Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kord hüppan minagi otsekui hirv

Kord hüppan minagi otsekui hirv

Kord hüppan minagi otsekui hirv

JUTUSTANUD FRANCESCO ABBATEMARCO

Miks lasi Jumal sellel juhtuda? Miks just mina pean kannatama? Kui palju kordi need küsimused mu peas küll keerlesid! Ma ei suutnud leppida mõttega, et pean terve elu ratastoolis istuma, ilma et saaksin kunagi liigutada oma käsi või jalgu.

SEL päeval, mil minu elu 1962. aastal väikeses Itaalia linnas Basilicata maakonnas algas, oleks see peaaegu ka lõppenud. Mu emal oli raske sünnitus ning arst tegi talle süsti, millel olid tugevad kõrvalmõjud. Kui olin kolmepäevane, tekkisid mul krambid. Mu käed ja jalad halvati ning kannatada said ka häälepaelad.

Jõudnud täiskasvanuikka, langesin sügavasse masendusse. Muutusin kergesti ärrituvaks ning nähvasin kõigile, kes mu ümber olid. Tundsin end kogu maailma poolt tõrjutuna ning miski ei andnud mu elule mõtet. Selleks ajaks, kui olin saanud 25-ks, oli minust emotsionaalselt järgi vaid vare. Mõistmata, miks Jumal laseb mul niiviisi kannatada, järeldasin, et teda lihtsalt ei saa olemas olla.

Lootusekiir

Ühel hommikul 1987. aasta lõpupoole, kui istusin õues oma ratastoolis, astusid mu ligi kaks hästiriietatud noormeest. Kuna arvasin, et nad soovivad rääkida mu vennaga, ütlesin neile suurte jõupingutustega, et teda pole kodus. „Me tahaksimegi tegelikult teiega rääkida,” vastasid nemad. See jahmatas mind, sest harilikult polnud keegi huvitatud minuga vestlemisest.

„Kas te Jumalat usute?” küsisid noormehed. „Pole nagu põhjust,” kihvatasin mina. Sellegipoolest laskusin nendega vestlusesse ning sain teada, et noormehed on Jehoova tunnistajad. Nad pakkusid mulle raamatut „Elu maa peal – kas evolutsiooni või loomise tulemus?” *, mille võtsin tõrksalt vastu. Noormehed lubasid tagasi tulla, mis mind eriti ei vaimustanud.

Tunnistajad tulidki tagasi, nagu olid lubanud, ning meie vestlus jätkus. Mäletan, et nad lugesid mulle piibliteksti Jesaja 35:5, 6, mis ütleb: „Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti! Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab.” Need olid küll ilusad sõnad, kuid tundusid ebarealistlikuna. Ma ei suutnud isegi oma jalgadele püsti tõusta, rääkimata siis veel hüppamisest. Nõustusin noormeestega Piiblit uurima hakkama, kuigi ma ei uskunud, et see mind hetkel kuidagi aidata võiks. Ja see, et mu puuded kunagi tulevikus kaovad, näis utoopiana.

Mõne aja pärast kutsusid tunnistajad mind oma saali koosolekule. Ma ei mäleta küll seda, millest seal räägiti, kuid mul on veelgi meeles, kui sõbralikud ja südamlikud Jehoova tunnistajad mu vastu olid. Selle asemel et mind haletseda, võtsid nad mind soojalt vastu. Sel pühapäeval teadsin, et olen leidnud oma koha, ja nii hakkasingi tunnistajate koosolekutel käima.

Hüppasin üle takistuse

Jumala Sõna uurimine mõjus mulle hämmastavalt. Tundsin, nagu oleks minu sees taas elumahlad jooksma hakanud. Minus leegitsesid jälle tunded, milled arvasin juba ammu kustunud olevat. Kui hea oli end küll jälle elavana tunda! Mul tekkis ka soov rääkida teistele sellest võrratust lootusest, mida olin ise uskuma hakanud (Matteuse 24:14). Aga kuidas oleks minusugusel võimalik kuulutada? Palusin Jehoovat kogu südamest, et ta näitaks mulle, kuidas saaksin seda teha.

1991. aasta septembris määrati meie kogudusse üks pioneer (täisajaline kuulutaja). Kord tema pool olles rääkisin oma soovist kuulutama hakata. Kuna kõnelemine on mulle raske, tulime mõttele, et võiksin hakata kasutama kirjutusmasinat. Mul polnud aga võimalik kasutada ka oma käsi. Katsetasin selle pioneeri abiga eri meetodeid. Püüdsin hoida pastakat suus ning sellega kirjutusmasina klahve toksida. Seejärel tegin proovi lüüa klahve pulgaga, mis oli kinnitatud kiivri külge. Kõigest sellest ei tulnud aga midagi välja.

Hiljem, kui me selle pioneeriga jälle samast probleemist rääkisime, ütles ta naljaga pooleks: „Kuidas oleks, kui sa prooviks oma ninaga klahve toksida.” Haarasin kohe sõnasabast. See õnnestus! Lõpuks ometi olin võimeline kirju kirjutama. Võite ette kujutada, millist vaeva pidin nägema, et ninaga kirjavigu parandada! Mõne aja pärast saime aru, et palju kergem oleks kirjutada arvutiga. Kust aga arvuti ostmiseks raha saada? Ootasin parajat momenti ning rääkisin sellest oma vanematele. Ei läinud kaua, kui saingi endale arvuti.

Unistus täitus

Esmalt kirjutasin oma sõpradele ja sugulastele ning seejärel hakkasin kirjutama oma kodulinna ja ümberkaudsete linnade elanikele. Peagi saatsin kirju igale poole Itaaliasse. Ma ei suuda kirjeldada rõõmu, mida olen tundnud siis, kui olen saanud oma kirjadele vastuseid. 1991. aasta detsembris sai minust ametlikult hea sõnumi kuulutaja. Astusin ka teokraatlikku teenistuskooli, mida Jehoova tunnistajad peavad igal nädalal. Kui mulle määrati kõne, tegin selle kodus arvutiga valmis ning koosolekul kandis keegi mu kõne lava pealt ette.

Olles ülimalt tänulik Jehoova armastuse eest, tundsin, et järgmise sammuna pean pühendama talle oma elu ning laskma end ristida. Võtsin julguse kokku ning rääkisin sellest otsusest oma vanematele. Neid see küll suurt ei rõõmustanud, kuid minu soov saada ristitud oli kartusest tugevam. Nii Jehoova kui ka kaaskristlaste abiga lasin end 1992. aasta augustis ristida. Kui õnnelik ma küll olin, kui ka mu vend ja vennanaine minu ristimist vaatama tulid!

Püüan muuta oma mõtteviisi

Kui Jumala Sõna põhimõtted said mulle järjest selgemaks, mõistsin, et mul tuleb saada lahti halbadest iseloomujoontest. Sain aru, et olin oma tervisliku seisundi tõttu muutunud isekaks ja hakanud teistelt liigselt tähelepanu nõudma. Pidasin võitlust, et neid omadusi endast välja juurida. Teadsin, et pean olema alandlikum ning saama lahti pettumustundest, mida tekitab teistest sõltumine.

Nägin ka vaeva, et end mitte haletseda ega ohvriks pidada. Hakkasin mõningatesse seikadesse isegi huumoriga suhtuma. Näiteks kord, kui olime majast majja kuulutamas, avas ukse väike tüdruk. Üks minu kaaslastest küsis, kas ta vanemad on kodus, mille peale tüdruk hõikas: „Emme, kaks meest ja üks haige mees on ukse taga.” Tüdruku ema oli mind nähes nii kohmetunud, et ei saanud sõnagi suust. Siis lausus üks mu sõpradest: „Tegelikult kaks haiget ja üks terve mees.” Hakkasime kõik naerma ning sellele järgnes meeldiv vestlus.

Soovin teha rohkem

Pärast ristimist teenisin üheksa kuud abipioneerina, kuulutades igas kuus 60 tundi. Siiski tundsin, et tahan teha veelgi enam. Niisiis alustasingi pioneerteenistust, mis tähendab, et hakkasin ajaliselt veel rohkem kuulutama. Esimesed kuud pioneerina olid rasked. Paljud inimesed arvasid, et olen tulnud nende ukse taha kerjama, ning see tekitas nii minus kui ka mu kaaslastes piinlikkust.

Peale selle oli paljudel koguduseliikmetel minu jutust raske aru saada ja nad ei teadnud, kuidas mind kõige paremini aidata. Kuid nii Jehoova kui ka vaimsete vendade ja õdede abiga hakkasin end mõne aja pärast paremini tundma. Nüüd, kui ma kuulutamas käin, ei peeta mind enam lihtsalt sandiks, vaid Jehoova tunnistajaks, kes räägib teistele Jumala eesmärkidest.

1994. aasta juulis oli mul võimalik osaleda kahenädalases pioneeride koolis. Uurisime sellel kursusel Pühakirja põhimõtteid, mis aitavad teha kuulutus- ja õpetustööd. Saime kuulutustöö tegemiseks ka praktilisi juhtnööre. Koolis osalemiseks tuli mul aga ületada mõni takistus, sest kursus toimus minu kodust umbes 60 kilomeetri kaugusel. Kuna mul pole võimalik võõras kohas ööbida, sõidutasid usukaaslased mind kordamööda hommikul kooli ja õhtul koju. Lõuna ajal kandis üks tunnistaja mind teisele korrusele, kus sõime kõik koos lõunat.

Suur vastutus

2003. aasta märtsis määrati mind kogudusevanemaks. See amet eeldab, et pean teiste heaks palju vaeva nägema. Tänu sellele ülesandele mõistan nüüd palju paremini Jeesuse sõnu „Õndsam on anda kui võtta” (Apostlite teod 20:35). Teen koostööd suurepärase vanematekoguga ning selle liikmed on aidanud mul oma osaga hakkama saada. Tunnen, et mind hindab terve kogudus ja eriti noored, ning koguduseliikmed haaravad mind ikka oma tegemistesse kaasa. Nad näevad, kuidas olen ületanud takistusi, et teenida Jehoovat, ning paljud neist küsivad minult nõu, kuidas oma probleemidega toime tulla.

Olen õppinud, et hea tervis pole õnneks kõige olulisem tegur. Tähtsaim on Jehoova heakskiit ja tema tahte täitmine. Olen Jehoovale ülimalt tänulik lootuse eest, et peagi pääsen minagi ratastoolist. Ootan igatsusega aega, mil võin hüpata kui hirv ja teenida tõelist Jumalat igavesti (Jesaja 35:5, 6).

[Allmärkus]

^ lõik 8 Väljaandjad Jehoova tunnistajad.

[Väljavõte lk 22]

Mind ei peeta enam lihtsalt sandiks, vaid Jehoova tunnistajaks, kes räägib teistele Jumala eesmärkidest

[Pilt lk 21]

Valmistun koosolekuks ninaga klahve vajutades