Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuidas ebakindlusest üle saada

Kuidas ebakindlusest üle saada

POLE olemas abitumat olevust kui vastsündinud beebi. Kui me siia maailma sündisime, sõltus meie turvatunne täielikult meie vanematest. Kõndima õppides kohtasime võõraid, kes kõrgusid meie kohal nagu hiiglased. Me kartsime neid, kui vanemaid polnud käeulatuses. Kui aga meie käsi oli ema või isa peos, tundsime end kindlalt.

Lapsepõlves sõltus meie heaolu vanemate armastusest ja toetusest. Kui tajusime, et meie vanemad meid armastavad, tugevnes meis turvatunne. Kui nad kinnitasid meile, et oleme tublid, tundsime end veelgi kindlamalt ning meie areng jätkus.

Vanemaks saades lisasid meile enesekindlust head sõbrad. Tundsime end nendega koos olles mõnusalt ning koolis käimine ei tundunudki nii hirmutav.

Selliselt võiks kirjeldada ideaalset lapsepõlve. Tegelikkuses leiavad mõned noored vaid üksikuid lähedasi sõpru ning liiga palju on selliseid lapsi, kes ei saa küllaldaselt tuge oma vanematelt. Melissa * tunnistab: „Alati, kui näen pilte kokkuhoidvast perekonnast, kes teeb midagi üheskoos, mõtlen ma endamisi: „Oh, oleks mul vaid selline lapsepõlv olnud.”” Võib-olla tunned sinagi samamoodi.

MIS JÄLJE JÄTAB EBAKINDEL LAPSEPÕLV

Võib-olla tundsid ka sina end oma kujunemisaastatel ebakindlalt. Kas sa jäid ilma vajalikust armastusest ja toest? Või kas mäletad oma vanemate lakkamatuid tülisid, mis lõhkusid lõpuks nende abielu – milles sa võisid ekslikult iseennast süüdistada? Või mis veelgi hullem, kas su isa või ema tarvitas sinu kallal sõnalist või füüsilist vägivalda?

Millist mõju võib kindlustunde puudumine lapsele avaldada? Mõned hakkavad teismeeas tarbima uimasteid või jooma. Teised ühinevad mõne noortekambaga soovist kuhugi kuuluda. Ebakindlad teismelised võivad ka tormata pea ees mõnda romantilisse suhtesse, et leida armastust ja kiindumust. Sellised suhted ei kesta aga tavaliselt kaua ja lahkuminek põhjustab tihtipeale veelgi suuremat ebakindlust.

Kui mõnel sellisel haavataval teismelisel õnnestubki suuremaid eksimusi vältida, võib tal siiski kujuneda madal enesehinnang. Anna selgitab: „Ma  olin veendunud, et ma ei kõlba kuhugi, sest mu ema korrutas seda mulle alatasa. Ma ei mäleta, et ta oleks mind kunagi kiitnud või minu vastu kiindumust väljendanud.”

Meie lapsepõlv pole ainus, mis võib meis ebakindlust tekitada. Seda võib teha ka traumeeriv lahutus, kõrge eaga kaasnevad raskused või koguni mure oma välimuse pärast. Olgu põhjus milline tahes, võib see röövida meilt õnne ja rikkuda meie suhted teistega. Kuidas ebakindlustundest üle saada?

JUMAL HOOLIB MEIST

On tähtis teada, et abi on võimalik leida. Igaühel meist on keegi, kes suudab meid aidata, keegi, kes soovib meid aidata – see on Jumal.

Jumal on andnud prohvet Jesaja kaudu teada: „Ära muretse, sest mina olen su Jumal. Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, oma õiguse parema käega hoian ma sinust kõvasti kinni.” (Jesaja 41:10, 13.) Kui julgustav on küll mõelda, et Jumal justkui soovib võtta meil käest kinni. Meil pole mingit põhjust muretseda!

Piibel räägib jumalateenijatest, kes tundsid ängistust, kuid kes õppisid toetuma Jehoova käsivarrele. Saamueli ema Hanna tundis end läbikukkununa, sest ta ei saanud last. Teda alavääristati sageli tema viljatuse pärast. Seetõttu kaotas Hanna söögiisu ja nuttis sageli. (1. Saamueli 1:6, 8.) Kui ta aga oma südame Jumala ette valas, ei tundnud ta enam ahastust. (1. Saamueli 1:18.)

Ka laulukirjutaja Taavet tundis end vahel ebakindlana. Kuningas Saul püüdis teda aastaid kätte saada. Mitmel korral pääses Taavet napilt eluga ja mõnikord ta tundis, et probleemid on ta enda alla matnud. (Laul 55:3–5; 69:1.) Hoolimata sellest kirjutas ta: „Ma heidan rahus magama ja uinun, vaid tänu sinule, Jehoova, ma elan hirmu tundmata.” (Laul 4:8.)

Hanna ja Taavet heitsid oma murekoorma Jehoova peale ja tundsid, kuidas ta nende eest hoolitseb. (Laul 55:22.) Kuidas meie saaksime neist eeskuju võtta?

 KOLM VIISI TURVATUNNET KASVATADA

1. Õpi usaldama Jehoovat kui isa.

Jeesus õhutas meid oma isa, „ainsat tõelist Jumalat”, tundma õppima. (Johannese 17:3.) „Ta [pole] kaugel mitte ühestki meist,” kinnitas apostel Paulus. (Apostlite teod 17:27.) Jaakobus kirjutas: „Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile.” (Jaakobuse 4:8.)

Teadmine, et meil on taevane isa, kes meid armastab ja meist hoolib, on oluline samm ängistuse võitmiseks. On tõsi, et niisuguse usalduse kasvatamiseks võib kuluda aega, kuid paljud on avastanud, et sellest on tõesti abi. Caroline sõnab: „Kui Jehoovast sai minu isa, oli mul lõpuks ometi keegi, kellele oma sisimaid tundeid väljendada. See oli tõeliselt vabastav!”

Rachel ütleb: „Jehoova aitas mul tunda end turvaliselt ajal, mil mu vanemad mind maha jätsid. Ma võisin temaga rääkida ja paluda temalt abi oma probleemidega toimetulekuks. Ja ta tõesti aitas mind.” *

2. Leia endale vaimne perekond.

Jeesus õpetas oma jüngreid suhtuma üksteisesse kui vendadesse ja õdedesse. „Teie kõik olete vennad,” ütles ta neile. (Matteuse 23:8.) Ta soovis, et tema tõelised järelkäijad armastaksid üksteist ja oleksid justkui üks suur vaimne pere. (Matteuse 12:48–50; Johannese 13:35.)

Jehoova tunnistajate kogudused püüavad siiralt pakkuda kõigile tõelise kristliku perekonna soojust ja turvatunnet. (Heebrealastele 10:24, 25.) Paljud on tundnud, et koguduse koosolekud on justkui parandav salv, mis ravib nende emotsionaalseid haavu.

Eva räägib: „Mul oli koguduses hea sõbranna, kes mõistis minu valu. Ta kuulas mind, luges mulle Piiblit ja palvetas koos minuga. Ta vaatas, et ma ei jääks üksi. Ta aitas mul oma mõtted selgeks rääkida ja lasi mul südant puistata. Tema abiga hakkasin end kindlamalt tundma.” Rachel sõnab: „Ma leidsin endale ema ja isa kogudusest. Tänu koguduse sõpradele tundsin end armastatu ja kindlana.”

 3. Ole teistega armastav ja lahke.

Armastuse ja lahkuse abil luuakse kestvaid sõprussuhteid. Jeesus ütles: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.” (Apostlite teod 20:35.) Võime olla kindlad, et mida rohkem me teisi armastame, seda enam armastatakse meid. „Andke, siis antakse ka teile,” ütles Jeesus oma jüngritele. (Luuka 6:38.)

Kui osutame armastust ja tajume, et meid armastatakse, kasvab meis kindlustunne. Piibel ütleb tabavalt: „Armastus ei ole kunagi edutu.” (1. Korintlastele 13:8, allmärkus.) Maria tunnistab: „Ma tean, et mõned mu negatiivsed tunded enda suhtes on tegelikult täiesti valed. Mul õnnestub selliste mõtete eest põgeneda, kui aitan teisi ega mõtle iseendale. Kui olen midagi teiste heaks teinud, tunnen end alati hästi.”

TURVATUNNE KÕIGILE

Eeltoodud abinõud ei ole imeravim, mis toob kohese ja jäädava kergenduse, kuid need võivad avaldada meie elule suurt mõju. Caroline ütleb: „Ma tunnen siiani mõnikord ebakindlust. Kuid mu enesehinnang on paranenud. Ma tean, et Jumal hoolib minust, ja mul on palju lähedasi sõpru, tänu kellele on mul suurem turvatunne.” Rachelil on samasugused tunded. Ta sõnab: „Aeg-ajalt võtab kurbus minu üle võimust. Aga mul on vaimseid õdesid ja vendi, kellelt saan nõu küsida ja kes aitavad mul näha asju positiivses valguses. Mis peamine, mul on taevane isa, kellega ma iga päev räägin. See muudab kõike.”

Piibel räägib, et saabub uus maailm, kus igaüks meist võib tunda end turvaliselt.

Kuid tuleb aeg, mil ebakindlus kaob igaveseks. Piibel räägib, et saabub uus maailm, kus igaüks meist võib tunda end turvaliselt. Jumala sõna lubab: „Nad istuvad igaüks oma viinapuu ja viigipuu all ning keegi ei kohuta neid.” (Miika 4:4.) Sel ajal ei pane keegi meid tundma end kaitsetuna ega tee meile mingil moel kahju. Isegi sügavale juurdunud minevikutraumasid „ei mäletata enam”. (Jesaja 65:17, allmärkus; 65:25.) Jumal ja tema poeg Kristus Jeesus panevad kehtima tõelise õiguse. Selle tulemuseks on „püsiv rahu ja julgeolek”. (Jesaja 32:17.)

^ lõik 5 Kõik nimed on muudetud.

^ lõik 21 Jehoova tunnistajad pakuvad tasuta piiblikursust kõigile, kes soovivad Jumalaga lähedasemaks saada.