohtama, tahaksin talle rääkida, et mul on elus hästi läinud ning et ta ei peaks minust loobumise pärast end süüdistama.

Minu kasuvanemad on Jehoova tunnistajad, nii et parim, mida nad mulle on andnud, on Piibli tundmine. Mulle on alati pakkunud lohutust sõnad Laulust 27:10: „Mu isa ja ema hülgasid mind, aga Jehoova koristab mind [„võtab mu üles”, P 1997]!” Minu puhul on see kahtlemata nõnda. Lisaks on lapsendamine nii mõndagi head toonud. Näiteks tunnen ma inimeste, nende mineviku, nende elu vastu sügavat huvi, seda küllap seetõttu, et ma enda bioloogilisest päritolust midagi ei tea. Ma armastan inimesi – ja kristlikku kuulutustööd tehes on see tõesti tähtis. See, et olen Jehoova tunnistaja ja saan rääkida Piiblist, annab mulle enesest lugupidamise ja elumõtte. Kui tunnen end rõhutuna, lähen ja aitan teisi. Leian just Piiblit õpetades inimestega ühise keele. Igaühel on rääkida oma lugu.

 [Kast/pildid lk 17]

Vanema surmast ülesaamine

Jutustab Angela Rutgers, Austraalia

„Kui isa suri, tundus, et kogu maailm on kokku varisenud. Polnud enam inimest, kellelt igas asjas nõu küsida ning kes oskaks kõik mu elus joonde seada.”

MU ISA lahkus elavate hulgast kümme aastat tagasi, kui olin teismeeas. Kuus kuud varem tehti talle operatsioon ning ajal, mil ta oli alles operatsioonist toibumas, ütles arst meile, et kahjuks pole enam midagi teha. Ema püüdis meeleheitlikult asja kohta lähemalt teada saada, vend muutus täiesti jõuetuks ja mina püüdsin oma tunnete sasipuntrast õiget otsa leida. Isa suri kuue kuu pärast.

Järgnes vastuoluliste tunnete periood. Tahtsin, et sõbrad mõistaksid, mida ma läbi elan, kuid samas ma ei soovinud, et mind haletsetaks. Niisiis pingutasin, et mitte näidata, mida ma tegelikult tunnen. Teisest küljest mõtlesin, et kui luban endale nendega seltsimisest rõõmu tunda, näitab see, et mu elu on taas rööbastel, aga nii see tegelikult ju polnud. Nüüd mõtlen, mida mu sõbrad küll pidid üle elama!

Kas mind on vallanud pärast isa surma süütunne? On tõepoolest! Soovin, et oleksin talle sagedamini öelnud, et ma teda armastan, soovin, et oleksin teda rohkem kallistanud ja rohkem temaga koos aega veetnud. Need mõtted ei anna mulle asu, ükskõik kui palju ma endale ka ei ütleks, et isa poleks tahtnud, et ma nii mõtlen.

Mind kui Jehoova tunnistajat lohutab suuresti piibliline ülestõusmislootus (Johannese 5:28, 29). Püüan kujutelda, et isa on läinud kaugele reisile ning pole täpselt teada, millal ta koju tagasi tuleb. Kui inimesed ütlesid mulle, et isa tuleb tagasi ülestõusmises, siis kummalisel kombel ei pakkunud see mulle esialgu lohutust. Soovisin mõttes, et ta kohe tagasi tuleks. Kuid kujutluspilt kaugest reisist aitas. See viis mõtted tulevasele ülestõusmisele ning aitas praeguse kaotusega leppida.

Kaaskristlased on olnud mulle suurepäraseks toeks. Iseäranis mäletan üht neist, kes ütles mulle, et tal pole üldse mitte kerge mu isa surmast kõnelda, kuid ta mõtleb minu ja mu pere peale kogu aeg. Rippusin selle mõtte küljes. Ammutasin sellest jõudu päevil, mil keegi ei lausunud midagi, sest tänu sellele ma mõistsin, et kuigi nad sellest ei kõnele, mõtlevad nad minu ja mu pere peale ikkagi. See tähendas mulle väga palju!

Neli kuud pärast isa surma hakkas ema rohkem kuulutustööd tegema. Nägin, et see valmistab talle kõige rohkem rõõmu. Niisiis talitasin tema eeskujul. On hämmastav, kuidas teiste aitamine aitab ka ennast. See on tugevdanud minus usku Jehoova Sõnasse ja tema tõotustesse ning aitab mul ka praegu hoiduda keskendumast vaid iseenda olukorrale.