See oli vaid üks paljudest vaidlusküsimustest, millega seoses Jeesuse vastased talle ja tema jüngritele etteheiteid tegid. Moosese seaduses oli hulk sätteid rituaalse puhtuse kohta. Näiteks oli seal kindlaks määratud, kuidas toimida mitmesuguste vooluste ja pidalitõve korral ning siis, kui on puututud kokku inimese või looma laibaga. Samuti anti seal juhendeid, kuidas puhtus taastada. See võis nõuda pesemist, veega piserdamist või ohvri toomist. (3. Moos. 11.–15. ptk; 4. Moos. 19. ptk.)

Juudi rabid tõlgendasid neid juhendeid äärmiselt üksikasjalikult. Ühe allika kohaselt uuriti iga kord, kui keegi või miski oli saanud ebapuhtaks, „olukorraga seotud üksikasju; seda, kuidas ja mil määral ebapuhtus võis olla üle kandunud teistele; millised nõud ja esemed võisid olla saanud ebapuhtaks ja millised mitte ning lõpuks ka seda, milliseid vahendeid ja rituaale oleks puhastuseks vaja”.

Jeesuse vastased küsisid temalt: „Miks sinu jüngrid esiisade pärimusest kinni ei pea, vaid söövad rüvedate kätega?” (Mark. 7:5.) Nad ei pidanud silmas hügieeninõuete täitmist. Pärimusest kinni pidades nõudsid rabid, et nende kätele vett valataks, enne kui nad sööma hakkavad. Eespool tsiteeritud allikas ütleb: „Arutleti ka selle üle, millist anumat valamiseks kasutada, milline vesi on sobiv, kes peaks seda valama ja kui suur osa kätest tuleks veega üle kallata.”

Jeesuse arvamus kõigi nende väljamõeldud seaduste kohta oli selge. Ta ütles esimese sajandi juudi usujuhtidele: „Jesaja on teie kohta õigesti ennustanud, te silmakirjatsejad, nagu on kirjutatud: „See rahvas ülistab mind [Jehoovat] huultega, aga nende süda on minust kaugel. Nad teenivad mind ilmaasjata, sest kõik, mida nad õpetavad, on vaid inimeste käsud.” Te hülgate Jumala käsu ja hoiate kinni inimeste pärimusest.” (Mark. 7:6–8.)