Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tertullianuse paradoks

Tertullianuse paradoks

Tertullianuse paradoks

„MIS on ühist kristlasel ja filosoofil, sellel, kes tõde moonutab, ning sellel, kes seda edendab ja õpetab? Kuidas sobivad kokku akadeemia ja kirik?” Need julged küsimused tõstatas teisel ja kolmandal sajandil elanud kirjamees Tertullianus. Ta sai tuntuks kui „kirikuajaloo ja tema ajal õpetatud doktriinide üks viljakamaid allikaid”. Tegelikult ei jäänud ükski usuelu tahk tal kahe silma vahele.

Tertullianust tunti ehk kõige paremini tema paradoksaalsete ehk näiliselt vasturääkivate väidete poolest, nagu „Jumal on iseäranis suur siis, kui Ta on väike”, „[Jumala Poja surma] tuleb igal juhul uskuda, sest see on absurd”, „Maetud [Jeesus] tõusis üles – see fakt on tõsi, sest see on võimatu”.

Tertullianusega seondub muidki paradokse peale tema ütluste. Kuigi ta kavatses oma kirjutistega kaitsta tõde ning võidelda kiriku ja selle doktriinide rikkumatuse eest, rikkus ta tegelikult ise õigeid õpetusi. Tema suurimaks panuseks ristiusku oli teooria, millele hilisemad kirjamehed rajasid kolmainuõpetuse. Et näha lähemalt, kuidas see juhtus, heitkem kõigepealt pilk Tertullianuse isikule.

„Ta lihtsalt ei saa olla igav”

Tertullianuse elust teatakse väga vähe. Enamik õpetlasi arvab üksmeelselt, et ta sündis umbes 160. aastal m.a.j Kartaagos Põhja-Aafrikas. Ilmselt oli ta haritud ja hästi tuttav tolleaegsete suuremate filosoofiakoolkondadega. See, mis teda kristluses kütkestas, oli tõenäoliselt end kristlaseks tunnistavate inimeste valmisolek oma usu eest surra. Ta esitas kristliku märterluse kohta küsimuse: „Kes poleks selle üle mõtiskledes huvitatud sellest, mis on kõige selle taga? Ja kes ei võtaks pärast küsimustele vastuste saamist meie õpetusi omaks?”

Ristiusku pöördumise järel sai Tertullianusest viljakas kirjanik, kellel oli eriline anne esitada lühikesi ja vaimukaid väiteid. „[Tal] oli üks teoloogide hulgas üldiselt haruldane võime,” märgitakse raamatus „The Fathers of the Church”. „Ta lihtsalt ei saa olla igav.” Üks õpetlane ütles: „Tertullianusel oli sõna-, mitte aga lauseseadmise anne, ning palju kergem on mõista tema teravmeelseid märkusi kui jälgida tema mõttekäike. Vahest just seetõttu on teda nii sageli tsiteeritud, samas aga on seda nii harva pikemalt tehtud.”

Kristluse kaitseks

Tertullianuse kuulsaim teos on „Apologeticum”, mida peetakse üheks kõige võimsamaks ristiusu kirjanduslikuks kaitsekõneks. Ta kirjutas selle ajal, mil kristlased langesid sageli ebausklike rahvajõukude tagakiusamise ohvriks. Tertullianus astus nende kaitseks välja ja protesteeris nende arutu kohtlemise vastu. Ta ütles: „[Vastased] arvavad, et kõigi rahva õnnetuste ja hädade põhjuseks on kristlased. ... Kui Niilus ei tõuse üle kallaste kastma põlde, kui ilm ei muutu, kui on maavärisemine, näljahäda või katk, kostub otsekohe kisa: „Visake kristlased lõvide ette!””

Kuigi kristlasi süüdistati sageli ustavusetuses riigile, püüdis Tertullianus näidata, et tegelikult olid nad riigi kõige ustavamad kodanikud. Juhtinud tähelepanu mitmele valitsuse kukutamise katsele, tuletas ta vastalistele meelde, et need vandenõulased olid tõusnud paganate, mitte aga kristlaste ridadest. Tertullianus näitas, et kristlaste hukkamisega tehakse riigile tegelikult kahju.

Teised Tertullianuse tööd puudutasid kristlikke eluviise. Näiteks oma kirjutises „De spectaculis” hoiatas Tertullianus teatavates meelelahutuspaikades, paganlikel mängudel ja teatrietendustel viibimise eest. Ilmselt oli tol ajal uusi usulepöördunuid, kes ei näinud mingit vastuolu selles, et käiakse koos piiblilist õpetust saamas ja seejärel minnakse paganlikke mänge jälgima. Et nende mõtlemistegevust ergutada, kirjutas Tertullianus: „Kui kole on minna Jumala kirikust kuradi juurde – taevast sealauta.” Ta ütles: „See, mille te heidate kõrvale tegudes, ei peaks teile vastuvõetav olema ka sõnades.”

Rikub tõde seda kaitstes

Tertullianus alustas oma kirjutist „Adversus Praxeam” sõnadega: „Kurat on mitmel kombel tõele vastu hakanud. Mõnikord on olnud tema sihiks hävitada tõde seda kaitstes.” Pole täpselt teada, keda Tertullianus oma kirjutises Praxease-nimelise mehe all mõtles, kuid ta seadis kahtluse alla selle mehe õpetused Jumalast ja Kristusest. Tertullianuse meelest oli Praxeas Saatana käsilane, kes püüab vargsi kristlust laostada.

Kriitiline vaidlusküsimus tolleaegsete end kristlaseks tunnistanute hulgas puudutas Jumala ja Kristuse suhteid. Eriti just kreeka päritolu kristlastel oli raske sobitada kokku usku ainujumalasse ning Jeesuse kui Päästja ja Lunastaja rolli. Praxeas püüdis nende dilemmat lahendada õpetusega, et Jeesus oli lihtsalt üks Isa ilmumisviise ning et Isa ja Poja vahel pole mingit erinevust. See modalismi nime all tuntud teooria väidab, et Jumal ilmutas ennast „loomise ja Seaduse andmise ajal Isana, Jeesus Kristuse isikus Pojana ja pärast Kristuse taevaminekut Püha Vaimuna”.

Tertullianus näitas, et Pühakiri teeb selgesti vahet Isa ja Poja vahel. Pärast 1. Korintlastele 15:27, 28 tsiteerimist põhjendas ta: „Tema, kes (kõik) on alistanud, ja Tema, kellele need alistati – need peavad tingimata olema kaks eri Olevust.” Tertullianus juhtis tähelepanu Jeesuse enda sõnadele: „Minu Isa on suurem minust!” (Johannese 14:28). Kasutades kirjakohti Heebrea Kirjadest, näiteks Laulu 8:6, näitas ta, kuidas Piibel annab pildi Poja alamast seisundist. „Seega erineb Isa Pojast, olles suurem kui Poeg,” tegi Tertullianus järelduse. „Samamoodi nagu üks on See, kes sigitab kellegi, ja teine See, kes on sigitatud; samuti üks on See, kes läkitab, ja teine See, keda läkitatakse; ja jälle, üks on See, kes midagi valmistab, ja teine See, kelle läbi see on valmistatud.”

Tertullianuse meelest oli Poeg Jumalast alam. Oma püüdlustes modalismile vastu seista läks ta aga „üle selle, mis on kirjutatud” (1. Korintlastele 4:6). Kui Tertullianus püüdis ekslikult tõestada ühe teise teooria abil Jeesuse jumalikkust, leiutas ta vormeli „tres personae – una substantia” („kolm isikut, üks olemus”). Selle käsituse abil püüdis ta näidata, et Jumal, tema Poeg ja püha vaim on kolm eri isikut, mis avalduvad ühes jumalikus olemuses. Tertullianus oli seega esimene, kes rakendas ladinakeelset sõnavormi trinitas (kolmainsus) Isa, Poja ja püha vaimu kohta.

Hoidugem ilmalikust filosoofiast

Kuidas sai Tertullianus töötada välja teooria „kolmest isikust ühes olemuses”? Vastuse annab veel üks selle mehega seotud paradoks – tema suhtumine filosoofiasse. Tertullianus nimetas filosoofiat „inimeste ja deemonite õpetusteks”. Ta mõistis avalikult hukka filosoofia kasutamise kristlike tõdede toetamiseks. „Hoidke eemale kõikidest katsetest tekitada stoitsismi, platonismi või dialektikaga segatud kristlust!” ütles ta, kuid kasutas ise üsna vabalt ilmalikku filosoofiat, kui see sobis kokku tema enda ideedega (Koloslastele 2:8).

Üks teatmeteos ütleb: „Kolmainsuslik teoloogia vajas arenemiseks ja avaldumiseks hellenistlike mõistete ja kategooriate abi.” Raamat „The Theology of Tertullian” märgib: „See veider segu juriidilistest ja filosoofilistest ideedest ja terminitest võimaldas Tertullianusel tulla välja kolmainuõpetusega, millest kujunes kõigist oma puudustest ja vigadest hoolimata raamistik, millele hiljem Nikaia kirikukogus see doktriin lõplikult rajati.” Seega mängis Tertullianuse vormel – kolm isikut ühes jumalikus olemuses – tähtsat rolli religioosse eksiõpetuse levimises kogu ristiusumaailmas.

Tertullianus süüdistas teisi tõe rikkumises, kui nad püüdsid seda kaitsta. Kuid on paradoks, et ta langes ise samasse lõksu, segades Jumala inspireeritud Piibli tõe inimeste mõttetarkusega. Võtkem seepärast kuulda Pühakirja hoiatust hoiduda „eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetusest” (1. Timoteosele 4:1).

[Pildid lk 29, 30]

Tertullianus kritiseeris filosoofiat, kuid kasutas seda omaenda ideede edendamisel

[Allikaviide]

Lk 29 ja 30: © Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris

[Pilt lk 31]

Tõelised kristlased väldivad Piibli tõe segamist inimeste mõttetarkusega