4. tegur: lugupidamine

„Kõik ... kisa ja solvavad sõnad jäägu teist kaugele” (Efeslastele 4:31)

Mida see tähendab. Erimeelsusi tuleb ette nii probleemsetes kui ka õnnelikes peredes. Kuid õnnelikes peredes räägitakse asjad selgeks ilma sarkasmi, solvangute ja muud sorti haavava kõneta. Pereliikmed kohtlevad üksteist nii, nagu nad tahavad, et neid koheldaks (Matteuse 7:12).

Miks see on tähtis. Sõnadest võib saada relv, millel on suur hävitusjõud. Piibli õpetussõna ütleb: „Parem on elada kõrbemaal kui riiaka ja pahura naisega!” (Õpetussõnad 21:19). Muidugi kehtib see ka terava keelega mehe kohta. Ja lapsevanematele öeldakse Piiblis: „Ärge ärritage oma lapsi, et nad ei kaotaks julgust” (Koloslastele 3:21). Kui last pidevalt kritiseerida, võib ta tunda, et on võimatu olla vanematele meele järele. Ta võib isegi loobuda üritamast.

Proovi järgmist. Hinda nende küsimuste abil, kui lugupidav sa oled.

▪ Kas meie peres lõppevad tülid tavaliselt nii, et üks tormab toast välja?

▪ Kas kasutan abikaasa või lastega rääkides selliseid solvanguid nagu „rumal”, „arust ära” vm?

▪ Kas olen kasvanud keskkonnas, kus solvangud olid tavalised?

Otsusta, kuidas tegutseda. Mõtle paarile eesmärgile, mille võiksid endale seada seoses lugupidavalt kõnelemisega. (Üks mõte: otsusta kasutada „sina” asemel „mina”. Näiteks selle asemel et öelda „Sa oled alati ...”, ütle „See teeb mulle haiget, kui sa ...”.)

Räägi oma eesmärkidest abikaasale. Kolme kuu möödudes küsi temalt, kas oled teinud edusamme.

Mõtle, kuidas saaksid lastega rääkides vältida solvavat kõnepruuki.

Võiksid oma lastelt vabandust paluda nende kordade eest, kui rääkisid nendega ehk karmilt ja sarkastiliselt.

[Pilt lk 6]

Nii nagu lained võivad õõnestada kaljut, võib harjumus kasutada solvavaid sõnu rikkuda suhteid perekonnas