Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

Palusin Jumalalt kasvõi ühtainsat aastat rahu ja õnne

Palusin Jumalalt kasvõi ühtainsat aastat rahu ja õnne
  • SÜNNIAASTA: 1971

  • PÄRITOLUMAA: PRANTSUSMAA

  • TAUST: VÄGIVALDNE JA EBAMORAALNE NARKOKAUBITSEJA

MINU MINEVIK.

Meie pere elas Tellancourti külas Kirde-Prantsusmaal. Mu isa oli prantslane, ema aga on itaallanna. Kui olin kaheksa-aastane, kolisime Itaaliasse Rooma vaesesse töölisklassiagulisse. Meie kodune elu muutus keeruliseks. Vanemad tülitsesid raha pärast, tarvitades ka vägivalda.

Kui olin 15, õhutas ema mind rohkem väljas käima ja sõpru leidma. Seetõttu olin ma kodust üha rohkem ja rohkem ära. Ei läinud kaua, kui sattusin halba seltskonda. Ühel päeval tuli minu juurde sõbraliku olemisega mees, kes pakkus mulle narkootikume. Võtsin need vastu, sest tahtsin paista täiskasvanud. Mind tõmmati kiiresti kuritegelikku allilma, kus elu osaks olid narkootikumid ja ebamoraalsus. Mitmel korral kasutati mind seksuaalselt ära. Elu kaotas minu jaoks väärtuse. Mul oli ükskõik, kas olen elus või surnud. Tundsin end äärmiselt üksildaselt. 16-aastaselt üritasin teha enesetappu. Jõin ära pudeli viskit ja hüppasin järve. Lugu lõppes sellega, et olin kolm päeva koomas.

Pärast seda hakkasin küll oma elu hindama, kuid samas muutusin ka vägivaldseks ja salakavalaks. Pakkusin inimestele seksi, uimastasin nad nende kodus narkootikumidega ning varastasin neilt kõik, mis vähegi väärtuslik. Suured kuritegelikud kartellid kasutasid mind narkoäris üle kogu Itaalia. Mul oli tihti probleeme politseiga. Elu tundus mõttetu ja lootusetult käest ära. Tahtsin siiski uskuda, et mu olemasolul on mingi põhjus. Palvetasin ja palusin Jumalalt kasvõi üht aastat rahu ja õnne.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

24-aastaselt otsustasin kolida Inglismaale. Mu suhete tõttu narkokaubitsejatega oli mu elu ohus. Enne lahkumist käisin külas emal ja oma üllatuseks leidsin eest Annunziato Lugarà nimelise mehe, kes rääkis emaga Piiblist. * Ma ehmatasin, sest teadsin selle mehe kuritegelikku tausta. Küsisin, miks ta seal on. Ta rääkis mulle suurtest muudatustest, mida ta on teinud, et saada Jehoova tunnistajaks.  Samuti võttis ta mult lubaduse, et otsin Inglismaale jõudes üles Jehoova tunnistajad. Kui ma aga Inglismaale jõudsin, pöördusin peagi tagasi oma endise eluviisi juurde.

Ühel päeval kohtasin rahvarohkel Londoni tänaval Jehoova tunnistajat, kes pakkus ajakirju Vahitorn ja Ärgake!. Mulle meenus Annunziatole antud lubadus ja ma küsisin, kas keegi saaks minuga Piiblit uurida.

See, mida ma Piiblist õppisin, hämmastas mind. Näiteks läksid mulle südamesse sõnad tekstist 1. Johannese 1:9, kus öeldakse Jumala kohta: „Kui me tunnistame oma patud üles, siis Jumal annab meile patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust, sest ta on ustav ja õiglane.” See kirjakoht raputas mind, sest tundsin end oma eluviisi tõttu väga räpasena. Hakkasin kohe Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis koosolekutel käima. Nad võtsid mind soojalt vastu. Kui ma nägin nende omavahelisi lähedasi sõprussuhteid, mida olin ka ise alati igatsenud, soovisin samuti kuuluda sellesse peresarnasesse kogudusse.

Narkootikumide ja ebamoraalse eluviisi mahajätmine ei olnudki väga raske, kuid oma isiksuse muutmine osutus tõsiseks proovikiviks. Mõistsin, et mul tuleb kohelda teisi lugupidavamalt ja arvestada nendega rohkem. Tegelikult võitlen siiamaani mõnede kahjulike loomujoontega. Tänu Jehoovale olen teinud edusamme. Kui olin kuus kuud Piiblit uurinud, sai minust Jehoova tunnistaja ja mind ristiti. Oli aasta 1997.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Pärast ristimist abiellusin Barbaraga, kes oli samuti hiljuti Jehoova tunnistajaks saanud. Kui üks mu endistest sõpradest nägi, kui palju ma olen muutunud, hakkas temagi Piiblit uurima. Aja möödudes said temast ja ta õest Jehoova tunnistajad. Ka minu vanatädi, kes oli üle 80 aasta vana, hakkas Piiblit uurima ja ta ristiti mõni aeg enne oma surma.

Praegu teenin kogudusevanemana. Samuti oleme koos naisega täisajalised jumalateenijad ning õpetame Piiblit itaalia keelt rääkivatele inimestele Londonis. Aeg-ajalt masendab mind see, kui mõtlen oma endisele eluviisile, kuid Barbara on mulle siis tohutult suureks toeks. Viimaks ometi on mul stabiilne pereelu, mida olen alati ihanud, ning armastav Isa, keda olen alati endale tahtnud. Palusin Jumalalt üht aastat rahu ja õnne, aga ta on andnud mulle mõõtmatult rohkem!

Viimaks ometi on mul stabiilne pereelu, mida olen alati ihanud, ning armastav Isa, keda olen alati endale tahtnud.

^ lõik 10 Vaata artiklit „Piibel muudab inimeste elu. Ma ei käinud kuskil ilma relvata”, jutustanud Annunziato Lugarà, Vahitorn 1. juuli 2014, lk 8–9.