Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 ELULUGU

Õnnistused „nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal”

Õnnistused „nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal”

NÄGIN ilmavalgust 1930. aasta märtsis Namkumba külas Lilongwe linna lähedal praeguses Malawis. Mind ümbritsesid sugulased ja sõbrad, kes teenisid ustavalt Jehoovat. 1942. aastal pühendusin Jumalale ja lasin end ristida ühes meie kandi maalilises jões. Sellele järgnenud 70 aasta jooksul olen püüdnud elada kooskõlas nõuandega, mille apostel Paulus andis Timoteosele, öeldes: „Kuuluta Jumala sõna, pea seda tööd pakiliseks, tee seda nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal.” (2. Tim. 4:2.)

1948. aasta algul käisid Malawis esimest korda Nathan Knorr ja Milton Henschel Jehoova tunnistajate peakorterist New Yorgist Brooklynist. See sütitas minus soovi hakata teenima Jehoovat täisajaliselt. Meenutan heldimusega nende julgustavaid mõtteid. Umbes 6000 inimest seisis mudasel platsil ja kuulas tähelepanelikult vend Knorri uskutugevdavat kõnet teemal „Kõigi rahvaste jäädav valitseja”.

Peagi kohtasin Lidasit, armast usuõde, kes nagu minagi oli kasvanud Jehoova tunnistajate peres. Sain teada, et ka temal on eesmärk alustada täisajalist teenistust. Me abiellusime 1950. aastal ja 1953. aastaks oli meil kaks last. Kuigi nende kasvatamine tõi meile lisakohustusi, otsustasime siiski, et mul on võimalik teenida üldpioneerina. Kaks aastat hiljem määrati mind eripioneeriks.

Varsti pärast seda sain ülesandeks teenida kogudusi ringkonnaülevaatajana. Lidasi oli mulle suureks toeks ja seepärast oli mul võimalik samal ajal hoolitseda oma pere eest nii ainelises kui ka usulises mõttes. * Meie südamesooviks oli aga endiselt, et me mõlemad saaksime teenida Jumalat täisajaliselt. Tänu sellele, et planeerisime oma elu hoolikalt ja et meie viis last lõid pere ettevõtmistes kaasa, sai ka Lidasi 1960. aastal alustada pioneeritööd.

Kokkutulekud tugevdasid meid eelolevaks tagakiusamiseks

Me tundsime sellest soodsast ajast rõõmu, teenides oma vendi ja õdesid eri kogudustes. Meie ülesanne viis meid kaunitelt Mulanje mäenõlvadelt maa lõunaosas kuni Njassa järveni, mis kulgeb peaaegu tervenisti piki maa idapiiri. Nägime, kuidas kuulutajate ja koguduste arv nendes ringkondades aina kasvas.

1962. aastal saime tunda rõõmu piirkonnakokkutulekust,  mille teemaks oli „Julged jumalateenijad”. Tagasi vaadates võib öelda, et sellised uskutugevdavad sündmused olid just need, mida me kõik Malawis vajasime, et valmistuda eelolevaks raskeks ajaks. Järgmisel aastal käis vend Henschel uuesti Malawis. Sel ajal toimunud erikokkutulekul Blantyre’i linna lähedal oli kohal umbes 10 000 inimest. See kokkutulek tugevdas meid tulevasteks katsumusteks.

SAABUB EBASOODNE AEG

Meie töö keelustati ja valitsus konfiskeeris harubüroo hooned

1964. aastal oli Jehoova tunnistajatel mitmeid usuproove, sest nad keeldusid osalemast poliitilises tegevuses. Tagakiusamislaine ajal hävitati üle 100 kuningriigisaali ja rohkem kui 1000 Jehoova teenijate kodu. Meil aga oli võimalik jätkata reisivat tööd, kuni Malawi valitsus tunnistajate tegevuse aastal 1967 keelustas. Blantyre’is asuvad harubüroo hooned konfiskeeriti, misjonärid saadeti maalt välja ja paljud kohalikud tunnistajad, sealhulgas Lidasi ja mina, pandi vangi. Pärast vabanemist jätkasime ettevaatlikult ringkonnatööd.

Ühel päeval 1972. aasta oktoobris kogunes umbes sada sõjalis-poliitilise liikumise Malawi Noorte Ühenduse liiget meie maja juurde. Kuid üks neist jooksis enne seda meile ütlema, et me end ära peidaks, sest meid plaanitakse tappa. Käskisin oma naisel ja lastel peituda lähedal asuvate banaanipuude vahele ning ise jooksin ja ronisin suure mangopuu otsa. Sealt nägin, kuidas meie kodu ja kõik asjad hävitati.

Meie vennad ei osalenud poliitikas ja seetõttu põletati nende majad maha

Kui tagakiusamine Malawis ägenes, põgenesid tuhanded meist maalt välja. Meie pere jäi pagulaslaagrisse Mosambiigi lääneosas kuni 1974. aasta juunini. Sel ajal paluti meil Lidasiga teenida eripioneeridena Mosambiigis Dómues, Malawi piiri lähedal. Teenisime seal kuni 1975. aastani, mil Mosambiik, mis sinnamaani oli Portugali osa, saavutas iseseisvuse. Seejärel sunniti meid koos teiste usukaaslastega minema tagasi Malawisse, kus Jehoova tunnistajaid ikka veel taga kiusati.

Pärast Malawisse naasmist määrati meid külastama kogudusi riigi pealinnas Lilongwes. Hoolimata tagakiusamisest ja muudest raskustest kasvas koguduste arv nendes ringkondades, kus me teenisime.

JEHOOVA TOETAB MEID

Kord saabusime külla, kus parajasti käis poliitiline koosolek. Mõned partei toetajad said teada, et oleme Jehoova tunnistajad ja käskisid meil istuda Malawi Noorte Pioneeride sekka. Palvetasime tuliselt Jehoova poole, et ta annaks meile abi ja juhatust selles keerulises olukorras.  Kui koosolek lõppes, hakkasid nad meid peksma. Üks vanem naine jooksis meie poole ja karjus: „Jätke nad palun rahule! See mees on mu vennapoeg. Las nad lähevad oma teed!” Seepeale ütles üks koosoleku juhtidest: „Laske neil minna!” Me ei teadnud, mida see naine mõtles, sest ta polnud tegelikult meie sugulane. Tundsime, et Jehoova on meie palveid kuulda võtnud.

Parteipilet

1981. aastal sattusime taas Malawi Noorte Pioneeride kätte. Nad võtsid ära meie jalgrattad, kotid, kastid raamatutega ja ringkonna paberid. Me põgenesime ja jooksime ühe kogudusevanema koju. Palvetasime jälle, et olukord laheneks. Olime mures kogu selle info pärast, mida nad meie paberitest võivad leida. Kui nad aga neid uurisid, nägid nad kirju, mis olid mulle saadetud kõikjalt üle kogu Malawi. See ehmatas neid kõvasti, sest nad arvasid, et olen tähtis valitsusametnik. Seetõttu tagastasid nad sedamaid kõik paberid kohalikele vanematele.

Ühel teisel korral olime paadiga jõge ületamas. Paadi omanik oli selle piirkonna poliitiline juht ja seepärast otsustas ta kontrollida kõigi reisijate parteipileteid. Kui järg jõudis meieni, märkas ta ühte varast, keda võimud taga otsisid. See põhjustas omajagu segadust ja tegi lõpu parteipiletite kontrollimisele. Taas nägime, kuidas Jehoova meid armastavalt toetab.

ARRETEERIMINE JA VANGISTUS

Veebruaris 1984 olin teel Lilongwesse, et viia sinna aruanded Sambia harubüroosse saatmiseks. Üks politseinik peatas mind ja otsis mu koti läbi. Ta leidis piiblikirjandust, viis mu politseijaoskonda ja hakkas mind peksma. Seejärel sidus ta mu köitega kinni ja pani ühte ruumi kinnipeetavatega, kellelt oli leitud varastatud asju.

Järgmisel päeval viis politseiülem mind teise ruumi, kus ta pani kirja sellise avalduse: „Mina, Trophim Nsomba, loobun olemast Jehoova tunnistaja, et saaksin vabadusse pääseda.” Keeldusin sellele alla kirjutamast ja ütlesin: „Ma olen valmis mitte ainult köidikuis olema, vaid ka surema, kuid jään igal juhul Jehoova tunnistajaks.” See vihastas politseiülemat ja ta põrutas rusikaga nii kõvasti lauale, et teisest ruumist tormas üks politseinik vaatama, mis juhtus. Ülem ütles talle: „See mees keeldub kinnitamast, et ta lõpetab kuulutamise. Las ta siis tõendab allkirjaga, et on Jehoova tunnistaja, ja me saadame ta Lilongwe vanglasse.” Terve selle aja ei teadnud mu kallis naine, mis on minuga juhtunud. Neli päeva hiljem said mõned vennad talle öelda, kus ma olen.

Lilongwe politseijaoskonnas koheldi mind lahkelt. Politseiülem ütles: „Siin on sulle taldrikutäis riisi, sest sa oled olnud köidikuis Jumala  Sõna pärast. Kõik teised siin on vargad.” Siis saatis ta mu edasi Kachere vanglasse, kuhu ma jäin viieks kuuks.

Vanglaülem oli minu tuleku üle rõõmus, sest ta tahtis, et hakkaksin vangla pastoriks. Ta kõrvaldas eelmise pastori ametist, öeldes talle: „Ma ei taha, et sa õpetaksid siin Jumala Sõna, sest sind ennast pandi vangi oma kirikust varastamise tõttu!” Niisiis sain ma ülesandeks õpetada iga nädal vangidele Piiblit selleks korraldatud koosolekutel.

Hiljem aga läksid asjad halvemaks. Vanglaametnikud kuulasid mind üle, et saada teada, kui palju tunnistajaid Malawis on. Kui ma neile ei vastanud, peksid nad mind, kuni kaotasin meelemärkuse. Teisel korral uurisid nad minult, kus asub meie peakorter. Ma ütlesin: „Te esitasite lihtsa küsimuse ja ma vastan teile.” Politseinikud said rõõmsaks ja panid oma magnetofoni salvestama. Ma selgitasin, et Jehoova tunnistajate peakorterist on räägitud Piiblis. Nad küsisid üllatunult: „Kuskohas Piiblis?”

Ma vastasin: „Kirjakohas Jesaja 43:12.” Nad otsisid selle üles ja lugesid hoolikalt: „„Teie olete minu tunnistajad,” lausub Jehoova, „ja mina olen Jumal.”” Nad lugesid seda salmi kolm korda ja küsisid siis: „Kuidas saab Jehoova tunnistajate peakorter olla siin Piiblis, kas see pole mitte Ameerikas?” Ma vastasin: „Jehoova tunnistajad Ameerikas leiavad samuti, et see salm kirjeldab meie peakorterit.” Kuna ma ei rääkinud neile seda, mida nad kuulda tahtsid, saadeti mind Dzaleka vanglasse, mis asus Lilongwest põhja pool.

ÕNNISTUSED KA EBASOODSAL AJAL

1984. aasta juulis jõudsin ma Dzaleka vanglasse, kus oli juba ees 81 Jehoova tunnistajat. Seal oli ühes ruumis koos 300 vangi, kes magasid põrandal õlg õla kõrval. Lõpuks õnnestus meil usukaaslastega koonduda väikestesse rühmadesse, et arutleda iga päev ühe kirjakoha üle, mille keegi meist välja pakkus. See tugevdas meid kõvasti.

Hiljem eraldas vanglaülem meid teistest vangidest. Üks valvur ütles meile saladuskatte all: „Valitsus ei vihka teid. Teid hoitakse vangis kahel põhjusel: valitsus kardab, et Noorte Pioneeride ühendus tapab teid ära, ning kuna te kuulutate tulevast sõda, kardab valitsus, et nende sõdurid jooksevad siis hirmuga laiali.”

Vennad viiakse pärast kohtuistungit ära

1984. aasta oktoobris pidime kõik ilmuma kohtu ette. Igaühele meist määrati kaheaastane vanglakaristus. Taas pandi meid kokku teiste vangidega. Ent vanglaülem teatas kõigile: „Jehoova tunnistajad ei suitseta. Seega, valvurid, ärge tülitage neid sigarettide küsimisega ja ärge saatke neid hõõguvat süsi tooma, et enda  sigaretti süüdata. Nad on Jumala rahvas! Kõigile Jehoova tunnistajatele tuleb anda süüa kaks korda päevas, sest nad pole siin kuritegude tõttu, vaid Piiblil põhinevate uskumuste pärast.”

Meie heast mainest oli meile tulu ka teistel viisidel. Kui oli pime või vihmane, ei lubatud vange välja. Kuid meil lubati hoonest väljuda igal ajal. Nad teadsid, et me ei püüa põgeneda. Ükskord, kui me töötasime põllul, tundis meie valvur end halvasti ja me kandsime ta tagasi vanglasse, et ta saaks ravi. Vanglaametnikud teadsid, et meid saab usaldada. Niisiis oli meil suur rõõm näha, et tänu meie heale käitumisele austati Jehoova nime meie vangistajate suu läbi. * (1. Peetr. 2:12.)

TAAS SOODNE AEG

11. mail 1985 vabastati mind Dzaleka vanglast. Milline rõõm oli jälle saada kokku oma perega! Täname Jehoovat, et ta aitas meil säilitada laitmatust neil väga rasketel aegadel. Seoses selle perioodiga on meil sarnased tunded Paulusega, kes kirjutas: „Me tahame, vennad, et te teaksite, milliseid raskusi me kogesime ... ja isegi kartsime oma elu pärast. Õigupoolest tundsime, nagu oleks meid surma mõistetud, et me ei loodaks iseenda peale, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid surmasuust.” (2. Kor. 1:8—10.)

Vend Nsomba ja tema naine Lidasi kuningriigisaali ees aastal 2004

Vahel oli meil tõesti tunne, et me ei jää ellu. Ent alati palusime Jehoovalt julgust ja tarkust, et saaksime jääda alandlikuks ja tuua edaspidigi au tema suurele nimele.

Jehoova on meie teenistust õnnistanud nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal. Kui vaimustav on küll see, et aastal 2000 valmis Lilongwes harubüroo ning et üle kogu Malawi on ehitatud rohkem kui 1000 uut kuningriigisaali! Need õnnistused Jehoovalt on nii suurepärased, et meile Lidasiga näib, nagu toimuks see kõik unes! *

^ lõik 7 Vendi, kellel on alaealisi lapsi, ei määrata enam ringkonnatööle.

^ lõik 30 Üksikasjalikumat ülevaadet tagakiusamise kohta Malawis võid lugeda Jehoova tunnistajate aastaraamatust 1999, lk 171—223 (inglise keeles).

^ lõik 34 Ajal, kui seda artiklit avaldamiseks ette valmistati, suri vend Nsomba 83-aastaselt.