Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Teie .. ei teagi, missugune on homme teie elu”

”Teie .. ei teagi, missugune on homme teie elu”

 Elulugu

„Teie ... ei teagi, missugune on homme teie elu”

JUTUSTANUD HERBERT JENNINGS

„Võtsin tagasiteel Tema-nimelisest sadamalinnast Vahitorni ühingu Ghana harubüroosse auto peale noormehe, kes soovis küüti linna. Kasutasin võimaluse ära ja hakkasin talle kuulutama. Enda arvates läks mul hiilgavalt hästi. Ent kui jõudsime noormehe sihtpunkti, kargas ta veoautost maha ning pistis jooksu.”

EELMAINITUD juhtum viis mu mõttele, et minuga on midagi ebaharilikku lahti. Aga enne kui ma teile juhtunust lähemalt räägin, lubage mul jutustada, kuidas mina, kanadalane, üleüldse Ghanasse sattusin.

Kõik sai alguse 1949. aasta detsembri keskpaigast Toronto (Kanada) põhjapoolses eeslinnas. Olime just lõpetanud meetrisügavuse kraavi kaevamise külmunud maapinda, paigaldamaks uude majja veevärki. Meie tööbrigaad kössitas külmununa ja väsinuna ümber lõkke ning ootas, et veoauto meile järele tuleks. Ühtäkki hakkas üks töölistest Arnold Lorton rääkima midagi „sõdadest ja sõjakuuldustest”, „selle maailma lõpust” ja veel millestki, kasutades seejuures mulle täiesti võõraid väljendeid. Silmapilkselt kõik vakatasid ning muutusid kohmetuks, mõned isegi vaenulikuks. Mäletan, kuidas ma endamisi mõtlesin: „Kus sel mehel jätkub alles julgust! Mitte keegi siinolijatest ei taha teda kuulata, aga tema muudkui räägib.” Kuid tema jutt puudutas mind sügavalt. Teisest maailmasõjast oli möödas vaid mõni aasta, ent ma polnud kunagi kuulnud taolisi asju räägitavat kristadelfianistlikus religioonis, kuhu meie pere kuulus juba mitmendat põlve. Kuulasin teda pingsalt ja olin tema selgitustest haaratud.

Peagi pöördusin Arnoldi poole, et saada rohkem teada. Tollele ajale tagasi vaadates  mõistan nüüd, kui kannatlikud ja lahked Arnold ning tema naine Jean minu, kogenematu 19-aastase noormehe vastu olid. Ilmusin nende koju sageli ilma ette teatamata ja kutsumata, et nendega rääkida. Nad juhtisid mu õigele rajale ning aitasid selgust saada moraaliväärtustes ja -normides, mis mu noores peas segadust tekitasid. 22. oktoobril 1950, kümme kuud pärast juhtumit teeäärse lõkketule ümber, lasin end ristida ning minust sai Põhja-Yorkis (praegune Toronto linnaosa) tegutseva Willowdale’i Jehoova tunnistajate koguduse liige.

Liigun koos kaasteenijatega edasi

Kodus muutus õhkkond üha pingelisemaks, kui mu isa taipas, et olen kindlalt otsustanud äsjaleitud usuteel käia. Isa oli hiljuti saanud kannatada liiklusavariis, mille põhjustas purjus juht, ning polnud seetõttu just alati kõige meeldivam kaaslane. Mu ema, kahe venna ja kahe õe elu polnud sugugi kerge. Piibli tõde tekitas üha suuremat pinget. Seetõttu tundus mulle mõistlik kodunt lahkuda, et hoida vanematega rahulikke suhteid ning kinnitada end „tõe teel” (2. Peetruse 2:2).

1951. aasta hilissuvel kolisin Alberta provintsi Colemani väiksesse kogudusse. Seal tegutsesid täisajaliste kuulutajatena ehk üldpioneeridena kaks innukat noormeest Ross Hunt ja Keith Robbins. Nad aitasid ka mul selle teenistuse endale eesmärgiks võtta. 1. märtsil 1952 astusingi üldpioneeride ridadesse.

Meenutan heldimusega nendelt saadud julgustust. Mul oli palju õppida. Ja see oligi minu proovilepanekuaeg. Hiljem, kui olin umbes aasta Lethbridge’i koguduses (Alberta) pioneerina teeninud, sain ootamatu kutse reisiva ülevaataja tööle. Pidin teenima Kanada idarannikul hajali asuvaid Jehoova tunnistajate kogudusi alates Monctonist New Brunswicki provintsis kuni Gaspéni Québecis.

Kuna olin vaid 24-aastane ja suhteliselt uus tões, tundsin end väga ebakindlalt, eriti kui mõtlesin küpsete kristlaste peale, keda ma pidin hakkama teenima. Järgnenud kuude jooksul pingutasin kõigest väest. Seejärel saabus järgmine üllatus.

Gileadi kool ja siis Kullarannikule

Septembris 1955 kutsuti mind ühes saja teise õpilasega Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 26. kursusele, mis toimus South Lansingis New Yorgis. Viiekuuline põhjalik väljaõpe oli täpselt see, mida vajasin. Võimalus olla taolises tugevalt motiveeritud inimeste rühmas suurendas mu indu veelgi. Samuti sai sel ajal alguse üks sündmuste areng, mis on rikastanud mu elu tänase päevani.

Misjoniteenistuseks valmistuvate õpilaste seas oli üks noor õde nimega Aileen Stubbs. Mind köitis Aileeni juures tema stabiilsus, praktiline meel, tagasihoidlikkus ja rõõmus ellusuhtumine. Arvan, et hirmutasin ta oma kohmaka abieluettepanekuga päris ära. Kuid ta ei pannud siiski plehku. Leppisime kokku, et Aileen läheb oma misjoniterritooriumile Costa Ricasse ja mina Kullarannikule (praegune Ghana) Lääne-Aafrikasse.

Ühel maikuu hommikul aastal 1956 olin vend Nathan Knorri kümnenda korruse kabinetis Brooklynis New Yorgis. Ta oli tol ajal Vahitorni ühingu president. Mind määrati harubüroo sulasena juhatama kuulutustööd Kullarannikul, Togos, Elevandiluurannikul (praegu Côte d’Ivoire), Ülem-Voltas (praegu Burkina Faso) ja Gambias.

Mul on vend Knorri sõnad selgelt meeles, just nagu oleks ta need eile öelnud. „Sa ei pea kohe sellesse ametisse asuma,” sõnas ta. „Kiiret pole, õpi tundma sealseid kogenud vendi. Kui tunned end olevat valmis, siis peaksid hakkama harubüroo sulasena tööle ... Siin on su määramiskiri. Seitsme päeva möödudes pärast saabumist peaksid sa töö üle võtma.”

„Juba seitsme päeva pärast,” mõtlesin endamisi. „Kuhu jäi see, et „kiiret pole”?” Lahkusin sellelt vestluselt rabatuna.

 Järgnenud päevad möödusid nagu udus. Üpris varsti seisin prahilaeva reelingu ääres ja sõitsin piki East Riverit ühingu Brooklyni büroodest mööda, alustades oma 21-päevast ookeanireisi Kullarannikule.

Meie Aileeniga hoolitsesime selle eest, et rahvusvahelisel postiteenistusel oleks kogu aeg tööd. Kohtusime taas 1958. aastal ning abiellusime sama aasta 23. augustil. Ma ei väsi kunagi Jehoovat tänamast taolise toreda kaaslase eest.

Mul oli eesõigus tervelt 19 aastat koos kaasmisjonäride ja Aafrika vendade-õdedega ühingu harubüroos teenida. Peeteli pere kasvas selle aja jooksul käputäiest umbes 25-liikmeliseks. Need olid pingutustnõudvad, sündmusrohked ja tulemusrikkad ajad. Samas pean ausalt tunnistama, et mulle valmistas sealne kuum ja niiske kliima iseäranis suuri raskusi. Näis, nagu nõretaksin ma kogu aeg higist, mu ihu oli alatasa kleepuvalt niiske ning aeg-ajalt ärritusin kergesti. Sellest hoolimata oli tõeline rõõm seal teenida, kuna aastatel 1956–1975 suurenes Kuningriigi kuulutajate arv Ghanas veidi üle 6000-st kuni 21 000–ni. Ja kahekordset heameelt valmistab teadmine, et praegusajal tegutseb seal üle 60 000 innuka tunnistaja.

„Homme”, mida me ei osanud oodata

1970. aasta paiku hakkas mind vaevama tervisehäda, millele oli väga raske diagnoosi määrata. Käisin põhjalikel arstlikel uuringutel, kuid mulle öeldi, et mu tervisega on kõik korras. Ent miks ma siis tundsin end alatasa nii halvasti, nii väsinu ja kärsituna? Kaks seika aitasid mul selles selgusele jõuda ning need mõjusid suure šokina. Jah, elu on just selline, nagu Jakoobus kirjutas: „Teie ... ei teagi, missugune on homme teie elu” (Jakoobuse 4:14).

Esimese vihje minu olukorra kohta andis kogemus selle noormehega, kellele ma teel linna kuulutasin. Ise midagi tajumata ma aina vatrasin ja vatrasin, rääkides järjest kiiremini ja hoogsamalt. Kui jõudsime noormehe sihtpunkti, kargas ta minu jahmatuseks veoautost välja ja pistis jooksu. Enamik ghanalasi on loomult rahulikud ja külmaverelised ning neid on raske millegagi endast välja viia. Tema käitumine oli silmatorkavalt ebaharilik. Istusin autos ja murdsin olukorra üle pead. Mõistsin, et mul on midagi viga, ainult et ma ei teadnud, mis asi see oli. Kuid midagi oli mul kindlasti viga.

Teiseks tuli Aileen pärast üht sügavat vestlust lagedale mõttega: „Hea küll, kui see probleem pole füüsilist laadi, peab see olema midagi vaimset.” Nõnda panin hoolega kirja kõik oma sümptomid ja läksin psühhiaatri vastuvõtule. Kui ma olin oma nimekirja ette lugenud, ütles ta: „See on klassikaline juhtum. Te põete maniakaal-depressiivset psühhoosi.”

Olin jahmatusest keeletu. Püüdsin järgnenud paari aasta jooksul edasi võidelda, kuid mu seisund läks spiraalina allamäge. Otsisin aina lahendust. Kuid mitte keegi ei teadnud õieti, mida teha. Olukord oli masendusttekitav.

 Olime alati tahtnud hoida täisajalisest teenistusest kinni kui oma kutsumusest elus, pealegi oli veel nii palju tarvis teha. Esitasin Jumalale palju kordi südamesttuleva ja härda palve: „Jehoova, kui sina tahad ja ma veel elan, siis ma teen seda!” (Jakoobuse 4:15). Kuid asjad ei läinud nii, nagu soovisime. Reaalsusega silmitsi seistes otsustasime 1975. aasta juunis Ghanast ja oma arvukatest lähedastest sõpradest lahkuda ning Kanadasse tagasi pöörduda.

Jehoova annab abi oma rahva kaudu

Peagi mõistsin, et ma pole asendamatu ning samuti pole ka mu probleem midagi ainulaadset. Mulle jõudsid pärale 1. Peetruse 5:9 sõnad: „Teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda.” Seda taibanud, hakkasin ma tajuma, kuidas Jehoova meid mõlemat toetas, vaatamata meie elus toimunud ebameeldivale pöördele. Lausa imeline oli näha, kuidas vennad tulid meile appi nii mitmel eri moel.

Ehkki meil polnud ainelises mõttes palju, ei hüljanud Jehoova meid. Ta ajendas Ghana sõpru meid materiaalselt ja muul moel abistama. Lahkusime segaste tunnetega neist, kellega olime nii kokku kasvanud, et asuda vastu sellele ootamatult saabunud „homsele”.

Aileeni õde Lenora ja tema abikaasa Alvin Friesen kutsusid meid lahkelt enda juurde elama ning hoolitsesid heldelt meie eest mitme kuu jooksul. Üks nimekas psühhiaater ennustas enesekindlalt: „Kuue kuu pärast olete jalul.” Võib-olla ta ütles seda selleks, et ma lootust ei kaotaks, ent see ennustus ei täitunud isegi mitte kuue aasta pärast. Tänase päevani võitlen ma haigusega, mis on nüüd saanud veidi viisakama nime – bipolaarne (kahesuunaline) meeleoluhäire. See on kahtlemata leebem nimetus, kuid sellest rõhuvad haigussümptomid põdejatele kergemaks ei muutu.

Sel ajal juba põdes vend Knorr haigust, millesse ta ka lõpuks 1977. aasta juunis suri. Ometi leidis ta aega ja energiat kirjutada mulle pikki ja julgustavaid kirju, mis sisaldasid nii lohutussõnu kui soovitusi. Mul on need kirjad siiamaani alles. Tema sõnad aitasid mul maha suruda pidevalt esilekerkivat ebamõistlikku saamatusetunnet.

1975. aasta lõpus tuli meil loobuda kallihinnalisest täisajalisest teenistusest ja keskenduda minu tervise parandamisele. Tavaline päevavalgus tegi mu silmadele haiget. Ootamatud lõikavad helid kõlasid nagu püssilasud. Tunglev rahvamass mõjus mulle rõhuvalt. Kristlikel koosolekutel käimine nõudis tõelist pingutust. Ometi olin täiesti veendunud vaimse seltsingu väärtuslikkuses. Et olukorraga toime tulla, läksin kuningriigisaali tavaliselt pärast seda, kui rahvas oli juba maha istunud, ning lahkusin veidi enne rahva liikuma hakkamist programmi lõpus.

Teiseks suureks raskuseks oli kuulutustööl osalemine. Mõnikord mul lihtsalt ei jätkunud julgust uksekella helistada ka siis, kui olin juba maja juurde jõudnud. Ma ei andnud aga alla, sest teadsin, et meie kuulutustöö toob pääste nii meile endile kui ka kõigile neile, kes meie sõnumit kuulda võtavad (1. Timoteosele 4:16). Natukese aja pärast suutsin oma tundeid ohjeldada ning minna järgmise ukse juurde, et uuesti proovida. Jätkuvalt kuulutustöös osaledes suutsin säilitada hea vaimuliku tervise ning see andis mulle toimetulekuks jõudu juurde.

Kuna bipolaarne meeleoluhäire on oma olemuselt krooniline, olen hakanud mõistma, et vägagi tõenäoliselt tuleb mul oma haigusega võidelda selles maailmas kogu elu. Aastal 1981 ilmus ajakirjas „Ärgake!” rida suurepäraseid artikleid. * Tänu nendele olen hakanud haiguse olemust paremini mõistma ning õppinud tõhusamaid võtteid sellega toimetulekuks.

 Õpin toime tulema

Kõik see poleks olnud võimalik ilma mu naise ohvrite ja paindlikkuseta. Juhul kui sa hooldad kedagi sarnastes oludes, siis tõenäoliselt on sulle mu naise tähelepanekud tuttavad:

„Meeleoluhäire näib põhjustavat äkilisi muutusi inimese isiksuses. Mõne tunni jooksul võib haige olla kord elavas ja lõbusas meeleolus, pulbitseda uutest uljastest kavadest ja ideedest, siis jälle olla üliväsinud, negatiivne, isegi ärritunud. Kui ei teaks, et see on tingitud haigusest, võiks see teistes esile kutsuda viha ja hämmingut. Muidugi on tarvis kiiresti plaane muuta, mistõttu tuleb võidelda pettumusega ja hüljatustundega.”

Mis minusse puutub, siis haarab mind erakordselt hea enesetunde juures hirm. Tajun vaistlikult, et kõrgenenud meeleolu järel langen sügavasse masendusse. Minu puhul on madalseis parem, kuna siis ma olen mitu päeva tegutsemisvõimetu ega tee tõenäoliselt midagi tasakaalutut. Aileen on mulle suureks abiks, ta hoiatab mind, kui ma liigselt erutun, ning lohutab ja toetab mind sünge tusatuju korral.

Haiguse ägedas faasis on päris tõsine oht enesesse sedavõrd süüvida, et kõigest muust lülitutakse välja. Depressiivses meeleolus võib haige täielikult endasse tõmbuda ja mitte kedagi endale ligi lasta ning maniakaalses seisundis ei oska ta tähele panna teiste tundeid ja reageeringuid. Varemalt oli mul raske tunnistada oma psüühilise ja emotsionaalse häire tundemärke. Olen pidanud võitlema mõtte vastu, justkui mõjutaks minu meeleolu miski väljastpoolt, näiteks mõni ebaõnnestunud ettevõtmine või keegi teine inimene. Mul tuli ikka ja jälle endale meelde tuletada, et mu ümber pole midagi muutunud. Probleem on sisemist laadi, mitte aga välispidine. Tasapisi on mu mõtteviis ümber kohanenud.

Aastate jooksul oleme naisega õppinud mu seisundist avameelselt rääkima nii omavahel kui ka teistega. Püüame säilitada optimistliku hoiaku ja mitte lasta haigusel meie elu üle võimust võtta.

Parem „homme”

Härdate palvete ja rohkete võitluste kaudu oleme kogenud Jehoova õnnistust ja tuge. Oleme nüüd mõlemad jõudnud juba pensioniikka. Olen korrapärase arstliku järelevaatuse all ja tarvitan mõõdukal määral, kindlas koguses ravimeid ning mu tervis on püsinud suhteliselt stabiilsena. Me hindame kõiki teenistuseesõigusi, milles saame osaleda. Ma teenin endiselt kogudusevanemana. Püüame alati ka teistele usukaaslastele tuge pakkuda.

Jakoobuse 4:14 sõnad peavad hästi paika: „Teie ... ei teagi, missugune on homme teie elu.” Nii kestab see kuni selle maailmaajastu lõpuni. Kuid samuti osutub tõeks Jakoobuse 1:12: „Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.” Püsigem kõik kindlana, et võiksime kasu saada õnnistustest, mis Jehoova tulevikus meile jagab.

[Allmärkus]

^ lõik 35 Vaata „Ärgake!” artikleid „Eluga toimetulek on võimalik” (08.08.1981), „Kuidas võidelda depressiooni vastu” (08.09.1981) ja „Raske depressiooniga toimetulek” (22.10.1981; kõik inglise keeles).

[Pilt lk 26]

Ateljees mõtisklemas

[Pilt lk 26]

Koos oma naise Aileeniga

[Pilt lk 28]

1963. aasta „Igavese hea sõnumi” konvendil Temas (Ghana)