Luuka 20:1–47

20  Ühel päeval, kui Jeesus templis rahvast õpetas ja head sõnumit kuulutas, tulid peapreestrid, kirjatundjad ja vanemad tema juurde  ning küsisid: „Räägi meile, mis õigusega sa neid tegusid teed? Kes on sulle selle voli andnud?”+  Ta vastas neile: „Ka minul on teile üks küsimus. Öelge mulle,  kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest.”  Siis nad arutlesid omavahel: „Kui me ütleme: „Taevast”, ütleb ta: „Miks te siis teda ei uskunud?”  Aga kui me ütleme: „Inimestest”, viskavad kõik meid kividega surnuks, sest nad on veendunud, et Johannes oli prohvet.”+  Seepärast vastasid nad, et ei tea, kust see oli.  Jeesus ütles neile: „Ega minagi ütle teile, mis õigusega ma neid tegusid teen.”  Siis jutustas ta rahvale järgmise mõistujutu: „Üks inimene rajas viinamäe,+ andis selle aednike kätte rendile ja rändas tükiks ajaks võõrsile.+ 10  Saagikoristusajal saatis ta aednike juurde ühe orja, et nad annaksid talle viinamäe vilju. Kuid aednikud peksid orja läbi ja saatsid ta tühjade kätega minema.+ 11  Ta saatis nende juurde veel ühe orja. Ka selle peksid nad läbi, alandasid teda ja saatsid ta tühjade kätega minema. 12  Ta saatis veel kolmandagi. Nad vigastasid ka teda ja viskasid ta välja. 13  Sellepeale ütles viinamäe omanik: „Mida ma teen? Ma saadan oma armsa poja.+ Küllap nad temast lugu peavad.” 14  Kui aednikud teda märkasid, arutlesid nad omavahel: „See on pärija. Tapame ta ära, et pärand saaks meile.” 15  Nad viskasid ta viinamäelt välja ja tapsid ära.+ Mida viinamäe omanik nüüd nendega teeb? 16  Ta tuleb ja hukkab need aednikud ning annab viinamäe teistele.” Seda kuuldes ütlesid nad: „Ärgu midagi sellist küll juhtugu!” 17  Aga Jeesus vaatas neile otsa ja ütles: „Mida tähendab siis see, mis on kirjutatud: „Kivi, mille ehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurga tipmiseks kiviks”?+ 18  Igaüks, kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks,+ ning kelle peale see kivi kukub, selle teeb see pihuks ja põrmuks.” 19  Kirjatundjad ja peapreestrid tahtsid Jeesust sealsamas kinni võtta, sest nad taipasid, et ta oli rääkinud selle mõistujutu nende kohta, aga nad kartsid rahvast.+ 20  Nad jälgisid teda hoolega ja saatsid välja salaja palgatud mehed, kes pidid teesklema õigeid, et teda sõnadest lõksu püüda+ ning anda ta üle võimudele ja maavalitseja võimusse. 21  Need küsisid Jeesuselt: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega ole erapoolik, vaid õpetad Jumala teed kooskõlas tõega. 22  Kas meil on õige maksta keisrile pearahamaksu või mitte?” 23  Aga ta nägi nende kavaluse läbi ja ütles neile: 24  „Näidake mulle üht denaari*. Kelle kujutis ja pealiskiri sellel on?” Nad vastasid: „Keisri.” 25  Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile,+ ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.”+ 26  Seega ei õnnestunud neil teda rahva ees sõnadest lõksu püüda. Nad olid tema vastusest hämmastunud ja jäid vait. 27  Sinna aga tulid mõned saduserid, kes ei usu ülesäratamist,+ ja küsisid temalt:+ 28  „Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud: „Kui sureb ühe mehe vend, kellest jääb maha naine, aga mitte lapsi, siis peab see mees võtma oma surnud venna naise ja soetama temaga oma vennale järglase.”+ 29  Oli seitse venda. Esimene võttis naise, kuid suri lastetuna. 30  Niisiis abiellus temaga teine vend, kuid ka see suri. 31  Sama juhtus kolmanda vennaga. Nii kõik need seitse abiellusid temaga, kuid surid lastetuna. 32  Viimaks suri ka naine. 33  Kelle naiseks nendest saab ta pärast ülesäratamist? On ta ju olnud kõigi nende seitsme naine.” 34  Jeesus ütles neile: „Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, 35  aga need, kes on arvatud väärt saama elu tulevasel ajastul ja surnuist üles tõusma, ei võta naisi ega lähe mehele.+ 36  Nad ei saagi enam surra, sest nad on inglite sarnased, ja kuna nad äratatakse üles, on nad Jumala lapsed. 37  Aga et surnud äratatakse üles, sellele viitab Mooseski põleva põõsa loos, kui ta nimetab Jehoovat „Aabrahami Jumalaks, Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks”.+ 38  Tema pole mitte surnute, vaid elavate Jumal, sest nad kõik on tema silmis elavad.”+ 39  Seepeale ütlesid mõned kirjatundjad: „Õpetaja, sa rääkisid hästi.” 40  Ja nad ei julgenud talle enam ühtegi küsimust esitada. 41  Jeesus omakorda küsis neilt: „Miks öeldakse, et messias on Taaveti poeg?+ 42  Ütleb ju Taavet ise laulude raamatus: „Jehoova ütles mu isandale: „Istu mu paremale käele, 43  kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks.””+ 44  Taavet nimetab teda isandaks. Kuidas siis messias on Taaveti poeg?” 45  Siis ütles Jeesus kogu rahva kuuldes jüngritele: 46  „Olge ettevaatlikud kirjatundjate suhtes, kellele meeldib ringi käia pikkades rüüdes ning kes armastavad tervitusi turgudel, esimesi* istmeid sünagoogides ja aukohti õhtusöökidel+ 47  ning kes neelavad alla lesknaiste majad* ja esitavad silmakirjaks pikki palveid. Nad saavad ränga karistuse.”

Allmärkused

Võib tõlkida ka „parimaid”.
Võib tõlkida ka „vara”.

Kommentaarid

Pildid ja videod

Esimesed istmed sünagoogides
Esimesed istmed sünagoogides

See videorekonstruktsioon põhineb osalt 1. sajandist pärit sünagoogi jäänustel Gamlas umbes 10 km Galilea merest kirdes. Kuna ühtki 1. sajandi sünagoogi pole tervena säilinud, pole täpselt teada, millised need välja nägid. Video annab ettekujutuse tolle aja sünagoogi võimalikust interjöörist.

1. Esimesed ehk parimad istmed sünagoogis võisid olla poodiumi peal või ees.

2. Poodium, millelt õpetaja luges ette seadust. Poodiumi asukoht võis sünagoogiti erineda.

3. Seinaäärsetel istmetel istusid tõenäoliselt prominentsed ühiskonnaliikmed. Ülejäänud kuulajad võisid istuda põrandal mattidel. Paistab, et Gamla sünagoogis oli neli istmerida.

4. Pühakirjarullide panipaik võis asuda tagaseina ääres.

Sünagoogis kehtiv istumiskord oli kohalviibijatele alaliseks meeldetuletuseks, et ühed on tähtsamad kui teised – see oli teema, mille üle Jeesuse jüngrid sageli vaidlesid. (Mt 18:1–4; 20:20, 21; Mr 9:33, 34; Lu 9:46–48.)

Aukohad õhtusöökidel
Aukohad õhtusöökidel

Esimesel sajandil oli tavaks süüa laua ääres külitades. Vasaku käega toetuti padjale ja paremaga söödi. Vana-Kreeka ja -Rooma elamu tüüpilises söögitoas asetses madala laua ümber kolm lamamispinki. Roomlased nimetasid sellist söögituba trikliiniumiks (ld triclinium, mis tuleb kreeka sõnast tähendusega “tuba kolme lamamispingiga”). Traditsiooniliselt külitas laua ääres üheksa inimest, kolm igal pingil, kuid hiljem võeti kasutusele pikemad pingid, kuhu mahtus rohkem inimesi. Üks pink tähendas vähimat (A), teine keskmist (B) ja kolmas suurimat austust (C). Ka kohad pinkidel tähendasid erineval määral austust. Isikut peeti tähtsamaks sellest, kes oli temast paremal, ja vähem tähtsamaks sellest, kes oli temast vasakul. Ametlikul pidusöögil külitas võõrustaja tavaliselt kõige vähem tähtsama pingi esimesel kohal (1). Aukohaks oli keskmise pingi kolmas koht (2). Kuigi pole teada, mil määral juudid selle kombe üle võtsid, paistab, et Jeesus viitas sellele, kui õpetas oma järelkäijatele alandlikkuse olulisust.