Luuka 20:1–47
Kommentaarid
Pildid ja videod

See videorekonstruktsioon põhineb osalt 1. sajandist pärit sünagoogi jäänustel Gamlas umbes 10 km Galilea merest kirdes. Kuna ühtki 1. sajandi sünagoogi pole tervena säilinud, pole täpselt teada, millised need välja nägid. Video annab ettekujutuse tolle aja sünagoogi võimalikust interjöörist.
1. Esimesed ehk parimad istmed sünagoogis võisid olla poodiumi peal või ees.
2. Poodium, millelt õpetaja luges ette seadust. Poodiumi asukoht võis sünagoogiti erineda.
3. Seinaäärsetel istmetel istusid tõenäoliselt prominentsed ühiskonnaliikmed. Ülejäänud kuulajad võisid istuda põrandal mattidel. Paistab, et Gamla sünagoogis oli neli istmerida.
4. Pühakirjarullide panipaik võis asuda tagaseina ääres.
Sünagoogis kehtiv istumiskord oli kohalviibijatele alaliseks meeldetuletuseks, et ühed on tähtsamad kui teised – see oli teema, mille üle Jeesuse jüngrid sageli vaidlesid. (Mt 18:1–4; 20:20, 21; Mr 9:33, 34; Lu 9:46–48.)

Esimesel sajandil oli tavaks süüa laua ääres külitades. Vasaku käega toetuti padjale ja paremaga söödi. Vana-Kreeka ja -Rooma elamu tüüpilises söögitoas asetses madala laua ümber kolm lamamispinki. Roomlased nimetasid sellist söögituba trikliiniumiks (ld triclinium, mis tuleb kreeka sõnast tähendusega „tuba kolme lamamispingiga”). Traditsiooniliselt külitas laua ääres üheksa inimest, kolm igal pingil, kuid hiljem võeti kasutusele pikemad pingid, kuhu mahtus rohkem inimesi. Üks pink tähendas vähimat (A), teine keskmist (B) ja kolmas suurimat austust (C). Ka kohad pinkidel tähendasid erineval määral austust. Isikut peeti tähtsamaks sellest, kes oli temast paremal, ja vähem tähtsamaks sellest, kes oli temast vasakul. Ametlikul pidusöögil külitas võõrustaja tavaliselt kõige vähem tähtsama pingi esimesel kohal (1). Aukohaks oli keskmise pingi kolmas koht (2). Kuigi pole teada, mil määral juudid selle kombe üle võtsid, paistab, et Jeesus viitas sellele, kui õpetas oma järelkäijatele alandlikkuse olulisust.