Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Johannes Rauthe kuulutustööl ilmselt 1920-ndatel

 MEIE ARHIIVIST

„Mu töö kannab vilja Jehoova ülistuseks”

„Mu töö kannab vilja Jehoova ülistuseks”

„KÕIK minevikus toimunud sõjad kahvatuvad selle suure heitluse kõrval, mis Euroopas üha enam hoogu kogub.” Nii kirjeldas 1915. aasta 1. septembri Vahitorn esimest maailmasõda, millesse oli lõpuks haaratud umbes 30 riiki. Sõjategevuse tõttu teatas Vahitorn: „Kuulutustöö on olnud mingil määral häiritud, seda eriti Saksamaal ja Prantsusmaal.”

Keset seda ülemaailmset konflikti ei mõistnud piibliuurijad täielikult, kui oluline on kristlastel jääda niisuguses olukorras erapooletuks. Samas tahtsid nad väga kuulutada head sõnumit. Wilhelm Hildebrandt, kes soovis kuulutustöös oma panuse anda, tellis endale prantsuskeelseid piibliuurijate kuukirju. Ta polnud Prantsusmaal kui kolportöör (täisajaline evangeeliumikuulutaja), vaid kui Saksa sõdur. See sõjaväevormis mees, keda oleks võinud kergesti pidada vaenlaseks, rääkis hämmastunud prantslastele rahusõnumit.

Vahitornis avaldatud lugejate kirjadest ilmneb, et oli teisigi saksa piibliuurijaid, kel oli sõjaväes teenides soov rääkida head sõnumit Jumala kuningriigist. Vend Lemke, kes oli mereväes, andis teada, et on leidnud oma meeskonnakaaslaste seast viis huvilist. „Mu töö kannab vilja Jehoova ülistuseks isegi siin laeva pardal,” kirjutas ta.

Georg Kayser läks rindele sõdurina, kuid tuli tagasi tõelise Jumala teenijana. Kuidas see juhtus? Talle sattus kätte üks piibliuurijate väljaanne, tänu millele ta võttis vaimustunult omaks Piibli tõe, otsustas relva maha panna ja hakkas täitma ülesandeid, mis polnud seotud lahingutegevusega. Pärast sõda teenis ta palju aastaid innuka pioneerina.

Ehkki piibliuurijad ei saanud täielikult aru, mida kristlik erapooletus tähendab, vastandus nende hoiak ja käitumine selliste inimeste suhtumisele ja tegudele, kes sõda pooldasid. Kui poliitikud ja kirikutegelased toetasid aktiivselt sõjategevust, siis piibliuurijad hoidsid Rahuvürsti  poole. (Jes. 9:6.) Ehkki mõned piibliuurijad polnud poliitiliselt täiesti erapooletud, olid nad siiski samasugusel veendumusel nagu piibliuurija Konrad Mörtter, kes sõnas: „Sain Jumala sõnast selgelt aru, et kristlane ei tohi tappa.” (2. Moos. 20:13.) *

Hans Hölterhoff reklaamimas käsikäruga ajakirja Kuldne Aeg

Saksamaal, kus seaduse järgi polnud mingit võimalust keelduda sõjaväeteenistusest süümelistel kaalutlustel, otsustas üle 20 piibliuurija, et nad ei osale mitte mingil moel sõjalises tegevuses. Mõned neist tembeldati vaimuhaigeteks. Näiteks Gustav Kujath saadeti seetõttu ravile psühhiaatriahaiglasse. Hans Hölterhoff, kes samuti keeldus väeteenistusest, pandi vanglasse, kus ta polnud nõus tegema sõjaga seotud töid. Valvurid sidusid ta mingiks ajaks hullusärki, nii et tema käed-jalad muutusid tuimaks. Suutmata murda sellega tema otsusekindlust, lavastasid nad olukorra, nagu plaanitaks teda hukata. Ent Hans jäi oma veendumustele kindlaks kuni sõja lõpuni.

Teised vennad, keda taheti nekrutiteks värvata, keeldusid relva kandmast ja taotlesid ülesandeid, milles ei tulnud osaleda lahingutegevuses. * Üks selline näide oli Johannes Rauthe, kes saadeti tööle raudteele. Konrad Mörtter määrati sanitariks ja Reinhold Weber töötas haiglas. August Krafzig oli tänulik, et tema ülesanded ei viinud teda rindele. Need ja teised nendesarnased piibliuurijad olid otsustanud teenida ustavalt Jehoovat, sest nad armastasid teda.

Kuna piibliuurijad käitusid sõja ajal teisiti kui muud kodanikud, hoidsid ametnikud neil hoolega silma peal. Järgmistel aastatel algatati Saksamaal piibliuurijate kuulutustöö pärast tuhandeid kohtuasju. Nende abistamiseks moodustati Saksamaa harubüroos Magdeburgis juriidiline osakond.

Jehoova tunnistajate arusaam selle kohta, mida tähendab kristlik erapooletus, muutus üha selgemaks. Kui puhkes teine maailmasõda, keeldusid nad igasugusest sõjategevusest. Seepärast suhtus Saksa riik neisse kui vaenlastesse ning kiusas neid rängalt taga. Ent see on juba üks teine lugu, mida võiks rääkida selle sarja mõnes tulevases artiklis. (Kesk-Euroopa harubüroo arhiivist.)

^ lõik 7 Suurbritannia piibliuurijate tegevusest esimese maailmasõja ajal võib lugeda rubriigi „Meie arhiivist” artiklist „Nad jäid katsumustunnil kindlaks” (Vahitorn, 15. mai 2013).

^ lõik 9 Sellist käitumisviisi soovitati „Millenniumi koidiku” („Millennial Dawn”) VI köites, mis ilmus aastal 1904, ja samuti saksakeelse Siioni Vahitorni 1906. aasta augustinumbris. 1915. aasta septembrikuu Vahitornis esitati selginenud arusaam, mille kohaselt polnud piibliuurijatel soovitav üldse sõjaväeteenistusse astuda. Ent see artikkel ei ilmunud saksakeelses ajakirjas.