Eelarvamuse eri palged

„Viska eelarvamused uksest välja ja nad tulevad akna kaudu tagasi.” (Preisi kuningas Friedrich Suur)

INDIAS Paliyadi külas elab mees nimega Rajesh. Nagu teisedki puutumatud, peab ta iga päev käima 15 minuti tee kaugusel oma perele vett toomas. „Meil pole lubatud kasutada küla kraane, mis on mõeldud kõrgematele kastidele,” selgitab ta. Kui Rajesh käis koolis, ei tohtinud ta oma sõpradega isegi mitte puudutada seda jalgpalli, mida teised lapsed taga ajasid. „Meie mängisime hoopis kividega,” räägib ta.

„Ma tunnen, et inimesed vihkavad mind, kuid ma ei tea, miks,” räägib Christina, kes on Aasia päritolu teismeline ja elab Euroopas. „See on väga masendav,” lisab ta. „Tavaliselt kipun ma ennast teistest eraldama, kuid ka see ei aita eriti.”

„Tundsin esimest korda, et minusse suhtuti eelarvamusega, kui olin 16-aastane,” sõnab Stanley Lääne-Aafrikast. „Täiesti võõrad inimesed käskisid mul linnast lahkuda. Mõnede minu suguharu inimeste majad põletati maha. Mu isa pangaarve külmutati. Hakkasin seetõttu vihkama seda suguharu, kes meid diskrimineeris.”

Rajesh, Christina ja Stanley on eelarvamuste ohvrid ning nad pole sugugi ainsad. UNESCO peadirektori Koichiro Matsuura sõnul „kannatavad sajad tuhanded inimesed tänapäeval rassismi, diskrimineerimise, ksenofoobia ja kõrvalejäetuse tõttu”. „Sellised ebainimlikud hoiakud, mida toidavad teadmatus ja eelarvamused, on vallandanud sisetülisid paljudes maades ja põhjustanud inimestele tohutuid kannatusi.”

Kui sa pole ise kunagi olnud teiste eelarvamuste ohver, võib sul olla raske mõista, kui traumeeriv kogemus see on. „Mõned taluvad seda vaikides. Teised tasuvad eelarvamusele veelgi suurema eelarvamusega,” täheldab raamat „Face to Face Against Prejudice”. Kuidas eelarvamused kahjustavad elu?

Kui kuulud mõnda vähemusgruppi, võid leida, et inimesed väldivad sind, põrnitsevad sind vaenulikult või teevad sinu kultuuri kohta halvustavaid märkusi. Sa ei pruugi leida tööd, kui sa just ei võta vastu sellist lihttööd,  mida keegi teine ei taha teha. Sul on ehk raske leida ka sobivat elukohta. Sinu lapsed võivad tunda end koolikaaslastest kõrvalejäetuna ja hüljatuna.

Mis veelgi hullem, eelarvamused võivad õhutada inimesi vägivallale või lausa tapmisele. Ajalugu on täis südantlõhestavaid näiteid eelarvamusest tekitatud vägivalla kohta – sealhulgas veresaunad, genotsiid ja niinimetatud etniline puhastus.

Eelarvamusi läbi sajandite

Kunagi olid kristlased peamiseks eelarvamuste märklauaks. Varsti pärast Jeesuse surma vallandus nende vastu julm tagakiusamislaine (Apostlite teod 8:3; 9:1, 2; 26:10, 11). Kaks sajandit hiljem hakati kristlasi jälle julmalt väärkohtlema. 3. sajandi kirjanik Tertullianus kirjutas: „Kui levib mingi katk, kostub otsekohe kisa: „Visake kristlased lõvide ette!”.”

Alates 11. sajandi ristisõdadest sai aga Euroopas juutidest taunitud vähemus. Kui Euroopas puhkes muhkkatk, millesse suri paari aastaga veerand rahvastikust, oli selles lihtne süüdistada juute, kuna paljud vihkasid neid juba niikuinii. „Katk õigustas vihkamist ja vihkamine andis inimeste hirmule katku ees kindla suuna,” kirjutab Jeanette Farrell oma raamatus „Invisible Enemies”.

Lõpuks „tunnistas” Lõuna-Prantsusmaal üks juut piinamise all, et juudid põhjustasid selle epideemia kaevude mürgitamisega. See oli loomulikult valetunnistus, kuid seda kuulutati tõe pähe. Peatselt toimus Hispaanias, Prantsusmaal ja Saksamaal juudi kogukondade vastu suunatud veresaun. Tundub, et keegi ei pööranud tähelepanu katku tõelistele süüdlastele – rottidele. Vaid vähesed inimesed märkasid, et juudid surid katku niisamuti kui teisedki!

Kui eelarvamuste tuli juba lõõmab, võib see põleda sajandeid. 20. sajandi keskpaiku  õhutas Adolf Hitler antisemitismituld, süüdistades juute Saksamaa lüüasaamises Esimeses maailmasõjas. Teise maailmasõja lõpus möönis nats Rudolf Höss, Auschwitzi koonduslaagri komandant: „Meie sõjaline ja ideoloogiline väljaõpe eeldas iseenesestmõistetavalt, et me peame kaitsma Saksamaad juutide eest.” Selleks et nii-öelda kaitsta Saksamaad, juhtis Höss umbes 2 000 000 inimese hävitamist, kellest enamus olid juudid.

Paraku pole järgnevatel aastakümnetel metsikused lõppenud. Aastal 1994 haaras hutude ja tutside suguharudevaheline vihkamine Ida-Aafrikat, mille tagajärjel suri vähemalt pool miljonit inimest. „Polnud ühtegi varjupaika,” teatas ajakiri „The Time”. „Verd voolas mööda kirikute külglööve, kust paljud varju otsisid. ... See oli käsitsivõitlus, isiklik ja hirmuäratav, säärane verejanu, et pagema pääsenud olid täiesti tuimad ja tummad.” Isegi lapsi ei säästetud õudustest. „Rwanda on väike koht,” kommenteeris üks elanik. „Kuid siia on koondunud kogu maailma vihavaen.”

Endise Jugoslaavia kokkuvarisemisega kaasnenud konfliktid põhjustasid rohkem kui 200 000 inimese surma. Rahulikult kõrvuti elanud naabrid tapsid üksteist. Tuhandeid naisi vägistati ja miljonid inimesed aeti vägivaldselt välja nende kodudest jõhkra etnilise puhastuse käigus.

Kuigi tavaliselt ei vii eelarvamused lausa mõrvani, eraldab see siiski inimesi ja õhutab vihapidamist. Hoolimata globaliseerumisest, paistavad rassism ja rassiline diskrimineerimine „suuremas osas maailmas järjest enam kanda kinnitavat”, märgib hiljutine UNESCO raport.

Kas eelarvamustest vabanemiseks saaks midagi ette võtta? Et vastata sellele küsimusele, peame selgusele jõudma selles, kuidas eelarvamused juurduvad inimese mõistuses ja südames.

[Kast lk 5]

Kuidas eelarvamusi ära tunda

Gordon W. Allport toob oma raamatus „The Nature of Prejudice” välja viis käitumistüüpi, mida põhjustavad eelarvamused. Inimene, kellel on eelarvamusi, käitub tavaliselt ühel või teisel alljärgneval viisil.

1. Negatiivsed märkused. Inimene räägib halvustavalt sellest grupist, kes talle ei meeldi.

2. Vältimine. Ta püüab kõrvale hoida igast sellesse gruppi kuulujast.

3. Diskrimineerimine. Ta ei lase põlatud grupi liikmetel saada teatud laadi tööd, leida elukohta või saada mõnd ühiskondlikku soodustust.

4. Füüsiline rünnak. Ta osaleb vägivallas, mis on suunatud vihaaluse rahva hirmutamiseks.

5. Hävitustöö. Ta osaleb omakohtus, veresaunas või hävitamisprogrammides.

[Pilt lk 4]

Benaco põgenikelaager, Tansaania, 11. mai 1994

Naine puhkab oma veeanumate kõrval. Rohkem kui 300 000 pagulast, peamiselt Rwanda hutud, põgenemas Tansaaniasse

[Allikaviide]

Foto: Paula Bronstein/Liaison