Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Loodusõnnetused ja inimfaktor

Loodusõnnetused ja inimfaktor

 Loodusõnnetused ja inimfaktor

HÄSTI hooldatud autoga on turvaline sõita. Kui aga seesama auto sattub karmidesse ja hoolimatutesse kätesse, võib sõit osutuda ohtlikuks. Laias laastus käib see ka planeet Maa kohta.

Paljude teadlaste arvates on meie planeedist teinud ohtliku paiga inimtegevusest põhjustatud muutused Maa atmosfääris ja ookeanides, millest ongi tingitud sagenevad ja rängemaks muutuvad loodusõnnetused. Tulevik näib olevat ebakindel. „Oleme ainsal planeedil, mis meil on, kaasatud ulatuslikku ettearvamatusse eksperimenti,” öeldakse ühes ajakirja „Science” kliimamuutusi käsitlevas juhtkirjas.

Et mõista paremini seda, kuidas inimtegevus võib mõjutada loodusõnnetuste sagedust ja tugevust, peaksime olema mingil määral kursis loodusnähtuste tekkemehhanismidega. Mis põhjusel tekivad näiteks sellised ülitugevad tormid nagu orkaanid?

Planeedi soojusvahetus

Maakera kliimat võrreldakse päikeseenergiat muundava ja jaotava seadeldisega. Kuna suurema osa päikesesoojusest saavad  troopikaalad, panevad sellest tulenevad temperatuurikõikumised õhu liikuma. * Maa ööpäevase pöörlemise tõttu moodustub sellest liikuvast niiskest õhumassist pööriseid, millest tekib ka tsükloneid ehk madalrõhualasid. Tsüklonid omakorda võivad kujuneda tormideks.

Kui jälgida peamisi troopiliste tormide liikumisteid, siis võib näha, et üldjuhul liiguvad need ekvaatorist eemale – kas põhja või lõunasse – jahedamatesse piirkondadesse. Sel teel saavad ka tormidest ulatuslikud soojusvahetajad, mis aitavad kliimat ühtlustada. Ent kui temperatuur ookeani pinnakihtides – kliimamehhanismi „katlaruumis” – tõuseb rohkem kui 27 °C-ni, võib koguneda troopilistesse tormidesse sellisel hulgal energiat, et neist saavad keeristormid, orkaanid või taifuunid – nende nimetustega märgistatakse eri piirkondades põhiliselt ühte ja sama nähtust.

Kui pidada silmas surmasaanute arvu, siis oli USA ajaloo rängima loodusõnnetuse põhjustajaks orkaan, mis ründas 1900. aasta 8. septembril Galvestoni saarelinna Texases. Tormilained nõudsid linnas 6000–8000 ja lähipiirkondades veel 4000 inimelu ning hävitasid umbes 3600 maja. Tegelikult ei pääsenud Galvestonis mitte ükski ehitis purustusteta.

Nagu eelmises artiklis mainisime, on viimastel aastatel olnud palju võimsaid torme. Teadlased uurivad, kas see seondub globaalse soojenemisega, mis võib ehk anda tormitekkemehhanismidele lisaenergiat. Kuid ilmastikumuutused on küllap vaid üks globaalse soojenemise sümptom. Ka teine kahjulik tagajärg paistab olevat hakanud endast märku andma.

Merepinna tõus ja metsade hävitamine

Ühes ajakirja „Science” juhtkirjas öeldakse, et „eelmisel sajandil tõusis merepind 10–20 sentimeetrit ning veelgi suurem tõus ootab meid ees”. Mis seos võib sellel olla globaalse soojenemisega? Teadlased viitavad kahele võimalikule protsessile. Üheks neist on polaaralade mandrijää ning liustike sulamine, mistõttu võib kasvada ookeanide maht. Teiseks aga on soojuspaisumine – ookeanide soojenedes suureneb nende maht samuti.

Pisikesed Tuvalu saared Vaikses ookeanis ongi ehk juba kogemas merepinna taseme tõusu tagajärgi. Ajakiri „Smithsonian” märgib, et Funafuti atollil kogutud andmestik osutab sellele, et sealne merevee tase on tõusnud „viimase aastakümne jooksul keskmiselt 5,6 millimeetrit aastas”.

Rahvastiku kasv paljudes maailma paikades tähendab linnade edasist laienemist, hurtsiklinnade lisandumist ja järjest suurenevaid keskkonnakahjustusi. Nende arengutendentside tõttu võivad loodusõnnetused tunduvalt rängemaks muutuda. Vaadelgem mõningaid näiteid.

 Haiti on suure rahvaarvuga saareriik, kus on laialdaselt metsi hävitatud. Hiljuti mainiti uudistes, et Haiti tõsiste majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide kõrval ei ähvarda riigi püsimist mitte miski rohkem kui metsade hävitamine. See oht sai traagilisel moel selgeks aastal 2004, mil paduvihmad tekitasid maalihkeid, mis nõudsid tuhandeid inimelusid.

Aasia „Time” mainib Lõuna-Aasiat tabanud loodusõnnetuste raskendavate teguritena „globaalset soojenemist, tammide rajamist, metsade hävitamist ja alepõllundust”. Teise äärmusena võib pinnase kuivamist kiirendav metsade hävitamine süvendada hoopis põuda. Indoneesias ja Brasiilias on seetõttu puhkenud viimastel aastatel enneolematu ulatusega tulekahjusid metsades, mis tavapäraselt on olnud liiga märjad selleks, et tuli levida saaks. Kuid äärmuslikud ilmastikuolud pole kindlasti mitte ainuke loodusõnnetuste põhjus. Paljusid riike on tabanud katastroofid, mis on saanud algtõuke sügavast maapõuest.

Kui maapind vappub

Meie planeedi maakoor koosneb eri suuruses hiigelplokkidest ehk laamadest, mis üksteise suhtes liiguvad. Maakoore liikumine on tõesti sedavõrd aktiivne, et aastas võib toimuda mitu miljonit maavärinat. Loomulikult jäävad paljud neist märkamata.

Väidetavasti toimub umbes 90 protsenti maavärinatest laamade piiril süvamurrangute vööndis. Haruldasemaid, ent mõnikord ülisuure purustusjõuga maavärinaid esineb ka laamade siseosas. Arvestuste järgi kõige ohvriterohkem maavärin ajaloos on registreeritud Hiinas aastal 1556, mil kolmes provintsis kaotas elu arvatavasti 830 000 inimest!

Ka maavärinate järelmõjud võivad surma külvata. Näiteks tegi 1755. aasta 1. novembri maavärin maatasa 275 000 elanikuga  Lissaboni linna Portugalis. Ent sellega õudused veel ei lõppenud. Maavärin põhjustas ka tulekahjusid ja arvatavasti kuni 15 meetri kõrguseid hiidlaineid, mis Atlandi ookeanilt maismaale tormasid. Ühtekokku hukkus linnas tublisti üle 60 000 inimese.

Kuid sellistes loodusõnnetustes on oma osa ka inimfaktoril. Üheks teguriks on rahvastikutihedus suure ohuga aladel. „Praegu asuvad peaaegu pooled maailma suurlinnadest seismiliselt ohtlikes piirkondades,” mainib kirjanik Andrew Robinson. Teiseks teguriks on ehitised – ehitusmaterjalide ja konstruktsioonide kvaliteet. Mõttetera „inimesi ei tapa mitte maavärinad, vaid hooned” on osutunud liigagi tihti tõeks. Kuid kas on valikut inimestel, kes on liiga vaesed selleks, et ehitada maavärinakindlaid hooneid?

Vulkaanid – ehitajad ja purustajad

„Oletatavasti toimub nende sõnade lugemise ajal vähemalt paarkümmend vulkaanipurset,” öeldakse Ameerika Ühendriikides tegutseva Smithsonian Instition’i ühes raportis. Laamtektoonika teooria alusel võib kokkuvõtlikult öelda, et maavärinaid ja vulkaanipurskeid esineb samalaadsetes regioonides: suuralangutel ehk riftidel, eriti ookeaniriftidel; maakoores, kus magma tungib vahevööst lõhede kaudu üles, ning subduktsiooni tsoonides, kus üks laam nihkub teise alla.

Subduktsiooni tsooni vulkaaniline aktiivsus on tihedalt asustatud aladel suurimaks ohuks nii registreeritud pursete hulga kui ka sageduse poolest. Tulerõngaks kutsutavad Vaikse ookeani piirkonnad on sadade selliste vulkaanidega üle külvatud. Väiksel hulgal on neid ka laamade piirialadest eemal paiknevates kuumades täppides. Nii Hawaii saared, Assoorid, Galápagose saared kui ka Seltsisaared on kuumade täppide vulkaanilise aktiivsuse produkt.

Tegelikult on vulkaanidel olnud Maa ajaloos pikk ja ülesehituslik osa. Ühe ülikooli veebilehelt võib lugeda, et koguni „90% kõigist kontinentidest ja ookeanibasseinidest on vulkaanilise tegevuse tulemus”. Miks siis on mõned vulkaanipursked ülitugevad?

Purseteks annab tõuke magma ülestungimine Maa tulisest sisemusest. Mõningatest vulkaanidest immitseb laavat vaid vähehaaval, nii et ootamatuid olukordi tuleb ette haruharva, mõningad aga purskuvad tuumapommist suurema energiaga. Otsustavateks teguriteks on vulkaani toitva sulaaine koostis ja viskoossus ning selles lahustunud gaaside ja ülekuumenenud vee kogus. Magma pinnale jõudes hakkab selles sisalduv vesi ja gaas järsult paisuma. Magma õige koostise korral tekib umbes selline efekt nagu gaseeritud joogi purki avades.

 Õnneks edastavad vulkaanid tavaliselt hoiatavaid märke algava purske kohta. Nõnda oli aastal 1902 lugu ka Pelée mäega Kariibi meres asuval Martinique saarel. Kuid lähedalasuvas Saint Pierre’is olid valimised ukse ees, nii et hoolimata tuhasajust, linna elanikke vaevavast iiveldustundest ja neid vallanud hirmust, kutsusid poliitikud kõiki üles jääma paigale. Tegelikult oli enamik ärisid juba päevi varem uksed sulgenud.

8. mai oli taevaminemispüha ja paljud inimesed läksid katoliku katedraali palvetama, et neid vulkaani eest kaitstaks. Selsamal hommikul veidi enne kella kaheksat hakkas Pelée mägi purskama, paisates välja püroklastide – tuha, räbu, vulkaanilise klaasi, pimsi ja ülikuuma gaasi – tulist massi temperatuuriga 200–500 °C. Sellest tekkinud madal tume pilv liikus kiiresti piki mäekülge alla, mähkis linna endasse, surmas ligikaudu 30 000 inimest, sulatas üles kiriku kella ning süütas sadamas seisvad laevad. See oli surmavaim vulkaanipurse 20. sajandil. Ometi poleks see nii surmakülvav olnud, kui inimesed oleksid pööranud tähelepanu ohumärkidele.

Kas loodusõnnetused rohkenevad?

Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Liiga raportis „World Disasters Report 2004” antakse teada, et geofüüsilised ja ilmastikust tingitud loodusõnnetused on viimasel aastakümnel rohkenenud üle 60 protsendi. „See osutab pikemaajalisele suundumusele,” öeldakse raportis, mis avaldati enne katastroofilisi 26. detsembri tsunamisid India ookeanis. Ohupiirkondade rahvastiku edasise kiire kasvu korral ja metsade hävitamise jätkudes pole optimismiks kindlasti kuigi palju põhjust.

Lisaks paiskab hulk tööstusmaid atmosfääri ikka veel üha suuremal hulgal kasvuhoonegaase. Nagu öeldakse ühes ajakirja „Science” juhtkirjas, tähendab gaaside õhkupaiskumise piiramist edasi lükata „otsekui jätta areneva nakkuse puhul ravimid andmata – kindlasti läheb see hiljem kalliks maksma”. Osutades sellele, kui kallis see hind võib olla, nenditakse ühes katastroofiohu vähendamise teemalises Kanada raportis: „Võib väita, et kliimamuutused on kõige tõsisem ja kaugeleulatuvam keskkonnaprobleem, millega rahvusvahelisel üldsusel kunagi pistmist on olnud.”

Paraku ei suuda rahvusvaheline üldsus praegu saavutada üksmeelt isegi selles, kas inimtegevus mõjutab globaalset kliimasoojenemist või mitte, rääkimata veel sellest, mil moel seda ohjata. Sellisele olukorrale mõeldes meenub Piibli tõdemus: „Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu” (Jeremija 10:23). Ent nagu järgnevast artiklist võime näha, pole olukord lootusetu. Praegused hädad, kaasa arvatud marulised sündmused inimühiskonnas, on veel üheks tõendiks, et pääsemine on lähedal.

[Allmärkus]

^ lõik 6 Päikesesoojuse ebaühtlase jaotumise mõjul toodavad ka merehoovused energiat ja kannavad seda külmematesse regioonidesse.

[Kast/pilt lk 6]

KUI PÕLD KASVATAS PEALE MAISI VEEL MUUDKI

AASTAL 1943 oli üks maisikasvataja Mehhikos tunnistajaks, kuidas tema talumaal hakkas kasvama muudki kui maisi. Mees oli parajasti põllul, kui nägi pinnasesse lõhesid tekkivat. Teiseks päevaks oli neist lõhedest saanud väike vulkaan. Järgmise nädala jooksul kasvas selle 2775 meetri kõrgusel asuva vulkaani koonus 150 meetri kõrguseks ning aasta hiljem oli see 360, lõpuks aga koguni 430 meetrit kõrge. Vulkaan, mis sai nimeks Paricutín, lõpetas järsku aastal 1952 purskamise ning on olnud sellest ajast saadik vaikne.

[Allikaviide]

U. S. Geological Survey/Photo by R. E. Wilcox

[Kast/pilt lk 8]

KUI JUMAL PÄÄSTIS RAHVAD KATASTROOFIST

NÄLJAHÄDA on üks loodusõnnetuse vorme. Üks varasemaid dokumenteeritud näljahädasid leidis aset muistses Egiptuses Jaakobi ehk Iisraeli poja Joosepi elupäevil. Nälg kestis seitse aastat ning hõlmas Egiptust, Kaananimaad ja teisi riike. Ent kuna Jehoova oli kuulutanud seda näljahäda juba seitse aastat varem ette, polnud seekord tegemist massilise nälgimisega. Ka oli ta teatanud, et Egiptuses eelneb neile nälja-aastatele seitse külluseaastat. Jumalakartliku Joosepi juhatusel, kes Jumala juhtimisel oli tõstetud kõrgeimaks valitsusametnikuks ja rahva toitlustamise korraldajaks, varusid egiptlased sedavõrd külluslikult vilja, et ’seda lakati mõõtmast’. Nõnda siis suutis Egiptus toita nii iseennast kui ka rahvast „kõigist maadest”, kaasa arvatud Joosepi peret (1. Moosese 41:49, 57; 47:11, 12).

[Pildid lk 7]

HAITI 2004 Poisid üleujutatud tänavatel joogivett tassimas. Intensiivne metsade hävitamine on toonud kaasa laiaulatuslikud maalihked

[Allikaviited]

Taust: Sophia Pris/EPA/Sipa Press; väike pilt: Carl Juste/Miami Herald/Sipa Press

[Pilt lk 9]

Paljud riigid paiskavad ikka veel kasvuhoonegaase atmosfääri

[Allikaviide]

© Mark Henley/Panos Pictures