Noored küsivad:

Kas ma peaksin laskma ennast tätoveerida?

„Mõned tätokad on päris armsad. Need on väga kunstipärased.” (Jalene) *

„Unistasin kaks aastat oma esimesest tätoveeringust.” (Michelle)

TÄTOVEERINGUID võib näha kõikjal – niimoodi see vähemalt tundub. Nii rokkstaarid, spordikuulsused, modellid kui ka filmitähed uhkeldavad nendega. Nende eeskujul on paljud teismelised hakanud oma õlgu, käsi, kõhtu ja jalgu tätoveeringutega kaunistama. Andrew ütleb: „Tätokad on lahedad. See on igaühe enda asi, kas ta laseb omale tätoka teha või mitte.”

„The World Book Encyclopedia” sõnul on tätoveerimine „püsivate jooniste tegemine kehale. Selleks torgatakse nahka väikesed augud terava puidust orgi, luukillu või nõelaga, mis on kastetud loodusliku pigmendi sisse”.

Kuigi täpset statistikat on raske teha, kannab ühe allika järgi tätoveeringut neljandik 15- kuni 25-aastastest Ameerika Ühendriikide noortest. Sandy märgib: „Tätoveeringud on moes.” Miks tätoveeringud noori nii väga köidavad?

Miks nii populaarne?

Mõne jaoks on tätoveerimine üks viis suurejoonelise romantilise žesti tegemiseks. Michelle räägib: „Mu venna jala peal on tema tüdruku nimi.” Kuid milles on probleem? „Nad ei käi enam.” Ajakirjas „Teen” öeldi, et „tohtrite hinnanguil eemaldatakse rohkem kui 30 protsenti tätoveeringutest teismeliste tütarlaste soovil, kes tahavad lahti saada oma endise kallima nimest”.

Mõned noored peavad tätoveeringuid kunstiteosteks. Teiste meelest on need sõltumatuse sümbolid. „Ma otsustan ise oma elu üle,” kuulutab Josie ja lisab, et tätoveeringu tegemine on ainus tähtis otsus, mille ta on oma elus ise teinud. Tätoveerimine pakub noortele võimalust proovida midagi uut ja tunda, et nad võivad ise  otsustada, kuidas välja näevad. Tätoveeringud võivad sümboliseerida ka mässumeelsust ja alternatiivseid elustiile. Seetõttu sisaldavad mõned tätoveeringud roppe sõnu ja joonistusi või väljakutsuvaid lööklauseid.

Enamik noortest aga läheb lihtsalt moevooluga kaasa. Kuna nii paljud lasevad ennast tätoveerida, siis kas peaksid ka sina seda tegema?

Iidne tätoveerimiskunst

Tätoveerimine pole sugugi uus komme. Egiptusest ja Liibüast on leitud tätoveeritud muumiaid, mille päritolu ulatub sadade aastate taha enne Kristust. Samuti on neid leitud Lõuna-Ameerikast. Paljud tätoveeritud pildid olid otseselt seotud paganajumalate kummardamisega. Teadlase Steve Gilberti sõnul „kujutab üks varasemaid teadaolevaid tätoveeringuid, kuhu pole joonistatud üksnes abstraktset mustrit, Besi-nimelist jumalat. Bes oli Egiptuse mütoloogias himur lõbustuste jumal”.

Kõnekas on see, et Moosese Seadus keelas Jumala rahval end tätoveerida. 3. Moosese 19:28 ütleb: „Ärge lõigake oma ihusse surnumärki ja ärge tehke endile söövitatud kriimustusi! Mina olen Jehoova!” Paganausulised, nagu näiteks egiptlased, tätoveerisid oma jumaluste nimesid või kujutisi enda rinnale või käsivartele. Kui iisraellased pidasid kinni Jehoova keelust teha oma kehale söövitatud kriimustusi ehk tätoveeringuid, eristas see neid teistest rahvastest (5. Moosese 14:1, 2).

Kuigi tänapäeva kristlased ei ole Moosese Seaduse all, on see tätoveerimise keeld siiski mõtlemapanev (Efeslastele 2:15; Koloslastele 2:14, 15). Kristlastena ei taha me kindlasti teha isegi mitte ajutiselt oma kehale märke, millel on seos  paganluse või ebajumalateenistusega (2. Korintlastele 6:15–18).

Terviseriskid

Samuti tuleks kaaluda terviseriske. Dermatoloogia abiprofessor dr Robert Tomsick kommenteerib: „[Tätoveerimine] tähendab sisuliselt seda, et nahka vigastatakse ja hõõrutakse haavadesse värvipigmenti. Iga torkega, isegi kui nõel ei lähe eriti sügavale, on oht saada bakter- või viirusnakkus. Arvan, et see [tätoveerimine] on üldiselt üks riskantne tegevus.” Dr Tomsick jätkab: „Kui pigment on naha all ja isegi kui nakkust pole saadud, jääb ikkagi kontaktallergia, nahapõletiku ja mõne allergilise reaktsiooni oht, mille tagajärjel võib nahk hakata punetama, paistetama, ketendama ja sügelema.”

Hoolimata sellest, et tätoveeringud on mõeldud püsikaunistusteks, püütakse neid ka eemaldada, ja selleks on mitu võtet: eemaldamine laseri abil (tätoveering kõrvetatakse), kirurgiline eemaldamine (tätoveering lõigatakse välja), dermabrasioon (nahka lihvitakse traatharjaga, et eemaldada marras- ja pärisnahka), salabrasioon (tätoveeritud nahka immutatakse soolalahusega) ja skarifikatsioon (tätoveering eemaldatakse happelise lahusega ja tekitatakse sellele kohale arm). Need võtted on kulukad ja võivad olla ka valusad. „Tätoveeringu eemaldamine laseriga on palju valusam kui tätoveeringu tegemine,” öeldakse ajakirjas „Teen”.

Mida teised arvavad?

Sa peaksid ka mõtlema, kuidas teised sinu tätoveeringusse suhtuksid, sest paljudele sellised asjad ei meeldi (1. Korintlastele 10:29–33). Taiwanis elav Li lasi end 16-aastaselt hetketuju ajel tätoveerida. Nüüd on ta 21-aastane bürootöötaja. „Mind häirib see, kuidas töökaaslased mu tätoveeringut vaatavad,” tunnistab Li. Briti psühhiaatriaspetsialist Theodore Dalrymple ütles, et paljude meelest on tätoveeringud „nähtav märk sellest, et selle kandja ... kuulub vägivaldsesse, julma, ühiskonnavastasesse ja kriminaalsesse rühmitusse”.

Ajakirjas „American Demographics” mainiti sama: „On selge, et enamik ameeriklasi peab nähtavat kehakaunistust riskantseks. 85 protsenti [noortest] on nõus väitega, et „inimesed, kel on tätoveeringud nähtavatel kohtadel, ... peaksid mõistma, et selline eneseväljendusviis osutub tõenäoliselt takistuseks nende karjääriredelil või isiklikes suhetes”.”

Mõtle ka sellele, kas sinu otsus end tätoveerida parandab või õõnestab sinu kui kristlase mainet. Kas see võib anda kellelegi „põhjust komistamiseks”? (2. Korintlastele 6:3, EP 97.) Mõned noored on muidugi lasknud teha tätoveeringu kehal sellisesse kohta, mis tavaliselt on kaetud. Isegi nende vanemad ei pruugi niisugustest salajastest tätoveeringutest midagi teada. Kuid ole ettevaatlik! Ootamatult arsti juurde sattudes või lihtsalt koolis duši all käies võib sinu saladus ilmsiks tulla! Parem on „kõiges käituda ausalt” ja vältida rumalat petmist (Heebrealastele 13:18, UM).

Nagu igasugune mood, võivad ka tätoveeringud aja jooksul oma võlu kaotada. Mõtle sellele: kas sul on mõni riideese – teksased, särk, kleit või kingapaar –, mis meeldib sulle nii väga, et kannaksid seda kogu oma elu? Muidugi mitte! Stiilid, lõiked ja värvid muutuvad ajaga. Kuid erinevalt riideesemest on tätoveeringust raske lahti saada. Pealegi see, mis sinu meelest on lahe 16-aastaselt, ei pruugi seda enam olla siis, kui oled 30.

Paljudel on tulnud kahetseda, et nad on oma välimuses püsivaid muudatusi teinud. „Lasin teha endale tätoveeringu enne, kui õppisin Jehoovat tundma,” räägib Amy. „Nüüd püüan seda kogu aeg kinni katta. Kui teised koguduseliikmed seda juhtumisi näevad, tunnen piinlikkust.” Mida sa peaksid sellest õppima? Peatu ja mõtle, enne kui lased ennast tätoveerida. Ära tee otsust, mida hiljem kahetsed.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Tihti seostatakse tätoveeringuid mässumeelse elustiiliga

[Pilt lk 26]

Aja möödudes paljud kahetsevad, et lasid end tätoveerida

[Pilt lk 27]

Peatu ja mõtle, enne kui lased ennast tätoveerida