Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PILK MINEVIKKU

Joseph Priestley

Joseph Priestley

„Tema mitmekülgsus, innukus, toimekus ja inimlikkus; tema tohutu huvi füüsika, moraali ja ühiskonna vastu; tema koht nii teaduses, teoloogias, filosoofias kui ka poliitikas; tema omapärane suhe [Prantsuse] revolutsiooniga ning liigutav lugu ärateenimata kannatustest võiksid teha temast XVIII sajandi kangelase.” (Frederic Harrison, filosoof)

MIDA märkimisväärset Joseph Priestley siis saavutas? Tema avastused ja kirjutised on mõjutanud inimeste arusaama valitsuse rollist, Jumala olemusest ning isegi õhust, mida hingame.

Nii teadusest kui ka religioonist kirjutades heitis Priestley kõrvale teooriad ning traditsioonid, keskendudes pigem faktidele ja tõele. Vaatame, kuidas ta seda tegi.

TÕEOTSINGUD TEADUSES

Pärast kohtumist ameerika teadlase Benjamin Frankliniga aastal 1765, hakkas Joseph Priestley — kes oli teadusega seni kokku puutunud vaid hobi korras — eksperimenteerima elektriga. Priestley saavutused järgneva aasta jooksul avaldasid teistele teadlastele nii suurt muljet, et ta valiti prestiižse Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks.

Järgmisena pälvis Priestley tähelepanu keemia. Lühikese ajaga avastas ta mitu uut gaasi, nende hulgas ammoniaagi ja lämmastikoksiidi (naerugaas). Samuti lisas ta veele süsihappegaasi, leiutades nii gaseeritud vee.

Aastal 1774, kui Priestley tegi eksperimente Lõuna-Inglismaal, õnnestus tal eraldada oluline gaas, mis pani küünlad põlema heledama leegiga. Hiljem tegi ta katse  vastavastatud gaasi ja hiirega. Hiir elas kahe untsi (60 ml) gaasiga täidetud klaasis kaks korda kauem, kui tavalise õhuga täidetud klaasis. Priestley hingas seda gaasi sisse ka ise ning ütles, et hingamine tundus „mõnda aega pärast seda kummaliselt kerge ja mõnus”.

Joseph Priestley oli avastanud hapniku. * Ta kutsus seda gaasi deflogistoneeritud õhuks, eeldades, et ta oli avastanud tavapärase õhu, milles oli lihtsalt vähem flogistoni: hüpoteetilist ainet, mida peeti põlemise takistajaks. Priestley järeldus polnud küll õige, kuid paljude arvates oli see avastus „tema elutöö kõrgpunkt”.

TÕEOTSINGUD RELIGIOONIS

Nii nagu Priestley uskus, et eelarvamuslikud teooriad varjutavad teaduslikku tõde, uskus ta ka, et traditsioonid ja dogmad varjutavad religioosset tõde. Kummalisel kombel võttis Priestley oma elukestvate Piibli tõe otsingute käigus omaks mõned õpetused, mis olid vastuolus sellega, mida Piibel tegelikult õpetab. Näiteks ei uskunud ta mingil ajal, et Piibel on Jumala inspireeritud. Samuti jättis ta kõrvale Piibli õpetuse Jeesuse olemasolu kohta enne inimeseks saamist.

„Kui teadus tähendab tõeotsinguid, siis oli Priestley tõeline teadlane.” (Katherine Cullen, bioloog)

Teisalt paljastas Priestley valeõpetusi, mis on peamistes religioonides tänapäevani laialt levinud. Ta kirjutas, et valeõpetused, nagu kolmainuõpetus, õpetus hinge surematusest ning pühapiltide ja -kujude kummardamine, mille Piibel tegelikult hukka mõistab, on moonutanud Jeesuse ja tema jüngrite tõese õpetuse.

Priestley religioossed ideed ja Ameerika ning Prantsuse revolutsiooni toetamine ärritas teisi inglasi. Aastal 1791 hävitas märatsev rahvajõuk Priestley kodu ja labori ning lõpuks põgenes ta Ameerika Ühendriikidesse. Kuigi Priestleyt meenutatakse peamiselt seoses tema teadusavastustega, uskus ta, et Jumala ja tema eesmärkide tundmaõppimisel on „ülim väärtus ja tähtsus”.

^ lõik 10 Rootsi keemik Carl Scheele eraldas hapniku juba varem, kuid tal ei õnnestunud oma avastust avaldada. Oma nime sai hapnik hiljem Prantsuse keemikult Antoine-Laurent Lavoisier’lt.