Kokkusaamine „maailma nabal”

Kas sa oled kunagi kuulnud sõnu „Te Pito o Te Henua”? Rapanui keeles, mida räägivad Lihavõttesaare põlisasukad, tähendab see ’maailma naba’. Mis muutis siintoimunud kokkusaamise nii eriliseks?

KÕRVALINE, saladuslik, eksootiline. Neid sõnu on kasutatud Lihavõttesaare ehk kohaliku nimega Rapa Nui saare kirjeldamiseks. See on tõepoolest kõrvaline paik, mis asub kaugel Vaikse ookeani lõunaosas, 3790 kilomeetrit Tšiili pealinnast Santiagost. 9. septembril 1888 sai sellest Tšiili provints.

See ligi 170 ruutkilomeetri suurune kolmnurgakujuline saar koosneb põhiliselt kolmest kustunud vulkaanist. Nii nagu paljud teised Vaikse ookeani saared, moodustavad sellegi saare tegelikult kõigest tohutute veealuste mägede tipud. Kogu saar on kuulutatud loodusmälestiseks. Kõige paremini tuntakse seda saart arvatavasti saladuslike kivikujude moai’de järgi. *

Lisaks huvitavatele maastikele ja ajaloomälestistele võib Lihavõttesaarelt leida mitmesuguseid eksootilisi hõrgutisi. Seal kasvavad näiteks ananassid, avokaadod, papaiad ning üheksa banaanisorti. Ja meres leidub palju kalaliike ning muid ande.

Kliima on Lihavõttesaarel mõõdukas. Korrapärased vihmasajud ja vikerkaared tagavad külastajatele nii värske õhu kui suurepärased vaated. Praegu elab saarel ligikaudu 3800 inimest. Nüüdiselanikud  põlvnevad algasukatest, kes on aegade jooksul segunenud eurooplaste, tšiillaste ja muude rahvustega. Saarel käib sadu turiste Euroopast ja Aasiast, mistõttu turism mängib sealses majanduselus tähtsat rolli.

Kuningriigi seemnete esmane külvamine

Jehoova tunnistajate aastaraamat 1982 teatas: „Mõnda aega oli meil Lihavõttesaarel ainult üks kuulutaja. Ta sai vaimset tuge kirja teel ühe misjonärist õe käest, kes töötas [Tšiili] harubüroos. Kuigi nüüdseks on ta mandrile tagasi pöördunud, on meil saarel mitmeid ajakirja „Vahitorn” tellijaid. Suureks üllatuseks saime 1980. aasta aprillis kaugekõne ühelt huviliselt, kes soovis teada, millal pidada mälestusõhtut. Hiljem samal aastal kolis Valparaisost saarele üks abielupaar, kes on huvilistega Piiblit uurinud. 1981. aasta aprillis tähistati saarel esimest korda mälestusõhtut, millel viibis kohal 13 inimest. Meil on tõesti väga hea meel, et hea sõnum on hakanud ka sel kõrvalisel saarel kanda kinnitama.”

Hiljem, 30. jaanuaril 1991, saatis Tšiili harubüroo saarele eripioneeridest abielupaari Dario ja Winny Fernandeze. Vend Fernandez meenutab: „Viis tundi kestnud lennureis tõi meid maakera kõige kõrvalisemasse paika ja salapärase kultuuri keskele.” Ühe kohaliku venna ja saarele äsja oma kahe lapsega saabunud õe abiga tehti otsekohe algust koosolekute ja kuulutustööga. Vaatamata pereprobleemidele, usulisele agarusele ja polüneesia kultuuris levinud eluviisile nägid nad, kuidas Jehoova nende pingutusi õnnistab. Vend ja õde Fernandez ei ole küll enam eripioneerid, kuid nad elavad saarel edasi ja kasvatavad oma poega, kes neile seal sündis. Praegu on saarel 32 rõõmsat Kuningriigi kuulutajat. Nende seas on nii Rapa Nui põliselanikke kui ka neid, kes on mujalt saarele asunud või siis kolinud sinna eesmärgiga teenida seal, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele on suurem.

Ettevalmistused ringkonnakokkutulekuks

Kuna vahemaa saare ja mandri vahel on suur, saadeti kogudusele tavaliselt kolm korda aastas videokassetid, kuhu olid salvestatud piirkonnakonvendi, ringkonnakokkutuleku ja ühepäevase erikokkutuleku programmid. Ent 2000. aasta lõpus hakkas Tšiili harubüroo komitee kaaluma võimalust korraldada saarel esimest korda nende oma kokkutulek. Lõpuks otsustati pidada ringkonnakokkutulek 2001. aasta novembris ning piiratud hulgale vendadele ja õdedele Tšiili eri paigust saadeti kutse osaleda sel erilisel sündmusel. Lennuplaani tõttu kavandati kokkutulek pühapäeva ja esmaspäeva peale.

33 kutsutud delegaati ootasid põnevusega võimalust reisida saarele, et osaleda esimesel ringkonnakokkutulekul selles kõrvalises paigas. Pärast pikka reisi üle Vaikse ookeani oli delegaatidel väga meeldiv näha lennujaamas vendi, kes olid tulnud neid vastu  võtma. Kõik delegaadid said tervituseks kaela kauni lillepärja ehk lei, saare tüüpilise kingituse. Seejärel juhatati nad majutuspaikadesse ning pärast lühikest ringkäiku saarel kogunesid kõik kokkutulekuprogrammis osalejad kuningriigisaali.

Ootamatu reklaam

Teel kokkutulekule kuulis osa delegaate oma suureks hämmastuseks, kuidas kohalik preester kommenteeris raadios nende külaskäiku. Ta mainis mandrilt saabunud turiste, kes külastavad kodusid, et rääkida eelseisvast maailmalõpust. Ehkki ta manitses oma koguduseliikmeid võõraid mitte kuulama, aitas tema teadaanne teadustada suure hulga Jehoova tunnistajate viibimisest saarel. See tekitas saareelanikes ootuspinevust. Järgnenud päevade jooksul jagasid delegaadid taktitundeliselt nendega julgustavat head sõnumit.

Kokkutulek algab

Pühapäeva hommikul seisid kohalikud vennad kuningriigisaali sissepääsu juures ootevalmilt, et tervitada kokkutuleku esimesele päevale saabuvaid delegaate. „Iorana Koe! Iorana Koe!” „Tere tulemast!” Mõned õed kandsid rahvarõivaid ning juustes kauneid lilli ehtpolüneeslaslikus stiilis.

Meeldiva muusikalise sissejuhatuse järel ühendasid sadakond kohalviibijat oma hääled ja laulsid koos laulu „Olge kindlad, vankumatud!”. Midagi nii võimast polnud sel saarel varem kuuldud! Kohalikud vennad olid pisarateni liigutatud, kui programmijuhataja pöördus kuulajate poole südamlike tervitustega nende omas, rapanui keeles. Lõunavaheajal lasid kolm uut tunnistajat Jumalale pühendumise sümbolina end vees ristida. Esimese päeva programmi lõppedes tundis igaüks Jehoova ja kogu vennaskonnaga suuremat lähedust (1. Peetruse 5:9).

Hommikul kuulutamas

Saarel valitsevate eriolude pärast algas ringkonnakokkutuleku teise päeva programm alles pärastlõunal. Seetõttu kasutasid delegaadid võimalust osaleda hommikupoolel põlluteenistuses. Milliseid kogemusi nad said?

Üks eakas naine, kel on kaheksa last, ütles, et ta ei saa tunnistajatega rääkida, kuna ta on katoliiklane. Kui tunnistajad aga selgitasid, et soovivad rääkida probleemidest, mis puudutavad igaüht, näiteks nagu uimastite kuritarvitamine ja perekonnamured, oli naine nõus neid kuulama.

Teine eakas kohalik naine võttis tunnistajatest abielupaari üsnagi jahedalt vastu. Ta käskis neil minna hoopis mandrielanike juurde, kes teisi nii julmalt kohtlevad. Abielupaar selgitas talle, et „kuningriigi evangeeliumi” kuulutatakse igale inimesele ja et nende saarel viibimise eesmärk oli võtta osa kokkutulekust, mis aitab kõigil kasvada armastuses Jumala vastu (Matteuse 24:14). Nad küsisid naiselt, kuidas talle meeldiks pikk elu paradiislikes tingimustes,  nagu on sel saarel, ainult et ei oleks haigusi ega surma. Arutlenud koos selle üle, kui palju aastaid on saarel eksisteerinud vulkaanikraatrid, jäi naine elu lühiduse üle mõtlema ja küsis: „Miks siis meie ainult nii lühikest aega elame?” Ta üllatus, kui luges Laulu 90:10.

Sel hetkel kuulsid tunnistajad naaberukselt karjumist. Kuigi nad ei saanud sellest sõnagi aru, selgitas naine, et naabrid annavad solvangutega selgelt mõista, et nad ei taha Jehoova tunnistajatest midagi kuulda. See naisterahvas ise oli aga perekonna „nua” ehk vanim tütar. Kuna nende isa oli surnud, oli tema kohuseks otsustada, mis on perekonna jaoks kõige parem. Ta kaitses tunnistajaid sugulaste ees kohalikus keeles ja võttis pakutud väljaanded lahkelt vastu. Hiljem sel nädalal samadest tunnistajatest mööda sõites lasi ta oma vennal auto peatada ning hoolimata tolle silmanähtavast pahameelest jättis ta nendega hüvasti ja soovis edu teenistuses.

Ehkki alguses näis osa saareasukaid suhtuvat mandrilt pärit tunnistajate kuulutatavasse sõnumisse tõrksalt, mõistsid külalised, et oma loomult on rapanuilased lahked ja sõbralikud. Enamik neist kuulas head sõnumit rõõmuga. Tegelikult on saarel ristitud 20st tunnistajast 6 kohalikud. Üks neist sai Piibli tõest esmalt teada, kuulates pealt kõrvaltoas tema naisega läbiviidavat piibliuurimist. Nüüd on nad mõlemad ristitud tunnistajad ja mees on koguduses teenistusabiline.

Vaimne programm jätkub

Pärastlõunal algas teise päeva programm. Jällegi oli lisaks 32 kohalikule vennale ja 33 külalisdelegaadile kohal ka terve hulk huvilisi. Ligi sada inimest oli kuulamas programmi, sealhulgas avalikku kõnet „Kuidas armastus ja usk võidavad ära maailma”. Kohalolijad võisid oma silmaga näha elavat tõendit armastuse kohta, mis valitseb Jehoova rahva seas, ja seda vaatamata erisugusele kultuurilisele päritolule (Johannese 13:35).

Ringkonna- ja piirkonnaülevaataja korraldasid ringkonnakokkutuleku ajal erikoosoleku ka pioneeridele. Sellest võtsid osa nii kolm üldpioneeri saarelt kui üld- ja eripioneerid delegaatide seast. Kõik said palju julgustust.

 Järgmisel päeval tegid mõned kohalikud giidina töötavad vennad delegaatidele ekskursiooni mööda saart. Nad käisid vaatamas karjääri, kus raiuti moai’sid, vulkaane, kus peeti muistseid võistlusi, ning muidugi kaunist Anakena kuldkollast liivaranda, kuhu maabusid esimesed saareasukad. *

Viimane võimalus kohalike vendadega koos olla oli koguduse raamatu-uurimisel. Pärast koosolekut üllatasid kohalikud tunnistajad oma külalisi traditsioonilise einega. Hiljem, rahvalikud rõivad seljas, esitasid nad toreda rahvatantsu. Nii delegaadid kui Rapa Nui vennad-õed olid veendunud, et kokkutuleku ettevalmistus oli tõesti pingutusi väärt.

Kõik delegaadina saabunud külalised kiindusid sügavalt oma kaugetesse vendadesse-õdedesse, kellega koos sai veedetud suurepärane nädal. Saarelt lahkuda polnud sugugi kerge. Mälestused uutest sõpradest ja vaimsest julgustusest jäävad küll alatiseks nende südamesse. Lennujaamas kinkisid kohalikud vennad delegaatidele veel merekarpidest kaelaehted, mis nad ise olid meisterdanud.

Saarelt lahkudes lubasid delegaadid: „Iorana! Iau he hoki mai e Rapa Nui ee”, mis tähendab „Head aega! Ma tulen sinu juurde veel tagasi, Rapa Nui”. Nad jäävad tõesti igatsusega ootama võimalust taas kohtuda oma äsjaleitud sõprade ja vaimse pere liikmetega sel eksootilisel, kõrvalisel, saladuslikul ja sõbralikul Lihavõttesaarel.

[Allmärkused]

[Kast lk 24]

Lihavõttesaarel kuulutamas

Umbes kaks aastat enne seda mälestusväärset kokkutulekut külastas seda saart ringkonnaülevaataja oma naisega ning neil oli palju toredaid kogemusi. Näiteks kujutle nende üllatust, kui neid majutuspaika juhatanud õde teatas, et nad uurisid temaga Piiblit Tšiili lõunaosas umbes 16 aastat tagasi, kui ta veel teismeline oli. Hiljem hakkas see seeme Rapa Nuil vilja kandma.

Samuti oli neil järgmine lõbus kogemus. Suveniiripoe omanik võttis neilt vastu Uue Maailma Pühakirjatõlke ja piibliuurimise abivahendi „Tundmine, mis viib igavesse ellu” (mõlemad on Jehoova tunnistajate välja antud). Kui nad tema juurest uuesti läbi läksid, teatas ta neile, et ta ei oska seda Piiblit lugeda. Tuli välja, et nad olid talle hispaaniakeelse Piibli asemel hoopis prantsuskeelse jätnud. Probleem sai kiiresti lahendatud ning mees avastas kohalike tunnistajate ja muidugi omakeelse Piibli abiga, et Piibel pole sugugi nii keeruline raamat.

[Kaart lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

LIHAVÕTTESAAR

TŠIILI

[Pildid lk 23]

Kaks ringkonnakokkutulekul ristitut

[Pildid lk 25]

Rano Raraku vulkaani nõlv; väike pilt: saarel kasvav metsik puuvili guajaav