Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Saa Jumalaga lähedaseks

”Palun luba meil tulla koju”

”Palun luba meil tulla koju”

Kas sina olid kunagi Jehoova teenija? Kas oled tundnud soovi teda taas teenima hakata, kuid mõelnud, kas ta üldse tahab sind tagasi? Kui nii, siis kutsume sind lugema seda ja järgnevat artiklit. Need on kirjutatud just sinule.

”ANUSIN Jehoovat, et ta lubaks mul enda juurde tagasi tulla ja andestaks selle, et talle haiget tegin.” Nõnda ütles üks naine, kes oli keeranud Jehoovale selja, kuigi oli saanud kristliku kasvatuse. Kas sa mõistad tema tundeid? Kas sa oled mõelnud, kuidas suhtub Jumal neisse, kes teda kord teenisid? Kas ta mõtleb selliste inimeste peale? Kas ta ootab, et nad tema juurde tagasi tuleksid? Et saada neile küsimustele vastused, uurigem sõnu, mille pani kirja Jeremija. Need vastused on südantsoojendavad. (Loe Jeremija 31:18—20.)

Mõelgem, millisel ajal Jeremija need sõnad kirja pani. Aastakümneid varem, aastal 740 e.m.a, oli Jehoova lubanud assüürlastel Iisraeli kümnest suguharust koosneva kuningriigi alamad asumisele viia. * Jumal lubas niisugusel tragöödial sündida, et karistada oma rahvast ränkade süütegude eest, mida see oli teinud prohvetite korduvatest hoiatustest hoolimata (2. Kuningate 17:5—18). Kas raskused, mida iisraellased kodumaalt pagendatuna ja oma Jumalast lahutatuna kogesid, murdsid nende kangekaelsuse? Kas Jehoova pidas oma rahvast meeles? Kas oli lootust, et ta lubab pagendatutel kunagi kodumaale tagasi pöörduda?

”Ma kahetsen”

Asumisel olles mõistsid iisraellased oma süüd ja tundsid kahetsust. Nende siiras patukahetsus ei jäänud Jehooval märkamata. Pane tähele, kuidas ta kirjeldab pagendatute hoiakuid ja tundeid.

”Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast,” ütleb Jehoova. (18. salm.) Ta oli kuulnud iisraellasi kurtmas oma süütegude tagajärgede üle. Üks õpetlane selgitab, et fraas ”haletseb iseennast” võib tähendada ”raputamist või vangutamist”. Rahvas sarnanes eksinud pojaga, kes pead vangutades mõtleb hädadele, mis ta on iseendale kaela tõmmanud, ja igatseb taga elu, mis tal oli kodus (Luuka 15:11—17). Mida siis iisraellased ütlesid?

”Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss!” (18. salm.) Iisraellased tunnistasid, et olid oma karistuse ära teeninud. Nad olid tõesti käitunud justkui tõrges härjavärss. Ühe teatmeteose sõnul võib see võrdlus tähendada, et nad olid noore veise sarnased, kes poleks kunagi ”saanud tunda astelt, kui ta ei oleks ikke vastu mässanud”.

”Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Jehoova, mu Jumal!” (18. salm.) Rahvas pöördus alandlikult Jumala poole. Iisraellased olid eksinud patuteele, kuid palusid nüüd Jehoovalt abi, et leida tagasitee tema soosingusse. Ühes teises piiblitõlkes kõlavad nende sõnad: ”Sina oled meie Jumal, palun luba meil tulla koju” (”Contemporary English Version”).

”Ma kahetsen, ... häbenen ja tunnen piinlikkust.” (19. salm.) Rahvas kahetses südamest, et oli patustanud. Pagendatud võtsid süü omaks ja tunnistasid oma vigu. Nende silmad olid häbi täis ja hing rõhutud (Luuka 15:18, 19, 21).

Iisraellased parandasid meelt. Neid valdas kurbus, nad tunnistasid Jumalale oma patud ja pöördusid valelt teelt. Kas nende meeleparandus pehmendas Jumala südant? Kas ta lasi neil kodumaale naasta?

”Ma tahan tõesti halastada tema peale”

Jehoova oli iisraellastesse eriliselt kiindunud. Ta ütles: ”Ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu!” (Jeremija 31:9). Kuidas saaks armastav isa keelduda võtmast tagasi poega, kes oma eksimusi südamest kahetseb? Pane tähele Jehoova isalikke tundeid oma rahva vastu.

”Eks ole Efraim mulle kalliks pojaks ja lemmiklapseks? Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale.” (20. salm.) Kui südamlikud sõnad! Kindlameelse, kuid armastava vanemana oli Jehoova olnud sunnitud oma laste ’vastu rääkima’ — hoiatama neid nende patuste tegude tagajärgede eest. Kuna nad keeldusid kangekaelselt sõna kuulamast, lasi ta nad pagendusse viia, ehk teisisõnu, sundis nad kodunt lahkuma. Ent hoolimata sellest, et tal tuli neid karistada, ei unustanud ta neid. See oleks olnud mõeldamatu. Armastav isa ei unusta oma lapsi mitte kunagi. Mida Jehoova aga tundis, kui nägi oma laste ehtsat kahetsust?

”Seetõttu on mu süda tema pärast rahutu [”möllab mu sisikond tema pärast” *, P 1938—40]: ma tahan tõesti halastada tema peale!” (20. salm.) Jehoova tundis oma laste järele suurt igatsust. Nende siiras kahetsus puudutas tema südant ning ta soovis väga, et nad tema juurde tagasi pöörduksid. Nagu isal Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast oli Jehooval oma lastest kahju ning ta ootas neid pikisilmi tagasi (Luuka 15:20).

”Jehoova võttis mind oma perre tagasi”

Sõnad tekstis Jeremija 31:18—20 aitavad meil mõista Jehoova kaastunnet ja halastust. Jehoova ei unusta neid, kes teda kord teeninud on. Kui inimene soovib Jehoova juurde naasta, on Jehoova valmis talle andestama (Laul 86:5). Ta ei tõrju iialgi tagasi neid, kes tulevad tema juurde murtud ja purukslöödud südamega (Laul 51:19). Otse vastupidi, ta võtab nad rõõmuga vastu (Luuka 15:22—24).

Sissejuhatuses mainitud naine otsustas Jehoova juurde tagasi pöörduda ja läks Jehoova tunnistajate koosolekule. Algul oli ta negatiivsete tunnete kammitsais. ”Tundsin end nii väärtusetuna,” meenutab ta. Kuid kogudusevanemad julgustasid teda ja aitasid tal taas vaimselt tugevaks saada. Süda tulvil tänu, ütleb see naine: ”Olen nii õnnelik, et Jehoova võttis mind oma perre tagasi.”

Kui sinagi oled millalgi Jehoovat teeninud ja mõelnud tema juurde tagasi pöörduda, ergutame sind tulema Jehoova tunnistajate koosolekule. Pole kahtlustki, et Jehoova tunneb kaasa ja halastab kahetsevale inimesele, kes tahab tema juurde tagasi tulla.

Soovituslik piiblilugemine aprilliks:

Jeremija 17—31

[Allmärkused]

^ lõik 2 Mitu sajandit varem, aastal 997 e.m.a, oli Iisraeli kuningriik lõhenenud kaheks. Kaks suguharu moodustasid lõunapoolse Juuda kuningriigi. Ülejäänud kümnest suguharust moodustus põhjapoolne Iisraeli kuningriik, mida selle mõjukaima suguharu järgi ka Efraimiks nimetati.

^ lõik 5 Selle kõnekujundi kohta ütleb üks piiblitõlkijate käsiraamat: ”Juutidele sümboliseeris inimese sisikond tunnete lähtekohta.”