MEEMESILASED (Apis mellifera) ehitavad oma kärje vahast, mida eritavad nende tagakeha alaküljel olevad vahanäärmed. Mesilaskärge peetakse tipptasemel inseneritöö näiteks. Miks?

Mõtteainet. Sajandeid on matemaatikud kaldunud arvama, et kõrvuti asetsevad kuusnurksed lahtrid on pindala ärakasutamise seisukohalt optimaalsed ja nõuavad vähem valmistusmaterjali kui kolmnurksed, nelinurksed või mistahes muu kujuga lahtrid. Varem nad aga ei osanud täielikult selgitada, miks see nii on. Kuid aastal 1999 esitas professor Thomas Hales matemaatilised tõendid „meekärje konjektuuri” kasuks, nagu ta seda nimetas. Ta tõestas, et korrapärane kuusnurk on parim lahendus, mida võiks kasutada, jagamaks ruumi võrdseteks osadeks minimaalse hulga ehitusmaterjaliga.

Tehes kuusnurkseid kärjekanne, kasutavad mesilased olemasolevat ruumi võimalikult hästi ära ning ehitavad minimaalse koguse vahaga maksimaalse mahutavusega kergeid ja vastupidavaid kärgi. Mõni ime siis, et mesilaskärge on nimetatud ehituskunsti meistriteoseks.

Teadlased võtavad malli mesilaskärjest, et luua struktuure, mis on niihästi vastupidavad kui ka ruumisäästlikud. Lennundusinsenerid näiteks konstrueerivad lennukeid, mille ehitamisel kasutatakse kärjestruktuuriga paneele, et lennuk oleks tugevam, kuid kergem ja seega võtaks vähem kütust.

Mida sina arvad? Kas geniaalse ehitusega mesilaskärg tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?