Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kes poevargused kinni maksab?

Kes poevargused kinni maksab?

Kes poevargused kinni maksab?

JAAPANIS tabas poeomanik väikese poisi varguselt ja kutsus kohale politsei. Kui politseinikud saabusid, pistis poiss jooksu. Politseinikud hakkasid teda taga ajama. Poiss sai üle raudtee tormates rongilt löögi ja hukkus.

Kuna juhtum köitis laialdast tähelepanu, oli ka neid, kes mõistsid politsei kohale kutsunud poeomaniku hukka. Ta jättis äri suletuks, kuni meelepahatorm vaibus. Kui ta poe taas avas, tungisid sinna jälle vargad. Ent mälestused hiljutisest rängast katsumusest olid ta muutnud varaste vastu väljaastumise suhtes kartlikuks. Tema pood omandas kerge märklaua kuulsuse. Peagi oli ta sunnitud oma poe lõplikult sulgema.

On tõsi, et see juhtum oli traagilisem kui enamik taolistest, ometi osutab see kujukalt olulisele tõsiasjale: poevargused lähevad mitmel moel ja paljudele inimestele väga kalliks maksma. Vaadelgem lähemalt, kui kõrget hinda selline kuritegevus nõuab.

Mis see poodidele maksma läheb

Maailmas lähevad poevargused poeomanikele maksma miljardeid dollareid aastas. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides ulatub kahjum arvestuste järgi rohkem kui 40 miljardi dollarini. Kui palju äriettevõtteid võib endale lubada sellist kahjumit? Paljud poed on sellele probleemile alla jäänud. Poevaraste rünnaku all võib sattuda ohtu kogu elutöö.

„Lisaks konkurentsile tuleb tunda muret ka poevarguste pärast. Ma ei tea, kaua me suudame seda äri jätkata,” lausub Luke, poeomanik New Yorgist. Tema ei saa endale lubada elektroonilise turvasüsteemi paigaldamist. Varaste kohta ütleb ta: „Varastada võib igaüks, ka minu alalised kunded.”

Võib ju arvata, et Luke’i probleem pole nii tõsine. „Poed teenivad kõvasti kasumit,” võidakse väita, „seepärast ei loe see suurt midagi, kui ma üht-teist näppan.” Kuid kas jaemüügikasum on tõesti nii suur?

Mõnes paigas lisavad poed kauba hinnale 30, 40 või 50 protsenti, ent need protsendid pole puhaskasum. Selle täiendava tulu kulutab kaupmees poe ülalpidamisele, näiteks rendile, riigilõivule, töötajate palkadele ja tulumaksudele, hoone hooldamisele, seadmete remondile, kindlustusele ning elektri, vee, kütte, telefoni ja turvasüsteemi eest maksmisele. Kui kulud maha arvata, võib kasum olla 2–3 protsenti. Niisiis, kui poest midagi varastatakse, jääb kaupmees ilma osast oma sissetulekust.

Mida öelda pisivarguste kohta?

Väike poiss, kes on koos emaga poes, astub omapäi maiustusteriiuli juurde. Ta teeb ühe paki lahti ja libistab sealt kompveki taskusse. Kas selline rahalises mõttes tühine poevargus toob kauplusele kahju?

USA väikeäride administratsioon ütleb kuritegevust käsitlevas brošüüris „Curtailing Crime–Inside and Out” järgmist: „Suli, kes vahetevahel pastaka või taskukalkulaatori salamahti taskusse pistab, ei pruugi pisivargust kuigi tõsiseks kuriteoks pidada. Kuid allespüsimise nimel võitlevale väikeärile võib see mõjuda laostavalt.” Kuna kasum on napp, peab poodnik poevargustest tuleneva 700-eurose aastakahjumi korvamiseks iga päev müüma täiendavalt 900 šokolaaditahvlit või 380 purki suppi. Seega kannatab äri suurt kahju, kui paljud väiksed poisid šokolaaditahvleid varastavad. See on tõsine probleem.

Turgudel ja poodides näppavad kaupa kümned miljonid igasugu nahavärvi ja päritoluga inimesed, noored ja vanad, rikkad ja vaesed. Mis on selle tagajärjeks? USA Riiklik Kuritegevuse Ennetamise Nõukogu teatab, et ligikaudu kolmandik riigi äridest on sunnitud varguste tõttu oma tegevuse lõpetama. Pole kahtlustki, et samamoodi on ohus ka teiste riikide äride püsimajäämine.

Ostja maksab

Kui kauplustest varastatakse, siis hinnad tõusevad. Mõningais paigus maksab tarbija kaupade eest poevarguste tõttu aastas keskmiselt 200 euro võrra rohkem. See tähendab, et kui inimene teenib 40 eurot päevas, peab ta ühe nädala aastas töötama selleks, et teiste vargusi kinni maksta. Kes saab sellist väljaminekut endale lubada? Vaid pensionist elatuvale vanurile või pere ülalpidamisega ränka vaeva nägevale üksikemale võib nädala sissetulekust sel moel ilmajäämine olla liiga rängaks koormaks. Aga see pole veel kõik.

Kui nurgapealne pood suleb oma uksed, kannatab terve naabruskond. Ameerika ühes tihedalt asustatud piirkonnas suleti hiljuti apteek just varguste pärast. Nüüd tuleb paljudel sealsetel eakatel ja puuetega elanikel võtta apteeki jõudmiseks ette kahe ja poole kilomeetri pikkune reis. „Proovi seda ratastoolis teha,” ütleb üks ametnik.

Vanematele läheb see kalliks maksma

Bruce on mees, kes peab kinni kõrgetest kõlbelistest normidest ja õpetab oma lapsi olema ausad. Ühel päeval jäi ta tütar vargusega vahele. „Olin omadega täiesti läbi,” lausub Bruce. „Mõelda vaid, sulle helistatakse ja öeldakse, et sinu tütar tabati poevarguselt! Oleme aastaid kasvatanud oma tütart tubliks inimeseks ja nüüd juhtus selline lugu! Ma poleks osanud iial arvata, et ta sel kombel mässu võib tõsta.”

Bruce oli oma tütre tuleviku pärast tõsiselt mures. Lisaks loobus ta koguduse vabatahtliku õpetaja ametist. „Kuidas ma oleksin saanud koguduseliikmetele kõnepuldist otsa vaadata? Kuidas oleks mu südametunnistus lubanud mul jagada neile õpetust lastekasvatamise kohta? Ma ei pidanud seda paslikuks.” Paistab, et ta tütar küll sellele ei mõelnud, kuidas tema kuritegu võib isa elu mõjutada.

Mis see poevarastele maksma läheb

Kui varas minevikus poeomanikule vahele jäi, tehti talle üldjuhul tõsine hoiatus ning lasti siis tal minna. Tänapäeva äriomanikud lasevad isegi esmakordsed seaduserikkujad arreteerida. Nii mõistavad vargad, et nende kuriteol on tõsised tagajärjed. Seda koges oma nahal neiu Natalie.

„Mida rohkem ma varastasin, seda enesekindlamaks ma muutusin,” ütleb Natalie. „Arvestasin isegi välja, et vahelejäämise korral tuleb mul advokaadi ja kohtukulude eest ikkagi vähem maksta kui kõigi nende uhkete hilpude eest.” Natalie eksis.

Ta tabati kleidivarguselt ning politsei pani tal käed raudu ja viis ta minema. Politseijaoskonnas võeti talt sõrmejäljed ning ta lukustati teiste kurjategijatega ühte kambrisse. Seal tuli tal oodata tunde, enne kui vanemad ta kautsjoni vastu vabaks ostsid.

Natalie ütleb igaühele, kes võib mõttes vargile minekut haududa: „Võta mu nõu kuulda ja lihtsalt osta endale see kleit või teksapaar.” Kui valida vargus, „tuleb seda väga pikalt kahetseda”, sõnab neiu.

Kahetsuseks annab põhjust ka sattumine kuriteoregistrisse. Poevaras võib oma meelehärmiks avastada, et tema seaduserikkumine pole mitte unustusse vajunud, vaid jääb otsekui plekk kleidil või särgil visalt püsima. Poevargal tuleb ehk oma kuriteost ametlikult teada anda ülikooli vastuvõttu taotledes. Tal võib tekkida raskusi, kui ta soovib omandada näiteks arsti- või arhitektikutset. Firmad võivad kõhelda, kas talle tööd anda. Sellised probleemid võivad kerkida esile ka siis, kui ta on kohtu määratud trahvi ära maksnud ning pole enam kunagi varastanud.

Poest varastamine võib minna kalliks isegi siis, kui süüdlane karistusest pääseb. Seda koges varem selles artiklisarjas mainitud Hector. „Ma ei jäänud mitte kunagi vargusega vahele,” sõnab ta. Ent ka temal tuli oma tegude eest maksta. Möödunule tagasi mõeldes lausub ta: „Arvan, et noored peaksid mõistma ühte asja: mida külvad, seda lõikad. Tagajärgedest pole pääsu ka siis, kui politseile vahele ei jääda.”

Poest varastamine pole ohvriteta kuritegu ning varastatud asjadel on oma hind. Iga poevaras peaks sellest kombest lõplikult lahti saama. Ent kust leiab ta selleks jõudu? Kas seda liiki kuritegevus suudetakse kunagi välja juurida?

[Pilt lk 7]

Poevargused mõjuvad ärile laostavalt

[Pilt lk 7]

Poevarguste eest tuleb kõigil maksta

[Pildid lk 8]

Poest varastamine jätab pleki inimese mainele

[Allikaviide]

Sõrmejäljed: © Morocco Flowers/Index Stock Imagery