Kui kirikud jõudsid Tahitile

„ÄRGAKE!” TAHITI-KORRESPONDENDILT

LÄBI Euroopa tuhisesid 18. sajandi lõpus evangeeliumikuulutamise tuuled. Inglismaal puudutas tulevane misjonär William Carey protestantide südant oma tuliste pöördumistega viia evangeeliumi territooriumidele, kus sellest poldud veel midagi kuuldud, sealhulgas Tahitile. Careyd sütitas Jeesuse käsk oma järelkäijatele teha jüngreid kõigist rahvastest (Matteuse 28:19, 20). Aastal 1802 ilmunud Prantsuse kirjaniku François René de Chateaubriand’i menukas teos „Ristiusu vaim” („Le Génie du christianisme”) puhus omakorda lõkkele katoliiklaste misjonivaimu.

Hakati looma katoliiklaste ja protestantide misjoniühinguid ja -seltse. 1797. aastal saatis Londoni Misjoniselts Tahitile 29 misjonäri. 1841. aastal saabus sinna grupp katoliiklasi, kes kuulusid Picpuse Isade nimelisse usurühmitusse, ning kolm aastat hiljem lähetas saarele oma esindajad ka mormoonikirik. Üsna pea kaldusid aga paljud neist oma esialgsest vaimulikust missioonist kõrvale ja lasid end tõmmata poliitikasse ja kommertstegevusse. Kuidas see juhtus?

Ari’de liitlased

Esialgu ei tahetud protestandi misjonäride õpetusi eriti kuulda võtta. Ühe antropoloogi sõnul „oli nende sõnum pigem põrgutulest ja väävlist kui kaastundest ja ligimesearmastusest”. Lisaks, nagu usukuulutajad peagi mõistsid, ei söandanud mitte keegi lasta end ristida kristlaseks enne nende pealikke ari’sid, kes olid ka nende usujuhid. Seega otsustasid misjonärid keskenduda pealikele.

Üks pealikest, Pomare II, võttis misjonärid sõbralikult vastu, nähes neis võimalikke majanduslikke ja sõjalisi liitlasi. Misjonärid omakorda arvasid, et Pomare võib aidata neil oma eesmärke saavutada. Lisaks oli misjonäridel algusest peale teatud mõjuvõim ka selle tõttu, et nad olid vahendajateks tahitilaste ja meremeeste vahel, kes peatusid saartel, et oma varusid täiendada.

Pomare lootis, et misjonärid aitavad tal teostada oma poliitilisi ambitsioone ja hankida relvi. Seepärast osutas ta huvi nende sõnumi vastu ja soovis 1811. aastal end ristida lasta. Järgmisel aastal esitas ta selle palve kirjalikult. Kuid tervelt kaheksa aastat lükati ta soov tagasi, sest misjonärid tahtsid veenduda, kas ta ka tegelikult elab kooskõlas Piibli kõlblusnormidega.

Vahepeal õnnestus Pomarel kindlustada oma kuningavõim Tahiti saarel ja selle lähiümbruses, Seltsisaartel. Jällegi palus ta lasta end ristida. Lõpuks, 1819. aastal, olid misjonärid sellega nõus.

Selle mõju avaldus ruttu. Umbes viie aastaga pöördusid peaaegu kõik Seltsisaarte ja Tuamotu läänepoolsete saarte ning pooled Lõunasaarte elanikest kristlusse.

 Pomare koodeks

Saareelanike massiline uskupöördumine nõudis vanade väärtuste, tavade ja seaduste asendamist uutega. Pomare pöördus sel eesmärgil misjonäride poole. Need olidki juba pikka aega soovinud muuta kohalikke hõimutavasid ja piirata kuningavõimu. Seega võtsid misjonärid Pomare ettepaneku vastu ja sõnastasid uue seadustekogu, kus ühe allika sõnul olid kombineeritud „Inglismaa konstitutsiooni põhiprintsiibid, pühakirja normid ja kristlike rahvaste tavad”. Pärast mitmekordset revideerimist kinnitas kuningas viimaks Tahiti esimese kirjapandud seadusekoodeksi lõpliku versiooni, mida hakati nimetama Pomare koodeksiks.

Pomare koodeksist võtsid eeskuju naabersaared ja -saarestikud, kus loodi sarnaseid seadustikke. Koodeks nõudis rangelt hingamispäeva pidamist; see kehtestas karistused näiteks abielurikkumise, kaksikabielu, varguse ja mässamise eest; määras surmanuhtluse mõrva ja lapsetapmise eest. Igasugused liiderlikud lõbustused olid keelatud.

Osalemine poliitikas

Protestandi misjonärid olid „tihedalt seotud saare poliitikaga”, teatab raamat „Where the Waves Fall”. „Lisaks nende puhtevangeelsele rollile olid neist saanud sõjastrateegid, majandusnõustajad, poliitilised nõunikud ning õigusasjade ja põhiseaduse koostajad.” Samamoodi tegelesid ka mormooni ja katoliku misjonärid nendel saartel, kuhu nad saadeti, peaasjalikult tsiviilasjade ja poliitikaga. Lõunasaarte hulka kuuluva Tubuai saare mormooni misjonär väitis: „Valitsuse ohjad on kiriku käes. ... Mina olen saare peaminister.” Gambier’ saartel omandasid katoliiklased samasuguse mõjujõu, nii et ühest vaimulikust sai valitsuse minister.

Selle asemel et piirata enda tegevusvälja vaid usuasjadega, „valisid [misjonärid] poliitilise evangeliseerimise”, märgib ajaloolane Claire Laux. Nad pidasid seda tunduvalt tõhusamaks eesmärgi saavutamise viisiks. Sel moel tegutsesid misjonärid risti vastupidi oma kirikupeade antud juhtnööridele. Tänase päevani tegutsevad Prantsuse Polüneesias religioon ja poliitika ikka käsikäes.

Kaubavahetuse roll

Mõnede misjonäride jaoks oli „olupoliitikas osalemine tihedalt seotud kaubanduslike huvidega”, sõnab professor Niel Gunson Austraalia Canberra ülikoolist. Paljud misjonärid hakkasid kaupmeesteks, kes varustasid, rentisid ja isegi ehitasid kaubalaevu. Mõned rajasid istandusi, kasvatades roogmarantat, kohvi, puuvilla, suhkruroogu ja tubakat.

Misjonäridel läks kaubanduslikult niivõrd hästi, et nad kontrollisid 25 aastat kaubavahetust Austraalia ja Tahiti vahel, eriti soolatud sealiha ja kookosõli osas. Mõningaid misjonäre aga häiris selline tegevussuund ja nad pöördusid küsimuse lahendamiseks Londoni Misjoniseltsi poole. Teised tundsid, et kaubandusega tegelemine aitab kaasa nende usuliste eesmärkide saavutamisele. Kuidas nii?

Alates Tahitile saabumisest olid misjonärid nii oma kauplemis- kui ka äriajamisoskusega püüdnud saareelanikele muljet avaldada. Uskudes, et „tsiviliseerimine” teeb inimesed õnnelikumaks, edendasid misjonärid  kõva töötegemist ja materiaalset õitsengut, väites isegi, et viimane on märk Jumala õnnistusest.

Kas siiras uskupöördumine?

Üks Londoni Misjoniseltsi ajaloolane kirjutas hiljem, et saareelanike kiiret ja massilist uskupöördumist ei ajendanud üldjuhul siiras soov moraalselt õigesti käituda või luua paremaid suhteid Jumalaga. Gunson märgib, et tahitilaste uskupööramine oli „vaid Pomare II tahe, mille taga olid Inglise misjonäride religioossed harjumused (mitte uskumused)”.

Paljud tahitilased said kristlasteks vaid nime poolest ning mõne aastaga pöördusid inimesed mamaia-nimelise usuliikumise kaudu tagasi paganlusse. Mamaia’s olid kristlikud jooned segunenud traditsiooniliste uskumuste ja käitumisviisidega, ning selle moraalselt kombelõdva jumalakummardamise võttis omaks koguni üks troonipärija.

Protestantlike gruppide (anglikaanide, kalvinistide ja metodistide) vahel oli palju vaidlusi ning ka protestandid ja katoliiklased olid omavahel vaenujalal. „Saareelanikud ei näinud nende usutunnistuste vahel mingeid õpetuslikke erinevusi ega mõistnud seda õelat rivaalitsemist, mis oli nende vahel, kes väitsid end olevat vennad,” kirjutab raamat „The Cambridge History of the Pacific Islanders”. Näiteks kui kaks katoliku misjonäri jõudsid Tahitile, saadeti nad ühe mõjuka protestandi misjonäri käsul jalamaid saarelt välja. See juhtum viis diplomaatilise käiguni Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, mis oleks peaaegu sõjaga lõppenud. Viimaks andis Inglismaa järele Prantsusmaa nõudele, et Tahiti peaks minema Prantsusmaa „kaitse” alla.

Positiivne pärand

Misjonäride tegevuse positiivseks küljeks oli aga see, et paljud varased misjonärid aitasid innukalt kaasa kirjaoskuse levikule ning lapsetapmise, kannibalismi ja inimohvrite toomise väljajuurimisele. Kuigi mõned misjonärid olid ehk liiga karmid ja ranged, püüdsid nad tõsta saareasukate moraali.

Iseäranis tähelepanuväärseks misjonäride panuseks oli Piibli tõlkimine tahiti keelde. Lisaks tutvustasid nad sellega inimestele Jumala nime, mida siiamaani nendel saartel hästi teatakse * (Laul 83:19).

[Allmärkus]

[Kast lk 15]

„Te ei ole maailmast”

Nendest Jeesus Kristuse sõnadest juhinduvad tema tõelised järelkäijad (Johannese 15:19). Tegelikult on see põhimõte nii tähtis, et Jeesus palvetas Jumala poole, öeldes oma järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:16). Seepärast ei osalenud Jeesus poliitikas ega püüdnud selle abil endale jüngreid värvata. Ta ei läinud kaasa jõukuse tagaajamisega, mis on järjekordne maailma vaimu ilming, vaid elas lihtsat elu, keskendudes vaimsete rikkuste omandamisele (Matteuse 6:22–24, 33, 34). Jeesuse tõelised järelkäijad järgivad tema eeskuju.

[Pilt lk 13]

Esimeste misjonäride vastuvõtmine, 1797

[Allikaviide]

The Granger Collection, New York

[Pilt lk 14]

Misjonär tahitilastest uskupöördunutega, u 1845

[Pilt lk 14]

Kuningas Pomare II

[Pilt lk 15]

Tahiti ja selle pealinn Papeete

[Allikaviide]

Photo courtesy of Tahiti Tourisme

[Piltide allikaviited lk 14]

Vasakul: Photo by Henry Guttmann/Getty Images; paremal: Collection du Musée de Tahiti et de ses Îles, Punaauia, Tahiti