Mees, kes näitas, et maakera liigub

„Ärgake!” Poola-korrespondendilt

„On mõningaid kõlupäid, kes on võtnud nõuks mõista mu töö üle kohut, olgugi et nad on matemaatikas täielikud võhikud. Moondades oma eesmärgi saavutamiseks häbitult mõningate pühakirjakohtade mõtet, söandavad nad mu tööd maha teha ja rünnata. Nende arvamus läheb mulle sedavõrd vähe korda, et ma julgen lausa naerda nende mõttelagedate otsuste üle.”

MIKOŁAJ KOPERNIK pöördus ülalmainitud sõnadega paavst Paulus III poole. Kopernik pani selle kirja oma aastal 1543 avaldatud teedrajava teose „De Revolutionibus orbium coelestium” eessõnasse. Christoph Clavius, 16. sajandil elanud jesuiidi preester, ütles tema töös esitatud vaadete kohta: „Koperniku teooria kubiseb absurdsetest või vääradest väidetest.” Saksa teoloog Martin Luther kurtis: „See lollpea tekitab segadust kogu astronoomiateaduses.”

Kes oli Mikołaj Kopernik? Miks tekitasid tema seisukohad nii suuri vaidlusi? Kuidas on ta mõjutanud nüüdisaja mõtlemist?

Teadmisjanus noor inimene

Mikołaj Kopernik sündis 1473. aasta 19. veebruaril Poolas Toruńi linnas. Hiljem oma teaduslikke töid avaldades hakkas ta kasutama ladinapärast nimevormi Nicolaus Copernicus. Tema isal, kes oli Toruńis kaupmees, oli neli last – Mikołaj oli neist noorim. Isa suri, kui Mikołaj oli 11-aastane. Mikołaj ja teised lapsed võttis oma hoole alla onu Lucas Watzenrode. Ta aitas Mikołaj’l omandada hea hariduse ning julgustas teda preestriks hakkama.

Mikołaj Koperniku haridustee sai alguse kodulinnast ja jätkus hiljem lähedalasuvas Chełmnos, kus ta õppis ladina keelt ja uuris antiikautorite töid. 18 aasta vanuselt siirdus ta Poola tollasesse pealinna Krakówisse. Ta astus ülikooli ning tegeles entusiastlikult astronoomiaga. Kui Mikołaj Kopernik oli õpingud Krakówis lõpetanud, tegi onu, kellest oli saanud Warmia piiskop, talle ettepaneku kolida Balti mere äärsesse linna Fromborki. Watzenrode soovis, et tema õepoeg astuks sealse toomkiriku kanooniku ametisse.

Ent 23-aastane Mikołaj ihkas kustutada oma teadmisjanu ning veenis onu, et see lubaks tal Itaalias Bologna ja Padova ülikoolis kirikuõigust, meditsiini ja matemaatikat õppida. Seal kujunesid tal välja tihedad sidemed astronoom  Domenico Maria Novara ja filosoof Pietro Pomponazziga. Ajaloolase Stanisław Brzostkiewiczi sõnul aitasid just Pomponazzi õpetused „vabaneda noorel astronoomil keskaja ideoloogia mõju alt”.

Vabal ajal uuris Kopernik antiikaja astronoomide töid, süüvides neisse sedavõrd, et kui ta leidis ladinakeelsed tööd puudulikud olevat, hakkas ta selleks, et tutvuda algtekstidega, õppima kreeka keelt. Õpingute lõppedes oli temast saanud kirikuõiguse doktor, matemaatik ja arst. Ka oli ta kreeka keele ekspert, kes esimesena oskas kreekakeelse üriku otse poola keelde tõlkida.

Sünnib pöördeline teooria

Kui Kopernik Poolasse naasis, määras piiskopist onu ta enda sekretäriks, nõuandjaks ja arstiks – tegemist oli prestiižika positsiooniga. Järgnevate aastakümnete jooksul pidas Mikołaj Kopernik mitmesuguseid ameteid nii kiriku- kui riigihalduses. Hoolimata töökoormusest, jätkas ta tähtede ja planeetide uurimist, et koguda tõendusmaterjali oma pöördelise teooria tarbeks, mille kohaselt Maa ei ole Universumi liikumatu kese, vaid hoopis tiirleb ümber Päikese.

See teooria oli vastuolus austatud filosoofi Aristotelese õpetustega ega sobinud ühte kreeka matemaatiku Ptolemaiose vaadetega. Pealegi eitas Koperniku teooria ilmkindlat „fakti”, et Päike tõuseb idast ja liigub üle taevavõlvi, et loojuda läände, samal ajal kui Maa seisab paigal.

Kopernik polnud sugugi esimene inimene, kes jõudis järeldusele, et Maa tiirleb ümber Päikese. Selle teooria oli 3. sajandil e.m.a pakkunud välja ka kreeka astronoom Aristarchos Samoselt. Pythagorase järelkäijate õpetuse kohaselt tiirlevad nii Maa kui ka Päike ümber tulekeskme. Kuid Ptolemaios kirjutas, et kui Maa liiguks, „jääksid loomad ja muud objektid õhku hõljuma, Maa aga kukuks kiiresti taevast alla”. Ta lisas: „Ainuüksi sellistele asjadele mõtleminegi ajab naerma.”

Ptolemaios toetas Aristotelese ideed, et Maa püsib liikumatult Universumi keskmes ning et maakera ümbritsevad üksteise sees paiknevad kristallsfäärid, mille pinnale on kinnitunud Päike, planeedid ja tähed. Ta oletas, et nende kristallsfääride liikumisest tulenebki planeetide ja tähtede liikumine. Ptolemaios selgitas matemaatikavalemite abil võrdlemisi täpselt planeetide liikumist öötaevas.

Just Ptolemaiose teooria puudulikkus ajendas Kopernikut otsima planeetide iseäralikule liikumisele mingit teist seletust. Oma teooria tõestamiseks rekonstrueeris Kopernik antiikastronoomide kasutatud mõõteriistu. Ehkki seadmed olid nüüdisaja mõõdupuu järgi primitiivsed, võimaldasid need tal välja arvutada planeetide ja Päikese vahelised kaugused. Tal kulus aastaid selleks, et selgitada välja, millal täpselt olid tema eelkäijad teinud mõningaid olulisi astronoomilisi vaatlusi. Toetudes sellele andmestikule, asus  Kopernik koostama poleemilist dokumenti, mis osutas sellele, et Maa ja sellel elav inimkond polegi universumi keskpunkt.

Poleemiline käsikiri

Viimaseid eluaastaid kasutas Kopernik selleks, et oma teooriat kinnitavaid argumente ja matemaatikavalemeid täpsustada ja täiendada. Tema järeldusi toetavad tehnilised üksikasjad moodustavad lõppdokumendi sisust rohkem kui 95 protsenti. See käsikirjaline originaaldokument on hoiul Krakówis Jagiello ülikoolis. Ürikul puudub pealkiri, mistõttu astronoom Fred Hoyle kirjutab: „Tegelikult me ei tea, mida Kopernik oma teosele pealkirjaks panna soovis.”

Selle töö sisu äratas juba enne avaldamist huvi. Kopernik oli avaldanud oma ideede lühikokkuvõtte töös nimetusega „Commentariolus”, nii et kuuldused tema uurimistööst olid jõudnud Saksamaale ja Rooma. Paavst Clemens VII oli Koperniku teooriast kuulnud juba aastal 1533. Lisaks saatis kardinal Schönberg aastal 1536 Kopernikule kirja, milles õhutas teda oma hüpoteese täies mahus avaldama. Saksamaa Wittenbergi ülikooli professoris Georg Joachim Rhäticuses äratas Koperniku töö sedavõrd suurt huvi, et ta külastas astronoomi ja jäi lõpuks kaheks aastaks tema juurde. 1542. aastal võttis Rhäticus käsikirja koopia Saksamaale kaasa ning andis selle üle trükkal Petreiusele ja vaimulikust korrektorile nimega Andreas Osiander.

Osiander panigi teosele pealkirjaks „De revolutionibus orbium coelestium” („Taevasfääride pöörlemisest”). Lisades fraasi „taevasfäärid”, andis Osiander mõista, et see töö on mõjutatud Aristotelese ideedest. Osiander kirjutas ka anonüümse eessõna, milles ta mainis, et teoses toodud hüpoteesid pole usudogmad ega tingimata tõesed. Kopernikuni jõudis trükiväljaanne koos autoriseerimata muudatuste ja kohandustega kõigest mõni tund enne tema surma aastal 1543.

Pöördeline töö

Osianderi tehtud muudatused säästsid esialgu seda teost kriitika alla sattumast. Itaalia füüsik ja astronoom Galilei kirjutas hiljem: „Kui teos trükis ilmus, kiitis püha kirik  selle heaks, ning mitte keegi seda lugenutest ja uurinutest ei esitanud selles toodud doktriinide kohta vähimatki vastuväidet. Aga nüüd, mil avaldatud eksperimendid ja tarvilikud tõendid viitavad doktriinide korralikule põhjendatusele, leidub inimesi, kes sooviksid röövida autorilt lugupeetuse, olemata ise heitnud tema raamatusse pilkugi.”

Luterlased olid esimesed, kes nimetasid seda raamatut absurdiks. Ehkki katoliku kirik esialgu hoidus arvamust avaldamast, otsustas ta hiljem, et see teos läheb vastuollu ametliku õpetusega, ning lisas selle aastal 1616 keelatud raamatute nimistusse. Sealt arvati see välja alles aastal 1828. Raamatu ingliskeelse tõlke eessõnas selgitab Charles Glenn Wallis: „Katoliiklaste ja protestantide vaheliste erimeelsuste tõttu kartis kumbki usuvool skandaali, mis võiks kahandada lugupidamist Piiblit aluseks pidava kiriku vastu, millest johtuvalt hakati Pühakirja liiga sõnasõnaliselt tõlgendama ning oldi varmad mõistma hukka igat väidet, mida oleks võidud võtta kui vastuollu minemist mingi piiblikoha tähttähelise tõlgendusega.” * Seoses kardetud konfliktiga Koperniku teooria ja Piibli õpetuse vahel, kirjutas Galilei: „[Kopernik] ei põlanud Piiblit, vaid teadis väga hästi, et kui tema teooria leiab kinnitust, ei saa see olla vastuolus Pühakirjaga, juhul kui Pühakirjast õigesti aru saadakse.”

Tänapäeval austavad paljud Kopernikut kui nüüdisastronoomia isa. Tõsi küll, hiljem täpsustasid ja parandasid tema seletust sellised astronoomid nagu Galilei, Kepler ja Newton. Astrofüüsik Owen Gingerich täheldab siiski: „Kopernik näitas oma tööga, kui nõrkadel jalgadel võivad seista pikka aega aus püsinud teaduslikud käsitused.” Tuginedes uuringutele, vaatlustele ja matemaatikale, suutis Kopernik lükata ümber sügavalt juurdunud usulised ja teaduslikud väärarusaamad. Inimesed hakkasid mõistma, et mitte Maa, vaid hoopis Päike seisab paigal.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 17]

Taevasfääride pöörlemisest

Kopernik jagas oma töö kuude ossa. Loetleme siin mõningaid tema teoses avaldatud põhiideid:

● Meie planeet on üks paljudest „ringirändajatest”, mille liikumise määrab Päike oma kuninglikult troonilt.

● Planeedid tiirlevad ühes ja samas suunas ümber Päikese. Üks neist on oma telje ümber pöörlev ja aastaga ümber Päikese tiiru tegev Maa.

● Kui võtta aluseks kaugus Päikesest, siis kõige lähemal Päikesele on Merkuur, sellele järgneb Veenus, Maa koos Kuuga, Marss, Jupiter ning lõpuks Saturn.

[Allikaviide]

Koperniku teose tiitelleht: Zbiory i archiwum fot. Muzeum Okrȩgowego w Toruniu

[Pilt lk 14]

Koperniku kasutatud vaatlusriist

[Allikaviide]

Zbiory i archiwum fot. Muzeum Okrȩgowego w Toruniu

[Pildid lk 15]

Esemeid Koperniku töötoast Poolas Fromborki observatooriumis

[Allikaviide]

Zdjecie: Muzeum M. Kopernika we Fromborku; J. Semków

[Pilt lk 16]

Geotsentriline maailmasüsteem

[Allikaviide]

© 1998 Visual Language

[Pilt lk 16]

Heliotsentriline maailmasüsteem

[Allikaviide]

© 1998 Visual Language

[Pilt lk 16, 17]

Meie praegustele arusaamadele vastav Päikesesüsteem