Rahvusvahelised piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal nimetati, hakkasid Mehhikos organiseeritult kuulutustööd tegema 1917. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul said sadadest siira südamega inimestest Jehoova teenijad. Teise maailmasõja ajal tekkis aga Mehhiko valitsusel probleem seoses sellega, kus me kuulutustööd teeme ja koosolekuid peame.

 Tol ajal kehtis Mehhikos seadus, et kõik jumalateenistused peavad toimuma riigile kuuluvates hoonetes. See oli aga probleem, sest meie kokkutulekud toimusid avalikes rajatistes, iganädalasi koosolekuid peeti sageli Jehoova tunnistajate kodudes ning kuulutustööd tehti tänavatel ja majast majja.

 Et seadustele kuuletuda, registreerisime 1943. aastal mittetulundusliku kodaniku- ja kultuuriühenduse, mille eesmärgiks oli edendada rahva seas haridust. Nii olime registreeritud pigem kultuuriorganisatsiooni kui religioonina. Ja seetõttu polnud meil enam kohustust tegutseda üksnes valitsusele kuuluvates hoonetes.

 Meie töösse lisandusid tegevused, mis olid seotud kultuuri ja haridusega. Sellega vastasime täielikult valitsuse poolt kodaniku- ja kultuuriühendustele seatud nõuetele. (Roomlastele 13:1.) Muidugi meie tähtsaim eesmärk õpetada inimestele piibli tõde ei muutunud. (Jesaja 48:17, 18.) Nägime peagi, et Jehoova õnnistas meie otsust. See pani aluse võimsale kasvule, mida mitmed Jehoova tunnistajad ikka veel mäletavad.

 Meie põhitöö Mehhikos on alati olnud hea sõnumi kuulutamine Jumala kuningriigist. Kuid nagu apostel Paulus, oleme ka meie kohandanud oma tööd vastavalt oludele. (1. Korintlastele 9:20–23.) Näiteks, kui Paulus rääkis Ateena meestega Areopaagil, ei teinud ta otseseid viiteid pühakirjale. (Apostlite teod 17:22–31.) Me tegime kuulutustööl samamoodi: me ei võtnud kaasa piiblit ega alustanud vestlusi piibliteemadel.

 „Tutvustasime end kui kultuuri- ja haridusühingu esindajaid,” meenutab Isabel. „Kasutasin sageli neid Ärgake! artikleid, mis ei rääkinud otse piibli teemadest.” Mis sai aga siis, kui inimesel oli huvi usu vastu? Alles siis rääkisime neile piibli tõest. Aurora selgitab: „Kuna meil ei olnud piiblit kaasas, tuli meil piiblikohti peast teada.” Inimestele avaldas sageli muljet ka see, kui kasutasime nende enda piiblit.

 Olime valmis jagama selgitusi igaühele, kel tekkis küsimusi meie töö seaduslikkuse kohta. (Filiplastele 1:7.) Ametlikust registreerimisest oli kasu. a Maria meenutab: „Meil oli alati kaasas välisministri allkirjastatud dokument.” Samuel räägib: „Kui võimuesindajad meid kinni pidasid ja teada tahtsid, mida me teeme, saime neile dokumenti näidata.”

 See dokument aitas meid, kui kohtasime vastuseisu. Näiteks Jalisco osariigis teeninud Jesús ütleb: „1974. aastal võttis üks preester koos rahvahulgaga minu ja ühe Jehoova tunnistajatest abielupaari kinni. Nad andsid meid kohalike võimude kätte, et me oma töö lõpetaksime. Näitasime võimuesindajatele oma dokumente ja olukord rahunes maha. Pärast juriidilise abi saamist jätkasime huviliste aitamist selles piirkonnas. Praegu on seal linnas mitmeid kogudusi.”

 Kuna olime haridust edendav kodanikuühendus, hakkasime korraldama tasuta kirjaoskuskursuseid. b Ariel räägib: „See oli täpselt õige ajastus. Paljudel inimestel polnud võimalik sel ajal koolis käia, kuid neil oli suur soov piiblit lugeda. Õpetasime nad lugema ja kirjutama ning üsna pea hakkasid nad koos meiega piiblit uurima.”

 Ruth meenutab: „Niipea, kui nad juba natukenegi lugeda oskasid, ei suutnud miski neid enam takistada. Kirjaoskus tõi neile suurt rõõmu ja oli hästi näha, millise hooga nad vaimselt edenesid.”

 Jehoova tunnistajad olid kodaniku- ja kultuuriühendusena registreeritud 1943.-st kuni 1993. aastani. Selle aja jooksul saavutasid kirjaoskuse rohkem kui 127 000 inimest ja üle 37 000 inimese parandas oma lugemis- ja kirjutamisoskust. Valitsus kiitis meid kirjaoskuse edendamise eest. (Roomlastele 13:3.) Näiteks 2010. aastal tunnustati meid meie „aastakümnete pikkuse silmapaistva panuse eest kirjaoskuse arendamisse, mis aitas elukvaliteeti parandada tuhandetel mehhiklastel nii México osariigis kui ka kogu riigis”.

 Ametliku registreeringu tõttu nägid meie koosolekupaigad välja nagu klassiruumid ja me nimetasime neid kultuuriõppe saalideks. Seal toimusid nii meie koosolekud kui ka kirjaoskuskursused.

 Ángel selgitab: „Need ruumid asusid sageli Jehoova tunnistajate kodudes. Paljud pered, kelle juures need olid, polnud väga rikkad, aga nad olid valmis elama tihedalt koos ühes maja osas, et teises osas saaks pidada koosolekuid. See oli väga imetlusväärne.”

 Selline ohvrimeelsus oli väga vajalik. Ángel meenutab seoses koguduse koosolekutega: „Aeg ajalt oli kohal nii palju inimesi, et paljud pidid õues seisma. Kui tahtsime vastata, tuli meil akna vahelt sisse piiluda. Aga koosolekud olid ikkagi alati väga toredad.”

 Et vältida probleeme, ei palvetanud ega laulnud me koosolekutel häälega. Edmundo meenutab: „Kultuurikõne ajal, mida praegu nimetatakse avalikuks kõneks, tõstsid kõnepidajad esile piibli praktilisi nõuandeid, mis aitasid kuulajatel kultuuri ja eluolu parandada.” Mingil ajal me isegi lõpetasime piibli raamatute nimede kasutamise. Kuidas sel juhul piiblikohtadele viidati? Manuel toob näite: „Kui tahtsime viidata Ilmutuse 21. peatüki 3. ja 4. salmile, siis ütlesime selle asemel midagi sellist – raamat 66, 21, 3 ja 4.” Moises lisab: „Selleks, et piiblikohti üles leida, pidime teadma peast piibli raamatute järjekorranumbreid.”

 Üldiselt tegutses meie organisatsioon Mehhikos samamoodi nagu mujalgi maailmas. Vaatamata sellele, et meie jumalateenistusel olid piirangud, oli Jehoova õnnistus ilmselge. Kui me 1943. aastal kodanikuühenduse registreerisime, oli Mehhikos 1565 kuulutajat. 1993. aastal registreeriti meid ametliku usuühendusena. Selleks aastaks oli keskmine kuulutajate arv tõusnud 366 177-ni. Nende kuulutajate töö pani aluse veelgi suuremale kasvule. 2021. aastaks oli keskmine kuulutajate arv Mehhikos jõudnud 864 633-ni. Mida me võime Mehhiko Jehoova tunnistajate ajaloost õppida?

 Kohandu, kui teele kerkivad takistused. Tänu sellele oli meie töö Mehhikos 50 aasta jooksul ametlikult registreeritud. Mario räägib: „Mõnikord ma mõtlesin, et miks meie töö ei võiks olla samamoodi teokraatlikult organiseeritud nagu teistes riikides. Siiski ei kuulnud ma kunagi, et keegi oleks organisatsiooni juhendeid küsitavaks pidanud. Uskusime alati, et Jehoova juhib oma rahvast. Seetõttu olime ka alati kuulekad.”

 Keskendu Jehoova tööle. Guadalupe selgitab: „Olime kuulutustööga nii hõivatud, et me ei muretsenud eriti millegi muu pärast. Jehoova teenimine tegi meid lihtsalt nii õnnelikuks. See oli meile kõige tähtsam.”

 Hoia usukaaslaste ligi. „Kõike, mida me kultuuriõppe saalides teha ei saanud, näiteks kuningriigilaulude laulmine, tegime kodudes,” selgitab Anita. „Veetsime tihti üheskoos aega. Meie koosviibimistel olid vaimsed asjad alati esikohal.”

 Florentino teeb nendest aastatest kokkuvõtte: „Tagasi vaadates arvan, et kõigel oli oma aeg ja koht, ja see oli ühel või teisel moel õpetlik. On selge, et kuigi meie tööle osutati vastupanu, juhtis Jehoova alati oma organisatsiooni.”