Toimetulek kohutava tragöödiaga

JUTUSTANUD JAMES GIARRANO

Vanavanemaks olemine on üks elu suurimaid rõõme. Ootasime oma naise Vickiga väga meie esimese lapselapse sündi. Meie tütre Theresa ja tema abikaasa Jonathani laps pidi sündima 2000. aasta oktoobri alguses. Me poleks osanud iialgi arvata, milline kohutav tragöödia meid ees ootab.

LÄKSIME koos naise, poja ja miniaga laupäeval, 23. septembril puhkusele. Meil oli plaanis saada kokku sugulastega ja veeta nädal Põhja-Carolinas Outer Banksis. Theresa ja Jonathan olid otsustanud koju jääda, kuna Theresa oli üheksandat kuud rase ning meil oli ees pikk sõit – Ohiost umbes 11 tunni kaugusele.

Mõtlesime oma puhkuse edasi lükata, kuid Theresa ei tahtnud, et jätaksime tema pärast minemata. Ta kinnitas, et temaga on kõik korras. Pealegi arvas tema arst, et ta peaks sünnitama õigel ajal, see tähendab, et tema sünnitustähtaeg oli kahe nädala pärast.

Kolmapäev, 27. september 2000 oli kaunis päev, mis tuletas mulle meelde, miks meie pere oli viimaste aastate jooksul valinud puhkuse veetmise paigaks just selle koha. Meil polnud aimugi, et enne õhtut muutub meie elu täielikult.

„Theresa on kadunud!”

Samal õhtul helistas Ohiost minu vend. Ta oli äärmiselt ebalev ja närvis. Lõpuks sai ta sõnad suust: „Theresa on kadunud!” Kuna Theresa kadumisega seotud sündmused äratasid kahtlust, oli asjasse sekkunud politsei. Jonathan oli pärast lõunat koju jõudes leidnud, et välisuks on lukustamata. Theresa toit oli laua peal ning rahakott kodus. Jonathan märkas veel midagi kummalist – Theresa kingad, need ainsad, mis talle raseduse ajal jalga mahtusid, seisid ukse kõrval.

Jonathan oli helistanud koju poole kümne paiku hommikul ning Theresa oli talle öelnud, et keegi naine helistas ja tahtis nende müügilolevat autot vaatama tulla. Pärast seda oli Theresal olnud plaanis veel mõningaid asju ajada. Kui Jonathan helistas koju lõuna ajal, ei vastanud keegi. Ta helistas mitu korda ka pärast lõunat, kuid ka siis ei vastatud. Kui siis Jonathan veerand viis koju jõudis, märkas ta, et autot pole. Arvates, et Theresal võis alata sünnitus, helistas ta haiglasse. Haiglas aga Theresat polnud. Siis helistas ta ka pereliikmetele, kuid  nemadki ei teadnud temast midagi. Olles meeleheitel, võttis ta ühendust politseiga. Kella kuue paiku õhtul leidis politsei kadunud auto üsna nende kodu lähedalt. Theresa oli aga endiselt kadunud.

Meie Põhja-Carolinas olime šokis. Pakkisime naise, poja ja miniaga oma kohvrid kokku ning asusime teele kodu poole. See oli pikk ja emotsionaalselt raske teekond. Sõitsime terve öö ja jõudsime Ohiosse järgmisel hommikul.

Pöördepunkt

Samal ajal kui meie öösel sõitsime, tegi Jonathan koos mõningate sugulaste, lähedaste sõprade ja teistega koostööd politseiga, et Theresat leida. Otsingud kestsid viis piinarikast päeva. Lõpuks esmaspäeval, 2. oktoobril saabus pöördepunkt. Politsei oli jõudnud jälile, kust Theresale kolmapäeva hommikul helistati. Naine, kes elas vaid mõne kvartali kaugusel, oli helistanud mobiiltelefonilt.

Naine kuulati üle ning ta äratas politseinikes kahtlusi. Samal õhtul läksid politseinikud selle naise juurde tagasi. Jõudnud ukse juurde, kuulsid nad püstolilasku. Kui nad uksest sisse olid murdnud, leidsid nad naise surnuna. Ta oli end maha lasknud. Kuid üllatuseks leidsid nad maja teiselt korruselt vastsündinud poisslapse. Laps oli kogu selle lärmi ajal maganud.

Theresast polnud aga jälgegi. Paari järgmise tunni jooksul otsis politsei majast tõendeid selle kohta, kas Theresa on seal olnud. Otsingud lõppesid teisipäeva varahommikul garaažis. Theresa surnukeha oli maetud garaaži, mitte eriti sügavale. Kuritegude uurimiskohtunik järeldas hiljem, et Theresa oli meelemärkusetuks löödud ning seejärel oldi teda selga tulistatud. Ta oli surnud silmapilkselt ning pärast seda võeti ära tema kõhust laps. Mingil määral annab tagasi vaadates kergendust teadmine, et Theresa ei pidanud kannatama.

Vastsündinud laps viidi haiglasse, kus öeldi, et temaga on kõik korras, tal polnud kriimustustki! Kohustuslikult tehtud DNA-test kinnitas, et ta on tõepoolest meie lapselaps. Jonathan pani talle nimeks Oscar Gavin, mille tema ja Theresa olid koos valinud. Pärast seda, kui meie 3,9 kilogrammi kaaluv lapselaps oli mõnda aega haiglas viibinud, võis isa ta teisipäeval, 5. oktoobril koju viia. Kui õnnelikud me olime oma lapselapse üle, ent samas sõnulkirjeldamatult kurvad, et Theresat polnud siin teda hoidmas.

Inimeste reaktsioon

Meie peret liigutas pisarateni see, kui suurt toetust pakkusid meile inimesed, kellest paljusid me polnud varem kohanudki. Neil päevadel, mil Theresa oli kadunud, olid sajad inimesed nõus teda vabatahtlikult otsima. Suur hulk inimesi annetas raha. Paljud kohalikud kirjatarvetekauplused tegid tasuta lendlehtede koopiaid ning vabatahtlikud levitasid neid meie ümbruskonnas.

Meie kristlik õde, kes töötab ühe advokaadi juures, rääkis talle meie olukorrast ning see advokaat pakkus meile oma abi. Võtsime ta pakkumise vastu, mis osutus suureks õnnistuseks. Ta aitas meil tegeleda meediaga, samuti mõningate juriidiliste probleemidega. Lisaks soovitas ta meile eradetektiive, kes olid meile suureks abiks. Nende siiras hool liigutas tõesti meie südant.

Pärast seda, kui oma lapselapse üles leidsime, toetati meid veel rohkem. Poodidest saadeti süüa ja majapidamistarbeid. Paljud inimesed annetasid Oscarile riideid, mähkmeid, beebitoitu ja mänguasju. Saime palju rohkem asju, kui Oscarile vaja läks, seepärast viisime ülemäärase kohaliku haigla sünnitusosakonda. Kuna meiega juhtunust anti teada meedias, saadeti meile kõikjalt maailmast tuhandeid kaarte ja kirju.

Teiste suurt toetust oli eriti tunda Theresa matusetalitusel, mis peeti pühapäeval, 8. oktoobril. Me teadsime, et sinna on oodata palju inimesi, kuid me ei arvanud, et nii palju. Matusetalitus peeti kohaliku keskkooli aulas, kuhu kogunes üle 1400 inimese, nii et aula oli  inimesi täis. Kohal olid sugulased, sõbrad, politseinikud, linnapea ja paljud teised. Samuti olid kohal ajakirjanikud ning kohalikud televisioonijaamad filmisid kõnet, mille otseülekannet võis näha ka Internetis. Peale selle seisid sajad inimesed koridoris või vihmavarjudega külma vihma käes õues, kuhu olid seatud üles valjuhääldid. Matusekõnes anti meie Piiblil põhinevatest uskumustest tunnistust, mis jõudis paljude inimesteni.

Pärast seisid sajad inimesed kannatlikult järjekorras, et meile kaastunnet avaldada. Olime seal peaaegu kolm tundi, kallistasime kõiki inimesi, kes olid tulnud, ja kinnitasime neile, et hindame nende kohalolekut. Pärast matusetalitust pakkus kohalik hotell einet rohkem kui 300 pereliikmele, lähedasele sõbrale ning teistele, kes olid aidanud meid lapselapse ülesleidmisel.

On raske väljendada tänu selle eest, mida tegid meie aitamiseks teised inimesed, peamiselt võõrad. See, mida me kogesime, innustas meid osalema veelgi enam kristlikus teenistuses, kuna mõistsime, et maailmas on palju hea südamega inimesi, kelleni tahame jõuda Kuningriigi hea sõnumiga (Matteuse 24:14).

Kuidas kogudus aitas

Meie kristlikud vennad ja õed toetasid meid pidevalt alates selle raske katsumuse algusest. Meile olid pidevalt toeks nii meie oma koguduse liikmed kui ka lähedalasuvate Jehoova tunnistajate koguduste liikmed.

Isegi enne seda, kui olime Põhja-Carolinast koju jõudnud, aitasid kogudusevanemad organiseerida Theresa otsimist. Paljud meie vennad ja õed küsisid end töö juurest vabaks ja ühinesid Theresa otsimisega. Mõned ütlesid oma tööandjale, et nad on nõus töötasust loobuma, kuid mõned tööandjad andsid neile vaba aega ega võtnud seda palgast maha. Ajal, mil me Theresast midagi ei teadnud, olid mõned meie kristlikud vennad Jonathani juures, et ta ei peaks üksi olema. Mitmed vennad ja õed tulid meile ning aitasid meil kodu korras hoida. Teised aitasid vabatahtlikele süüa teha ning telefonile vastata.

Umbes kuus nädalat pärast Theresa surma tuli mu naisel ja Jonathanil sorteerida Theresa asju ja seada korda nende kodu, mida neil väga raske teha oli. Kuna Jonathan tundis, et ta ei suuda enam elada selles kohas, kus nad koos Theresaga olid elanud, otsustas ta maja maha müüa. Theresa asju sorteerida oli väga valus, sest kõik need asjad meenutasid teda ja seda, kui suurt puudust nad temast tundsid. Kuid ka nüüd tulid vennad ja õed meile appi. Nad aitasid Theresa asju kastidesse panna ning majas remonti teha, et seda müügiks ette valmistada.

Kõige suurem abi, mida oma vendadelt ja õdedelt saime, oli vaimne ja emotsionaalne toetus. Nad helistasid meile ja tulid külla, et  meid julgustada. Paljud saatsid südamlikke kaarte ja kirju. Sellist armastavat toetust ei kogenud me üksnes esimestel päevadel ja nädalatel, vaid paljude kuude jooksul.

Mitmed vennad ja õed ütlesid, et annaksime neile teada, kui vajame kedagi, kes meid kuulaks, ning oleme nende lahke pakkumise vastu võtnud. Kui suurt lohutust annab küll see, kui saab jagada oma tundeid armastavate ja usaldusväärsete sõpradega! Nende puhul on osutunud tõeks Piibli Õpetussõnade raamatu sõnad: „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” (Õpetussõnad 17:17; 18:24).

Kuidas see mõjus meie perele

Tuleb möönda, et Theresa mõrvast ülesaamine pole olnud kerge ei minule ega mu perele. See on meie elu suuresti muutnud. Vahel olen vihane, sellepärast et teda pole siin, meie juures. Tunnen puudust tema kallistustest ja suudlustest.

Minu naine oli Theresaga eriti lähedane. Ei möödunud päevagi, mil nad poleks üksteisega vestelnud. Nad rääkisid tundide kaupa Theresa rasedusest. Nad valmistasid koos lastetuba ette.

Vicki kirjeldab oma tundeid: „On nii palju asju, millest tunnen puudust. Tunnen puudust koos kuulutustööl käimisest. Tunnen puudust ühistest poeskäikudest. Kõige rohkem teeb mulle valu see, et ma ei saa teda näha koos lapsega, see lihtsalt murrab mu südame. Ma tean, kuidas ta armastas Oscarit, kui ta polnud veel sündinudki. Ta teadis, et saab poja. Pärast seda, kui olin Theresale kinkinud enda tehtud lapseteki, kirjutas ta mulle kaardi:

„Kallis ema!

Tänan sind südamest selle ilusa teki eest. Hindan väga seda vaeva, mis sa selle kallal nägid. Tahan sind jälle tänada kogu sinu abi ja julgustuse eest, mis sa oled mulle andnud, et tulla toime ühel elu raskeimal ajal. See jääb mulle alatiseks meelde ja tänan sind selle eest. Öeldakse, et ühel päeval, kui oled suureks saanud, mõistad sa, et sinu parim sõber on ema. Tänan Jehoovat iga päev selle eest, et selle mõistmine ei võtnud minul väga kaua aega. Armastan sind igavesti.””

Valus oli näha ka seda, mida elas üle meie väimees. Kui Oscar oli veel haiglas, tuli Jonathanil langetada üks raskemaid otsuseid oma elus. Kuna ta oli otsustanud kolida ajutiselt meie juurde, ei saanud ta viia Oscarit lastetuppa, mis nad Theresaga olid teinud. Ta pakkis kokku kiikhobu, lastevoodi ja mänguloomad ning tõi need meie juurde.

Mis on aidanud meil toime tulla

Kui kaotada lähedane inimene sellisel traagilisel viisil, tekivad paljud segased küsimused ja tunded. On olnud aegu, mil minul kui kristlikul kogudusevanemal on tulnud lohutada teisi, kes on võidelnud selliste küsimuste ja tunnetega. Kui aga sina ise oled see, kes leinab, võivad tunded varjutada selge mõistuse.

Näiteks siis, kui sõitsime puhkusele ja teadsime, et oleme ära terve nädala, palusin Jehoovat, et ta kaitseks Theresat. Kui aga Theresa leiti mõrvatuna, möönan, et alguses imestasin ma, miks Jehoova polnud minu palvetele vastanud. Muidugi mõistan ma, et Jehoova ei garanteeri imelist kaitset üksikisikutele, kes teda teenivad. Palusin pidevalt arusaamist. Mind lohutab teadmine, et Jehoova kaitseb oma rahvast vaimselt, ta annab meile seda, mida vajame, hoidmaks oma suhteid temaga. Selline kaitse on kõige tähtsam, sest sellest sõltub meie igavene tulevik. Selles suhtes Jehoova kaitses Theresat, sest Theresa teenis Jehoovat ustavalt kuni oma surmani. Olen saanud rahu teadmisest, et Theresa tulevikuväljavaade on Jehoova armastavates kätes.

Mõned pühakirjatekstid on mind eriti lohutanud. Siin on kirjas mõned neist, mis on aidanud mul toime tulla:

„Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Olen kaua uskunud Piibli tõotust, et surnud äratatakse maisesse  paradiisi, kuid nüüd on see lootus minu jaoks veelgi reaalsem. Juba seegi teadmine, et saan Theresat kord jälle kallistada, on andnud mulle jõudu elada edasi üks päev korraga.

„Jumal aga ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal; sest kõik elavad temale” (Luuka 20:37, 38). Mulle annab suurt lohutust teadmine, et surnud, kes ühel päeval ellu äratatakse, on Jehoova jaoks praegugi elavad. Jehoova seisukohast on meie kallis Theresa isegi praegu elus.

Vickile on kõige rohkem jõudu andnud järgmised piiblitekstid:

„„Jumalal on võimatu valetada” (Heebrealastele 6:18; Tiitusele 1:2). Kuna Jehoova ei valeta, tean, et ta täidab oma tõotuse äratada üles surnud.

„Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, UM], kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). „Mälestushaud” näitab, et Theresa on Jehoova mälestuses nii kaua, kui tema poeg Jeesus Kristus ta üles äratab. Ma tean, et pole ühtki turvalisemat kohta kui Jehoova täiuslik mälu, kus ta olla võiks.

„Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:6, 7). Eriti palun ma Jehoova vaimu, et see annaks mulle jõudu. Kui olen täiesti rööpast väljas, pöördun Jehoova poole ja ütlen, et vajan veel rohkem tema vaimu ning ta aitab mul jälle ühe päeva vastu pidada. Vahel ei suuda ma isegi oma mõtteid väljendada, kuid ta annab mulle jõudu edasi elada.”

Jehoova on tõesti aidanud meil selle kohutava tragöödiaga toime tulla. Me leiname ikka veel oma kallist Theresat. Arvame, et meie kurbus ei kao täielikult enne seda, kui saame Theresat Jehoova uues maailmas jälle kallistada. Kuid praegu soovime kindlamalt kui varem teenida ustavalt Jehoovat. Jonathan tahab teha oma parima, et õpetada Oscarit armastama ja teenima Jehoovat ning meie Vickiga püüame teda aidata nii palju kui võimalik. Soovime südamest olla Jumala uues maailmas, et võtta seal vastu Theresa ning tutvustada talle tema poega, keda ta ei saanudki oma kätel hoida.

[Pilt lk 19]

Meie tütar Theresa kuulab oma beebi südamelööke

[Pildid lk 20, 21]

Meile oldi matusetalitusel suureks toeks

[Pilt lk 23]

Koos naise Vickiga Theresa pulmas

[Pilt lk 23]

Meie tütrepoeg Oscar