Apostlite teod 26:1–32

26  Agrippa+ ütles Paulusele: „Sul on luba enda kaitseks rääkida.” Siis Paulus sirutas käe ja hakkas kõnelema: 2  „Ma olen õnnelik, kuningas Agrippa, et saan täna siin, sinu ees, enda kaitseks sõna võtta kõigis neis asjus, milles juudid mind süüdistavad,+ 3  eriti kuna sa oled kõigi juudi kommete ja vaidlusküsimuste asjatundja. Seepärast palun ma sind, et sa mu kannatlikult ära kuulaksid. 4  Mis puutub minu eluviisi noorusest alates oma rahva hulgas ja Jeruusalemmas, siis see on teada kõigile juutidele.+ 5  Nad on mind pikka aega tundnud ja teavad, kui nad vaid soovivad seda tunnistada, et ma elasin variseri elu,+ järgides meie religiooni kõige rangema rühmituse õpetusi.+ 6  Ometi seisan ma nüüd kohtu ees, sest ma loodan näha selle tõotuse täitumist, mille Jumal andis meie esiisadele.+ 7  Sellesama tõotuse täitumist ootavad ka meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat innukalt ööd ja päevad. Selle lootuse pärast süüdistavadki mind juudid,+ kõrgeauline kuningas. 8  Miks on mõnel teie hulgast raske uskuda,* et Jumal surnuid üles äratab? 9  Minagi arvasin, et pean igal viisil naatsaretlase Jeesuse nimele vastupanu osutama. 10  Seda ma Jeruusalemmas ka tegin ning panin palju pühi inimesi vangi,+ kuna olin saanud peapreestritelt selleks loa.+ Ja kui neid taheti hukata, andsin ma selle poolt oma hääle. 11  Karistades neid palju kordi kõigis sünagoogides, üritasin ma sundida neid usust lahti ütlema*. Ma käitusin nendega päris pööraselt ja läksin koguni nii kaugele, et kiusasin neid taga teisteski linnades. 12  Kui ma peapreestrite loal ja korraldusel neis asjus Damaskusse läksin, 13  nägin ma keskpäeval tee peal, kõrgeauline kuningas, päikesest eredamat valgust. See säras taevast minu ja mu teekaaslaste ümber.+ 14  Kui me olime kõik maha langenud, kuulsin ma, kuidas üks hääl mulle heebrea keeles ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Sul läheb raskeks, kui sa astla vastu takka üles lööd.” 15  Aga ma küsisin: „Kes sa oled, isand?” Ja Isand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. 16  Tõuse jalule! Ma olen sulle end ilmutanud seepärast, et valida sind teenijaks ja tunnistajaks, selleks, et sa kuulutaksid nii seda, mida sa oled näinud, kui ka seda, mida ma sulle endaga seoses veel näitan.+ 17  Ma päästan sind selle rahva käest ja teiste rahvaste käest, kelle juurde ma sind saadan,+ 18  et sa avaksid nende silmad,+ juhiksid nad pimedusest+ valguse kätte+ ja Saatana võimu alt+ Jumala juurde, nii et nad saaksid patud andeks,+ samuti pärandi nende seas, kes on pühitsetud tänu oma usule minusse.” 19  Seepärast, kuningas Agrippa, tegin ma nii, nagu mulle taevases nägemuses öeldi*. 20  Ma kuulutasin esmalt Damaskuse elanikele,+ siis neile, kes on Jeruusalemmas+ ja kogu Juudamaal, ning ka teistele rahvastele, et nad peaksid oma patte kahetsema, pöörduma Jumala poole ja kandma patukahetsuse vilja.+ 21  Sel põhjusel võtsid juudid mu templis kinni ja üritasid mind tappa.+ 22  Aga ma olen saanud Jumalalt abi ja annan tänase päevani tunnistust nii alamatele kui ka ülematele ega räägi midagi muud kui seda, mis prohvetite ja Moosese järgi pidi toimuma,+ 23  nimelt, et messial tuli kannatada+ ja ta pidi esimese surnuist ülesäratatuna+ kuulutama valgust nii sellele rahvale kui ka teistele rahvastele.”+ 24  Kui Paulus enda kaitseks rääkis, ütles Festus valju häälega: „Paulus, sa hakkad hulluks minema! Suur kirjatarkus ajab sind hulluks!” 25  Aga Paulus ütles: „Ma ei hakka sugugi hulluks minema, kõrgeauline Festus, vaid räägin tõeseid ja mõistlikke sõnu. 26  Tegelikult on need asjad kuningale hästi teada ja sellepärast võin ma temaga neist asjust julgelt rääkida. Ma olen veendunud, et midagi sellest ei jää talle märkamata, ei ole see ju kuskil salajas* toimunud.+ 27  Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud.” 28  Kuid Agrippa ütles Paulusele: „Natuke veel ja sa veenad mind kristlaseks saama.” 29  Seepeale ütles Paulus: „Ma palun Jumalat, kulugu selleks natuke või palju aega, et mitte ainult sina, vaid kõik, kes mind täna kuulavad, saaksid niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende vangiahelateta.” 30  Siis tõusis kuningas püsti ning koos temaga tõusid maavalitseja, Berenike ja need, kes nendega istusid. 31  Aga ära minnes rääkisid nad omavahel: „See inimene pole teinud midagi, mis oleks surma või vangiahelaid väärt.”+ 32  Agrippa lausus seejärel Festusele: „Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta poleks soovinud, et keiser tema üle kohut mõistab.”+

Allmärkused

^ Võib tõlkida ka „Miks peetakse teie hulgas usutamatuks”.
^ Sõna-sõnalt „Jumalat teotama”.
^ Sõna-sõnalt „polnud ma sõnakuulmatu taevasele nägemusele”.
^ Sõna-sõnalt „nurgas”.

Kommentaarid

sekti. Kr haíresis, millest tuleb sõna „hereesia”. Selle algne tähendus paistab olevat „valik”. Selles tähenduses kasutatakse seda Septuagintas tekstis 3Mo 22:18, kus tolles tõlkes öeldakse, et iisraellased tõid ohvriande „omal valikul”. Piibli kreekakeelses osas tähendab sõna haíresis rühmitust, millel on kindlad veendumused ja õpetused. Näiteks kasutatakse seda sõna kahe peamise judaismi haru variseride ja saduseride kohta. (Ap 5:17; 15:5; 26:5.) Kristlasi kutsuti sektiks ilmselt seetõttu, et neid peeti judaismist lahkulöönud rühmituseks. (Ap 24:5, 14; 28:22.) Sõna haíresis on kasutatud ka kildkondade kohta, mis tekkisid kristliku koguduse sees. Jeesus rõhutas, et tema järelkäijate seas peaks olema ühtsus, ja palvetas selle eest. (Joh 17:21.) Koguduse ühtsust püüdsid hoida ka apostlid. (1Ko 1:10; Ju 17–19.) Nad mõistsid, et lõhed ja kildkonnad rikuksid ühtsuse. Seepärast omandas sõna haíresis negatiivse tähenduse. Erinevad vaated usuküsimustes tekitavad ägedaid vaidlusi, tülisid ja koguni vaenu. (Vrd Ap 23:7–10.) Sektantlus arvati patuse loomuse tegude hulka ja sellest tuli hoiduda. (1Ko 11:19; Ga 5:19–21; 2Pe 2:1.)

rühmituse. Võib tõlkida ka „sekti”. (Vt Ap 24:5 kommentaari.)

teenides. Kr latreúo. Piiblis kasutatakse seda sõna enamasti seoses jumalateenimisega (Mt 4:10; Lu 2:37; 4:8; Ap 7:7; Ro 1:9; Flp 3:3; 2Ti 1:3; Heb 9:14; 12:28; Ilm 7:15; 22:3), sealhulgas teenistusega telkpühamus või templis (Heb 8:5; 9:9; 10:2; 13:10). Üksikutel juhtudel on seda sõna kasutatud ka seoses ebajumalateenimisega. (Ap 7:42; Ro 1:25.) Mõnes piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (lisas C4 viidatakse neile lühenditega J14–17) on siin fraas „teenides Jehoovat”.

naatsaretlane. Jeesust nimetati naatsaretlaseks ning hiljem kutsuti nõnda ka tema järelkäijaid. (Ap 24:5.) Kuna nimi Jeesus oli juutide hulgas üsna levinud, kasutati koos nimega mingit lisanime; näiteks oli piibliaegadel tavaks seostada inimesi kohaga, kust nad pärit olid. (2Sa 3:2, 3; 17:27; 23:25–39; Nah 1:1; Ap 13:1; 21:29.) Jeesus elas suurema osa oma elust Galileas Naatsaretis, seega oli loomulik tema puhul seda nimetust kasutada. Teda nimetasid naatsaretlaseks erinevad isikud erisugustes olukordades. (Mr 1:23, 24; 10:46, 47; 14:66–69; 16:5, 6; Lu 24:13–19; Joh 18:1–7.) Jeesus võttis selle nime omaks ning kasutas seda ka ise. (Joh 18:5–8; Ap 22:6–8.) Pilatus lasi panna Jeesuse piinaposti külge tahvli, millele oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles: „Naatsaretlane Jeesus, juutide kuningas.” (Joh 19:19, 20.) Alates 33. aasta nädalatepühast rääkisid nii apostlid kui ka teised Jeesusest tihti kui naatsaretlasest või mainisid, et ta on Naatsaretist pärit. (Ap 2:22; 3:6; 4:10; 6:14; 10:38; 26:9; vt ka Mt 2:23 kommentaare.)

naatsaretlase. Vt Mr 10:47 kommentaari.

andsin ... hääle. Sõna-sõnalt „kukutasin kivikese”, st hääletamisel kasutatava kivikese. Kreeka sõna pséphos (kivike) on kasutatud ka tekstis Ilm 2:17. Kohtus kasutati otsuse tegemisel või arvamuse teadaandmisel valgeid ja musti kivikesi. Valge kivike tähendas õigeksmõistmist, must süüdimõistmist.

heebrea keeles. Piibli kreekakeelses osas öeldakse, et heebrea keel oli juutide seas kõneldav keel (Joh 19:13, 17, 20; Ap 21:40; 22:2; Ilm 9:11; 16:16), samuti pöördus ülesäratatud Jeesus selles keeles Sauluse poole (Ap 26:14, 15). Tekstis Ap 6:1 räägitakse heebrea keelt kõnelevatest juutidest ja kreeka keelt kõnelevatest juutidest. Ehkki mõned õpetlased arvavad, et neis kohtades oleks pidanud heebrea keele asemel olema aramea keel, on alust arvata, et mõeldi siiski heebrea keelt. Näiteks arst Luukas ütles, et Paulus pöördus Jeruusalemma elanike poole heebrea keeles. Need olid inimesed, kes uurisid iga päev heebrea keeles Moosese seadust. Lisaks on Surnumere kirjarullide seas palju heebreakeelseid pühakirja- ja ka muid tekste, mis näitab, et seda keelt kasutati igapäevaselt. Vähem on arameakeelseid fragmente, mis näitab, et ka seda keelt kasutati. Seega on väga ebatõenäoline, et kui piiblikirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad tegelikult aramea või süüria keelt. (Ap 21:40; 22:2; vrd Ap 26:14.) Piibli heebreakeelses osas on tehtud vahet aramea ja juudi keele vahel. (2Ku 18:26.) Ja kui 1. sajandi juudi ajaloolane Josephus räägib samast piiblijutustusest, eristab ta samuti neid keeli. („Juudi muinsused”, X kd, 1. ptk, lõik 2.) On tõsi, et heebrea ja aramea keeles on sarnaseid sõnu, ja on võimalik, et mõned heebrea sõnad pärinevad aramea keelest. Pole aga põhjust arvata, et kui piibli kreekakeelse osa kirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad aramea keelt.

heebrea keeles. Vt Joh 5:2 kommentaari.

astla vastu takka üles lööd. Astel on teravikuga kepp loomade ajamiseks. (Koh 3:31.) Väljend „astla vastu takka üles lööma” on vanakreeka kirjanduses esinev kõnekäänd. See loob pildi kangekaelsest pullist, kes reageerib astlatorgetele takka üles löömisega ja teeb endale sellega viga. Enne kristlaseks saamist toimis Paulus samamoodi. Kuna ta võitles Jeesuse järelkäijate vastu, kel oli Jumal Jehoova toetus, oli tal oht endale ränka kahju teha. (Vrd Ap 5:38, 39; 1Ti 1:13, 14.) Tekstis Kog 12:11 mõeldakse astelde all targa inimese sõnu, mis ärgitavad kuulajat nõuande järgi tegema.

Kahetsege oma patte. Vastav kreeka verb, mis tähendab sõna-sõnalt „meelt muutma, mõtteviisi muutma”, kannab endas mõtet muutuse toimumisest mõtlemises, hoiakus või eesmärgis. Siin kasutatakse seda seoses inimese ja Jumala suhetega. (Vt Mt 3:8 ja 3:11 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)

patukahetsuse vilja. Võib tõlkida ka „mõtteviisi parandamise vilja”. See väljend viitab tegudele ja muule, mis tõendab, et inimene on muutnud oma mõtteviisi või hoiakut. (Lu 3:8; Ap 26:20; vt Mt 3:2 ja 3:11 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)

patukahetsuse vilja. Sõna-sõnalt „mõtteviisi parandamise vilja”. Siin on kreeka sõna karpós (vili) kasutatud piltlikus mõttes tegude ja muu kohta, mis tõendab, et inimene on muutnud oma mõtteviisi või hoiakut. (Mt 3:8; Ap 26:20; vt Mt 3:2, 3:11 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)

patte kahetsema. Sõna-sõnalt „meelt muutma”, „mõtteviisi muutma”. Selles salmis on seda väljendit kasutatud koos üleskutsega pöörduda Jumala poole, seega mõeldakse siin, et inimene peaks muutma oma mõtteviisi Jumalale meelepäraseks. Tarvis on kanda ka patukahetsuse vilja. See tähendab, et inimese teod peavad kinnitama, et ta on oma mõtteviisi muutnud. (Vt Mt 3:2, Mt 3:8 ja Lu 3:8 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)

kristlasteks. Kr christianós (kristuse järelkäija). See tuleb sõnast christós (kristus, võitu) ning esineb piiblis vaid kolm korda. (Ap 11:26; 26:28; 1Pe 4:16.) Kristlased on need, kes järgivad Kristuse kui Jehoova võitu eeskuju ja õpetusi. (Lu 2:26; 4:18.) Nimetus „kristlased” võeti Jumala juhtimisel kasutusele juba 44. aasta kandis, kui toimus kõnesoleva salmi tegevus. Paistab, et see nimetus läks laialt käibele, sest kui Paulus oli 58. aasta paiku kuningas Herodes Agrippa II ees, oli too kursis, kes kristlased on. (Ap 26:28.) Ajaloolase Tacituse tekstidest on näha, et 64. aasta paiku oli nimetus „kristlane” Roomas käibel. Millalgi aastail 62–64 kirjutas Peetrus oma esimese kirja kristlastele, kes asusid hajali kogu Rooma impeeriumis, ning selleks ajaks oli nimetus „kristlane” laialt tuntud. (1Pe 1:1, 2; 4:16.) See Jumala juhtimisel saadud nimetus eristas Jeesuse järelkäijaid kõigist teistest ning neid ei peetud enam judaismi sektiks.

kristlaseks. Vt Ap 11:26 kommentaari.

keisrile. Jeesuse ajal valitses Rooma keiser Tiberius. Lisaks keisrile võis see sõna tähendada Rooma tsiviilvõimu või riiki ja selle ametnikke, keda Paulus kutsus võimudeks ning Peetrus kuningaks ja maavalitsejateks. (Ro 13:1–7; Tt 3:1; 1Pe 2:13–17; vt „Sõnaseletusi”.)

keisri. Sel ajal oli Rooma keisriks Claudius, kes valitses aastatel 41–54. (Ap 11:28; 18:2; vt Mt 22:17 kommentaari ja „Sõnaseletusi”.)

keiser. Sel ajal oli Rooma keisriks Nero. Ta valitses aastail 54–68, kuni ta tegi enesetapu, olles 31-aastane. Apostlite tegude 25.–28. peatükis olevad viited keisrile käivad kõik Nero kohta. (Vt Mt 22:17 ja Ap 17:7 kommentaari ning „Sõnaseletusi”.)

Pildid ja videod

PIIBEL. UUE MAAILMA TÕLGE (ÕPPEVÄLJAANNE)
Apostlite teod 26
eesti
Loe Piiblit veebis.
https://assetsnffrgf-a.akamaihd.net/assets/m/1001070103/univ/art/1001070103_univ_sqr_xl.jpg
nwtsty