Lastekasvatus eelkooliea ja teismeea vahelisel perioodil

„Kuni lapsed ei käi veel koolis, kasvavad nad õdusas pererüpes ning neisse on kergem häid omadusi juurutada. Kui nad aga alustavad kooliteed, puutuvad nad kokku hoopis teistsuguste toimimis- ja rääkimisviisidega.” (Valter, Itaalia)

SEDAMÖÖDA kui lapsed sirguvad, kompavad nad oma järjest avarduva maailma piire. Nad puutuvad kokku suurema hulga inimestega – mängu- ja koolikaaslastega ning sugulastega. Nagu Valter eespool mainis, pole lapsevanemad enam ainukesed lapse elu mõjutajad, nii nagu see oli siis, kui ta alles pisike oli. Seepärast ongi vanematel väga oluline õpetada lapsele esimestel eluaastatel, kui väärtuslik on kuulekus ja hea käitumine. Samuti on tähtis jagada juhatust õige ja vale kohta.

Äsjamainitud omadused ei arene kiiresti ega vaistlikult. Küllap on vanematel vaja ’noomida, kutsuda korrale, innustada kogu kannatlikkuse ja õpetamiskunstiga’ (2. Timoteosele 4:2). Seoses Jumala seadustega kästi Iisraeli lapsevanemaid: „Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7). Nagu sellest kirjakohast nähtub, on pidev õppeprotsess väga tähtis.

Lastekasvatuse kohustusega kaasneb hulk tõsiseid ülesandeid. Käsitlegem siin mõnda neist.

Aeg kuulata

Piibel ütleb, et nii nagu on „aeg rääkida”, on ka aeg kuulata (Koguja 3:7). Kuidas õpetada last olema tähelepanelik ajal, kui teised – kaasa arvatud ta vanemad – räägivad? Üks moodus on anda head eeskuju. Kas teie kuulate tähelepanelikult teisi, nende hulgas oma lapsi?

Laste tähelepanu hajub hõlpsasti, nii et nendega kõneldes võib vanemate kannatus saada tõsiselt proovile pandud. Iga laps on ainulaadne, seetõttu tuleb last hoolega jälgida, et otsustada, milline rääkimismoodus sobib talle kõige paremini. Suurbritannias last kasvatav David tõdeb: „Lasen tütrel korrata oma sõnadega, millest ma talle äsja olen rääkinud. Nii ongi, et suuremaks sirgudes on ta järjest parem kuulaja.”

Jeesus ütles oma jüngreid juhendades: „Pöörake tähelepanu sellele, kuidas te kuulate” (Luuka 8:18). Kui juba täiskasvanutel on vaja seda teha, kui palju enam siis lastel!

„Andke üksteisele heldelt andeks”

Piiblis on kirjas: „Sallige alati üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi  on põhjust kaebuseks teise vastu” (Koloslastele 3:13). Võimet andestada saab lastes kasvatada. Kuidas?

Nii nagu eelkäsitletud kuulamisoskusegi puhul, on tarvis anda head eeskuju. Nähku lapsed, kuidas teie olete suhtlemisel teistega valmis andestama. Laste ema Marina Venemaalt püüabki seda teha. „Üritame anda lastele head eeskuju selles, kuidas teistele andestada ja järele anda ning mitte haavuda,” lausub ta ja lisab: „Kui olen eksinud, vabandan laste ees. Soovin, et nad õpiksid teistega suheldes samamoodi toimima.”

Täiskasvanuna on tingimata tarvis osata lahendada erimeelsusi ja anda andeks. Õpetage lastele juba praegu teistega arvestamist ning oma vigade eest vastutuse kandmist. Nõnda annate neile kaasa hinnalise kingituse, mis suureks sirgudes neile ülimalt kasulikuks osutub.

„Näidake üles tänulikkust”

Praegustel „kriitilistel aegadel, millega on raske toime tulla”, on paljud inimesed enesearmastajad (2. Timoteosele 3:1, 2). Nüüd, mil lapsed on veel väiksed, on paras aeg kasvatada neis tänumeelt. „Näidake üles tänulikkust,” kirjutas apostel Paulus (Koloslastele 3:15).

Ehkki lapsed võivad olla veel väiksed, suudavad nad õppida viisakat käitumist ja tähelepanelikkust teiste vastu. Kuidas? „Parim viis tänumeelele ergutada on seda väsimatult kodus praktiseerida,” ütleb dr Kyle Pruett ajakirjas „Parents”. Ta lisab: „Mõte on selles, et tuleb alatasa öelda, kui väga me hindame osutatud abi või muid tähelepanuavaldusi ... See nõuab aga tublisti harjutamist.”

Richard, Suurbritannias lapsi kasvatav isa, püüab teha järgmist. „Näitame naisega, kuidas tänada neid, kes on olnud meie vastu lahked, näiteks õpetajaid ja vanavanemaid,” sõnab ta. „Kui oleme käinud kuskil peres söömas, kirjutame tänukaardi ja kõik lapsed panevad sellele oma nime alla või joonistavad pildi.” Viisakus ja tänulikkus aitavad lapsel hiljem elus sõlmida kestvaid ja lähedasi suhteid.

„Ära hoidu ... karistamast”

Sirgudes on lastel tingimata tarvis teada, et tegudel on tagajärjed. Juba väiksest peale peavad lapsed tunnustama autoriteeti mitte ainult kodus, vaid ka koolis ja ühiskonnas. Vanemad saavad lastele õpetada põhimõtet, mida inimene külvab, seda ta ka lõikab (Galaatlastele 6:7). Kuidas?

Piibel ütleb: „Ära hoidu ... karistamast” (Õpetussõnad 23:13). Kui oled lapsele teinud selgeks, et konkreetsel väärteol on kindlad tagajärjed, siis ka tegutse vastavalt. „Tähtis on järjekindlus,” ütleb Norma Argentinast. „Järjekindlusetus annab lapsele julgust olukordi enese kasuks pöörata.”

Selgitades lapsele juba eelnevalt sõnakuulmatuse tagajärgi, saavad vanemad palju ära teha, et pärast väärteo sooritamist poleks lõputut nääklemist. Tõenäoliselt hakkavad lapsed vähem vastu siis, kui neil on reeglid ja reeglite rikkumise tagajärjed selged, ning samuti siis, kui neil on alust arvata, et need tagajärjed ei kuulu vaidlustamisele.

 Et distsiplineerimine oleks mõjus, ei tohiks seda teadagi teha vihameeles. Piibel manitseb: „Kõik pahatahtlik kibedus ja viha ja raev ja kisa ja solvavad sõnad jäägu teist kaugele” (Efeslastele 4:31). Distsiplineerimist ei tohiks kunagi esineda toore karistamise või väärkohtlemise kujul – olgu füüsiliselt või emotsionaalselt.

Ent kuidas hoida end vaos, kui laps on viinud meie kannatlikkuse viimse piirini? „See pole sugugi alati kerge,” möönab Peter Uus-Meremaalt, „kuid lastel on vaja selgelt mõista, et karistus on nende teo, mitte vanemate talitsematuse tagajärg.”

Peter naisega püüab aidata lastel näha kasu, mida karistus kaugemas perspektiivis toob. „Ka siis, kui lapsed on teinud midagi äärmiselt laiduväärset, räägime nendega pigem sellest, millised nad tulevikus peaksid olema, kui sellest, kui pahad nad on olnud,” ütleb ta.

„Teie mõistlikkus saagu teatavaks”

Jumal ütles oma rahvast distsiplineerides: „Ma karistan sind õiglaselt” (Jeremija 46:28). Parimaid tulemusi annab see, kui karistada last õiglaselt ja sooritatud väärteole vastavalt. „Teie mõistlikkus saagu teatavaks,” kirjutas apostel Paulus kristlastele (Filiplastele 4:5).

Osaliselt tähendab mõistlikkus ka karistamist nõnda, et see ei röövi lapselt tema väärikust. Santi, isa Itaaliast, tõdeb: „Ma ei tee oma poega või tütart kunagi maha. Selle asemel püüan jõuda probleemi tuumani ja tegelda sellega. Kui see vähegi võimalik on, ei distsiplineeri ma oma lapsi teiste juuresolekul, ka mitte teise lapse juuresolekul. Ja ma ei heida nende puuduste üle nalja ei teiste seltsis ega isekeskis olles.”

Varemtsiteeritud Richard möönab samuti, et vaja on olla mõistlik. „Karistada ei tohiks, lähtudes pahategude kuhjumisest, kus iga eksimus järgmisega liidetakse,” ütleb ta. „Tähtis on, et pärast distsiplineerimist sellest enam ei räägita ega tuletata lapsele meelde tema endisi vigu.”

Lastekasvatamine nõuab küll tõsist tööd koos ennastohverdavusega, ent tasub end rikkalikult ära. Nii arvab ka Jelena Venemaalt. Ta lausub: „Olen valinud endale osaajalise töö, et saaksin olla rohkem aega koos pojaga. See ei tule sugugi kergelt ja ma kaotan rahaliselt. Ent asi on ohvrit väärt, sest näen, kui palju rõõmu see pojale teeb ja kuidas see meid lähendab.”

[Pilt lk 11]

Lapsed saavad õppida teistega arvestama

[Pilt lk 12]

Karista lapsi nii, et sa ei röövi neilt nende väärikust