Barsillai – mees, kes tunnetas oma piire

„MIKS peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?” Mees, kes lausus need sõnad Iisraeli kuningale Taavetile, oli 80 aastat vana Barsillai. Piibel ütleb, et „ta oli väga rikas mees” (2. Saamueli 19:33, 36). Barsillai elas Jordani jõest ida poole jääval mägismaal Gileadis (2. Saamueli 17:27; 19:32).

Millises olukorras lausus Barsillai Taavetile need sõnad, mis on kirjas sissejuhatuses? Miks see eakas mees nõnda ütles?

Mäss kuninga vastu

Taaveti elu oli ohus. Tema poeg Absalom oli varastanud „Iisraeli meeste südamed” ning haaranud endale isa trooni. Kuna oli selge, et Absalom ei säästaks kedagi, kes on truu tema isale, lahkus Taavet oma sulastega Jeruusalemmast (2. Saamueli 15:6, 13, 14). Kui Taavet jõudis Jordanist ida poole Mahanaimi, pakkus Barsillai talle oma abi.

Barsillai ja kaks teist meest tõid Taavetile heldekäeliselt kõike, mis ta vajas. Need kolm truud alamat näitasid, et mõistavad Taaveti rasket olukorda, kui ütlesid: „Rahvas on kõrbes näljas, väsinud ja janus!” Barsillai, Sobi ja Maakir tegid kõik mis võimalik, et Taavet ja tema mehed ei peaks puudust tundma, tuues neile voodeid,  nisu, otri, jahu, kõrvetatud teri, ube, läätsi, mett, võid, lambaid ja muud (2. Saamueli 17:27–29).

Taaveti aitamisega seadsid nad ohtu ka oma elu. Kindlasti poleks Absalom jätnud karistamata kedagi, kes toetab õiguspärast kuningat. Sellega, et Barsillai Taavetit toetas, näitas ta oma julgust.

Olukord võtab vastupidise pöörde

Peagi toimus Taaveti ja Absalomi meeste kokkupõrge. Efraimi metsas, tõenäoliselt Mahanaimi läheduses, leidis aset lahing. Absalomi vägi võideti ja „seal sündis sel päeval suur kaotus”. Kuigi Absalom püüdis põgeneda, tabas teda surm (2. Saamueli 18:7–15).

Nüüd oli Taavet jälle Iisraeli konkurenditu kuningas. Tema toetajad ei pidanud enam elama põgenikena. Nad olid teeninud oma truudusega ära kuninga lugupidamise ja tänu.

Kui Taavet asus tagasiteele Jeruusalemma, siis „gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks ühes kuningaga ..., et saata teda ainult Jordani piirkonnas”. Taavet esitas eakale Barsillaile kutse: „Tule ühes minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemmas!” (2. Saamueli 19:16, 32, 34).

Taavet kahtlemata hindas Barsillai abi. Paistab, et kuninga soov polnud pelgalt vastuteenet osutada, kui ta pakkus Barsillaile materiaalset abi. Rikka mehena Barsillai seda ei vajanud. Tõenäoliselt kutsus Taavet seda meest oma õukonda tema kiiduväärt omaduste tõttu. Elu kuninglikus õukonnas ja kuninga sõprus oleks olnud Barsillaile suur au.

Barsillai oli mõistlik ja realistlik

Barsillai vastas kuningale: „Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna ühes kuningaga Jeruusalemma? Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet hea ja halva vahel? Või kas tunneb su sulane enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält?” (2. Saamueli 19:35, 36). Seega lükkas Barsillai Taaveti ettepaneku lugupidavalt tagasi ja ütles ära suurepärasest pakkumisest. Aga miks?

Üheks põhjuseks võis olla Barsillai kõrge iga ja sellest tingitud piirid. Barsillai võis tunda, et talle pole jäänud enam palju elupäevi (Laul 90:10). Ta oli teinud, mis suutis, et Taavetit toetada, kuid ta tunnetas samas ka oma piire, mis kõrge iga talle seadis. Barsillai ei lasknud ettepanekul, mis oleks tähendanud talle prestiiži ja prominentsust, takistada end realistlikult oma võimeid hindamast. Erinevalt auahnest Absalomist jäi Barsillai mõistlikuks (Õpetussõnad 11:2).

Teine tegur, mis mõjutas Barsillai otsust, võis olla see, et ta ei tahtnud saada Jumala määratud kuningale koormaks. Barsillai küsis: „Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?” (2. Saamueli 19:36). Kuigi Barsillai toetas veelgi Taavetiti, arvas ta tõenäoliselt, et  mõni noorem mees suudaks kuninga määratud ülesandeid paremini täita. Arvatavasti rääkis ta oma pojast, kui ütles: „Siin on su sulane Kimham, mingu tema ühes mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!” Selle asemel et solvuda, oli Taavet Barsillai ettepanekuga nõus. Enne Jordanist üleminekut andis kuningas „Barsillaile suud ning õnnistas teda” (2. Saamueli 19:38–40).

Tähtis on tasakaalukus

Ülestähendus Barsillaist rõhutab tasakaalukuse vajalikkust. Ühest küljest ei peaks me teenistuseesõigustest ära ütlema või hoiduma nende poole püüdlemast soovist elada vaikset elu või kartusest kohustuste ees. Selle, mis meil oma võimetest puudu jääb, kompenseerib Jumal, kui loodame tema jõu ja tarkuse peale (Filiplastele 4:13; Jakoobuse 4:17; 1. Peetruse 4:11).

Teisest küljest tuleb meil aga tunnetada oma piire. Näiteks, kui mõni kristlane on juba niigi vaimse tegevusega hõivatud, võib ta mõista, et lisaülesannete vastuvõtmise puhul jääks tal unarusse Pühakirjal põhinev kohustus hoolitseda oma pere eest. Sellisel juhul näitaks mingi aja jooksul lisakohustustest äraütlemine mõistlikkust (1. Timoteosele 3:2, 3; 5:8).

Barsillai jättis meile hea eeskuju, mille üle tasub mõtiskleda. Ta oli Taavetile truu alam ning julge, heldekäeline ja mõistlik mees. Ja mis kõige tähtsam, ta oli otsustanud panna Jumala huvid enda omadest ettepoole (Matteuse 6:33).

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

80-aastane Barsillai võttis ette väsitava teekonna, et toetada Taavetit

GILEAD

Rogelim

Sukkot

Mahanaim

Jordani jõgi

Gilgal

Jeeriko

Jeruusalemm

EFRAIM

[Pilt lk 13]

Miks lükkas Barsillai Taaveti ettepaneku tagasi?