Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Olime võtnud kindlalt nõuks teenida Jehoovat

Olime võtnud kindlalt nõuks teenida Jehoovat

Elulugu

Olime võtnud kindlalt nõuks teenida Jehoovat

Jutustab Lena Davison

„Mu nägemine kaob, ma ei näe enam midagi,” lausus piloot segaselt. Olime väikeses lennukis. Hetk hiljem libisesid piloodi käed juhise küljest lahti ning ta vajus teadvusetult istmele. Mu abikaasa, kellel polnud mingeid lennukijuhtimise oskusi, püüdis teda meeleheitlikult äratada. Enne kui ma jutustan, kuidas meil õnnestus üle noatera pääseda, räägin, miks me üleüldse lendasime sellise kõrvalise riigi kohal nagu Paapua Uus-Guinea.

OLEN sündinud aastal 1929 Austraalias ning kasvanud üles Uus-Lõuna-Walesi pealinnas Sydneys. Minu isa Bill Muscat oli kommunist, kes uskus Jumalat, mis oli üsna ebatavaline. Aastal 1938 kirjutas ta isegi alla üleriigilisele palvekirjale, milles paluti, et Joseph Rutherford Jehoova tunnistajate peakorterist võiks pidada jutluse Sydney raekojas.

„Tal peab küll midagi tähtsat öelda olema,” lausus isa meile tol korral. Kaheksa aastat hiljem saime teada tema sõnumi sisu. Isa kutsus külla Jehoova tunnistajate täisajalise pioneerkuulutaja Norman Bellotti, et arutada temaga Pühakirja üle. Meie pere võttis kiiresti Piibli tõe vastu ning peagi osalesime aktiivselt kristlikus teenistuses.

Et aidata krooniliselt haiget ema, jätsin 1940-ndate aastate keskel kooli pooleli. Elatist teenisin ma naisterõivaste õmblejana. Laupäeva õhtuti käisin koos oma õe Rose’i ja grupi pioneeridega Sydney raekoja ümbruses tänavatel kuulutamas. Aastal 1952 lõpetas mu vanem vend John Ameerika Ühendriikides asuva Gileadi misjonikooli ning ta määrati Pakistani. Minagi armastasin kuulutustööd väga ning soovisin järgida tema eeskuju. Niisiis hakkasin järgmisel aastal pioneeriks.

Abielu ja misjonitöö

Peagi pärast seda kohtusin Austraalia harubüroos töötava John Davisoniga. Mulle avaldasid muljet tema alandlikkus, tagasihoidlikkus, otsusekindlus ning moraalne tugevus. Teise maailmasõja ajal oli ta kristliku erapooletuse tõttu kolm korda vangis olnud. Otsustasime, et kristlikust teenistusest saab meie elutöö.

Abiellusime Johniga 1955. aasta juunis. Ostsime bussi, et teha sellest furgoonelamu. Meie eesmärgiks oli kasutada seda kuulutustööl Austraalia kõrvalistel aladel. Järgmisel aastal kutsuti tunnistajaid üles kolima Austraalist põhjas asuva suure saare Uus-Guinea kirdeossa. * Sinna polnud Kuningriigi sõnum veel jõudnud. Pakkusime end kohe appi.

Tol ajal oli võimalik pääseda Uus-Guineasse vaid siis, kui sul oli sõlmitud täisajaline tööleping. Niisiis hakkas John tööd otsima. Peagi sõlmis ta lepingu ühe saeveskiga väikesel Uus-Britannia saarel, mis on osa Uus-Guineast. Mõni nädal hiljem asusime teele ning jõudsime Uus-Britanniasse Rabauli 1956. aasta juulis. Ootasime seal kuus päeva laeva, mis viiks meid Waterfall Baysse.

Teenistus Waterfall Bays

Pärast mitmeid päevi tormisel merel seilamist jõudsime suurde abajasse Waterfall Baysse, mis asub Rabaulist umbes 240 kilomeetrit lõunas. Keset džungli raiesmikku oli ehitatud tohutu suur saeveski. Tol õhtul, kui kõik töölised söögilaua ümber istusid, lausus juhataja: „Meie firmas on tavaks, et iga tööline ütleb, millisesse religiooni ta kuulub.”

Olime kindlad, et sellist tava tegelikult polnud, aga kuna me ei suitsetanud, tekkisid neil kahtlused. Igal juhul vastas John, et oleme Jehoova tunnistajad. Järgnes piinlik vaikus. Need mehed olid Teise maailmasõja veteranid ning suhtusid tunnistajatesse eelarvamusega, kuna nood jäid sõjaajal erapooletuks. Sellest ajast alates otsisid nad võimalusi, et meile kaikaid kodaratesse loopida.

Algatuseks keeldus juhataja meile külmkappi ja pliiti andmast, ehkki meil oli õigus neid saada. Meie toit riknes ning süüa pidime tegema katkisel pliidil, mille leidsime džunglist. Külaelanikel keelati meile värsket toidukraami müüa, niisiis hoidsime endal hinge sees köögiviljadega, mida leidsime. Meid nimetati spioonideks ning jälgiti pidevalt, kas õpetame kellelegi Piiblit. Siis aga haigestusin malaariasse.

Siiski otsustasime edasi teenida. Palusime kahel inglise keelt rääkival pärismaalasest saetöölisel õpetada meile kohalikku keelt tokpisini. Meie aga õpetasime neile Piiblit. Nädalalõppudel võtsime ette rännakuid, et „tutvuda vaatamisväärsustega”. Teel kuulutasime ettevaatlikult igale külaelanikule, keda kohtasime, ning meie piibliõpilased olid tõlkideks. Ületasime kiirevoolulisi jõgesid, mille kallastel peesitasid tohutu suured krokodillid. Kui mitte arvestada ühte korda, mil napilt pääsesime, ei tekitanud need ohtlikud kiskjad meile erilist tüli.

Teeme ise õppevahendid

Kui hakkasime rohkem kuulutama, otsustasime kirjutada kirjutusmasinal väikesed piiblisõnumid, et levitada neid huvilistele. Piibliõpilased saeveskist aitasid meil esimesed neist tõlkida. Kirjutasime ööd läbi sadu traktaate ning jagasime neid külaelanikele ja möödasõitvate laevade meeskondadele.

Aastal 1957 külastas meid kogenud reisiv ülevaataja John Cutforth, mis oli meile suureks toeks. * Ta soovitas kasutada pilte, et õpetada Piibli tõde neile, kes ei oska lugeda. Koos mu abikaasaga mõtlesid nad välja kriipsujukupiltide sarja, mille abil selgitada Piibli põhiõpetusi. Hiljem joonistasime tundide viisi neid pilte õppevihikutesse. Iga piibliõpilane sai endale ühe vihiku, mille abil ta teistele kuulutas. Lõpuks kasutati sellist õpetusmeetodit kogu riigis.

Pärast kahte ja poolt aastat Waterfall Bays sai meie tööleping läbi, kuid meil lubati riiki edasi jääda. Võtsime vastu pakkumise teenida eripioneeridena.

Tagasi Rabauli

Teel põhja poole Rabauli tegi meie laev vahepeatuse Wide Bay kopra ja kakao istanduses. Eakas abielupaar pakkus Johnile istanduse ülevaataja kohta, kuna soovis jääda pensionile ning naasta Austraaliasse. Pakkumine oli väga ahvatlev, kuid arutasime selle asja õhtul läbi ning olime ühte meelt, et me ei tulnud Uus-Guineasse rikkust taga ajama. Otsustasime teenida Jehoovat edasi pioneeridena. Järgmisel hommikul andsime oma otsusest abielupaarile teada ning naasime laevale.

Kui jõudsime Rabauli, ühinesime väikese välismaalastest tunnistajate grupiga, kes oli sinna kolinud. Kohalikud olid Kuningriigi sõnumist väga huvitatud ning alustasime palju piibliuurimisi. Koosolekuid pidasime üüritud saalis, millest võttis osa 150 inimest. Paljudest said Jehoova tunnistajad ning nad aitasid levitada head sõnumit Jumala Kuningriigist ka teistesse riigi osadesse (Matteuse 24:14).

Käisime kuulutamas ka väikeses külas Vunabalis, mis asub Rabaulist 50 kilomeetri kaugusel. Seal oli grupp inimesi Piibli tõest väga huvitatud. Peagi äratasid nad ühe mõjuka katoliiklase tähelepanu. Koos rühma kirikuliikmetega katkestas ta meie iganädalase piibliuurimise ning kihutas meid külast välja. Kuna kuulsime, et ka järgmisel nädalal ootavad meid ebameeldivused, palusime politseid end saata.

Sel päeval oli teede ääres kilomeetrite ulatuses pilkavaid katoliiklasi. Paljud olid valmis meid kividega loopima. Preester oli külasse kogunud sadu suguharuliikmeid. Politsei kinnitas, et meil on õigus koguneda, ning saatis meid läbi rahvamassi. Niipea kui koosolek algas, ässitas preester rahvahulga vihale. Kuna politseinikud ei suutnud rahvast vaos hoida, palus politseiülem meil kohe lahkuda ja juhatas meid kiiresti auto juurde.

Inimesed olid parves meie ümber. Nad vandusid, sülitasid ning viibutasid rusikatega, preester aga seisis käed vaheliti rinnal ning lihtsalt irvitas. Kui olime pääsenud, tunnistas politseiülem, et ta pole midagi hullemat näinud. Ehkki enamikku see olukord hirmutas, võttis üks piibliõpilane julgelt seisukoha kuningriigi tõe poolel. Sellest ajast alates on veel sajad teisedki kogu Uus-Britannias otsustanud teenida Jumalat õigel viisil.

Kuulutustöö peasaarel

1960. aasta novembris määrati meid peasaare Uus-Guinea põhjarannikule suurde Madangi linna. Seal tuli meile mitu täisajalise töökoha pakkumist. Üks firma käis mulle peale, et hakkaksin juhtima nende rõivakauplust. Teine soovis, et parandaksin riideid. Mõned Uus-Guineasse elama asunud naised pakkusid, et aitavad mul püsti panna ning finantseerida oma õmblustöökoda. Hoidsime meeles oma eesmärki ning keeldusime lahkelt neist ja ka teistest pakkumistest (2. Timoteosele 2:4).

Madang oli viljakas kuulutustöö territoorium ning peagi moodustus seal õitsev kogudus. Kõndisime või sõitsime mootorratastega kaugemal asuvatesse küladesse ning kuulutasime seal mitu päeva. Magasime tee peal olevates mahajäetud onnides rohu peal, mida olime võsast lõiganud. Meie pagas koosnes vaid konservidest, kuivikutest ning sääsevõrkudest.

Kord külastasime huviliste gruppi Talidigi külas, mis asub Madangist 50 kilomeetrit põhjas. Grupp kasvas vaimselt hästi ning seetõttu keelas kohaliku kooli juhataja huvilistel uurida Piiblit riigi maal. Hiljem õhutas ta politseinikke tagant, et need hävitaksid piibliõpilaste majad ning ajaksid nad võssa elama. Naabersuguharu pealik lubas aga huvilistel elada oma maal. Aja möödudes sai ka sellest sõbralikust pealikust Jehoova teenija ning sinna piirkonda ehitati moodne kuningriigisaal.

Tõlkimine ja reisiv töö

Kaks aastat pärast Uus-Britanniasse saabumist aastal 1956 paluti meil tõlkida mõned piiblilised väljaanded tokpisini keelde. Tegime seda aastaid. Aastal 1970 kutsuti meid aga Paapua Uus-Guinea pealinnas Port Moresbys asuvasse harubüroosse tõlkijatena tööle. Õpetasime seal ka keelt.

Aastal 1975 naasime Uus-Britanniasse ning asusime reisivale tööle. Järgneva 13 aasta jooksul lendasime, kõndisime, sõitsime laeva või autoga selle riigi risti ja põiki läbi. Mitmel korral õnnestus meil vaid üle noatera pääseda, kaasa arvatud sel juhtumil, millest alguses rääkisin. Kui olime lähenemas Uus-Britannia linna Kandriani ajutisele lennuväljale, tabas meie pilooti äge gastriit. Lennukil oli autopiloot peal ning samal ajal kui me abitult džungli kohal tiirutasime, üritas John meeleheitlikult lendurit meelemärkusele tuua. Lõpuks tuli ta teadvusele ning ta nägemine taastus sedavõrd, et meil õnnestus kuidagimoodi maanduda. Seejärel kaotas ta uuesti teadvuse.

Veel üks uus ülesanne

Aastal 1988 määrati meid jällegi Port Moresbysse, et hoolitseksime harubüroos tõlketöö eest, kuna töömaht kasvas. Meie ülesandeks oli ka õpetada välja uusi tõlkijaid. Harubüroos elas ja töötas umbes 50 inimest. Kõik me elasime väikestes ühetoalistes korterites. Otsustasime Johniga jätta oma toa ukse paokile, et innustada pereliikmeid ja külalisi läbi astuma ning tutvust sobitama. Saime omavahel väga lähedaseks, mistõttu meil oli kerge üksteisele armastust osutada ja tuge pakkuda.

Siis aga, aastal 1993 suri John südameinfarkti. Tundsin, nagu oleks ka osa minust surnud. Olime olnud abielus 38 aastat ning teeninud kogu selle aja üheskoos. Kuid otsustasin Jehoova abiga edasi teenida (2. Korintlastele 4:7). Mu toa uks oli ka edaspidi lahti ning noored astusid ikka läbi. Selline mõnus seltsing aitas mul jääda optimistlikuks.

Aastal 2003 määrati mind halveneva tervise tõttu Austraalia harubüroosse Sydneysse. Olen praegu 77-aastane ning töötan täiskohaga tõlkeosakonnas ja osalen aktiivselt ka kuulutustöös. Sõbrad, vaimsed lapsed ning lapselapsed toovad mulle palju rõõmu.

Minu toauks Peetelis on ikka paokil ning mul käib külalisi pea iga päev. Tegelikult kui mu uks on kinni, koputatakse sageli, et näha, kas minuga on ikka kõik korras. Olen otsustanud täita oma ametit ning teenida Jumalat Jehoovat niikaua, kui elan (2. Timoteosele 4:5).

[Allmärkused]

^ lõik 10 Sel ajal oli saare idaosa jagatud Paapuaks lõunas ning Uus-Guineaks põhjas. Tänapäeval kannab saare lääneosa, mis kuulub Indoneesiale, nime Paapua, ning idaosa nime Paapua Uus-Guinea.

^ lõik 19 John Cutforthi eluloo leiab 1958. aasta 1. juuni „Vahitornist” lk 333–336.

[Kaardid lk 18]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UUS-GUINEA

AUSTRAALIA

Sydney

INDONEESIA

PAAPUA UUS-GUINEA

Talidig

Madang

PORT MORESBY

UUS-BRITANNIA

Rabaul

Vunabal

Wide Bay

Waterfall Bay

[Allikaviide]

Kaart ja maakera: Based on NASA/Visible Earth imagery

[Pilt lk 17]

Koos Johniga aastal 1973 Uus-Guineas Laes konvendil

[Pilt lk 20]

Paapua Uus-Guinea harubüroos aastal 2002