Kadunud lindu otsimas

MIND on alati võlunud mitmekesine ja kaunis linnuriik. Kord, kui tegin ettevalmistusi Bermuda saarestikku sõiduks, juhtusin lugema haruldase linnuliigi bermuda tormilinnu kohta. „Liigi ainus säilinud imeväike populatsioon ... asub Bermuda saarestiku kõige kaugemas nurgas Castle Harbouri saartel, kus linnud on range järelevalve ja kaitse all,” seisis kirjas ühes linnumäärajas.

Nii tekkis mul selle linnu vastu huvi. Kuna tahtsin seda haruldast lindu oma silmaga näha, võtsin ühendust Bermuda saarestiku endise looduskaitseametniku dr David Wingate’iga, kes on praegu küll juba pensionil, kuid kes töötas tollal ka Castle Harbouri saarte valveülemana. David Wingate võttiski mind endaga bermuda tormilinnu pesitsusalale kaasa.

„Elav muuseum”

Castle Harbouri looduskaitseala asub Atlandi ookeanis Bermuda peasaarte lähedal, Põhja-Carolina osariigist USA-s umbes 900 kilomeetrit idas. Nonsuch on kaitseala üheksast väikesest saarest suurim. Saare pindala on 6 hektarit ja see asub Bermuda saarestiku idanurgas. David Wingate oli see, kelle eestvedamisel sai sellest saarest „elav muuseum”, see tähendab, et saar taasasustati Bermuda saartel säilinud pärismaiste taime- ja loomaliikidega.

Päev, mil asume dr Wingate’i tillukese mootorpaadiga Nonsuchilt väikese saare poole teele, on kaunis ja päikesepaisteline. Madalal tüüne mere kohal liugleb kalakotkas,  kelle alltiiva valgetel sulgedel peegeldub mere türkiissinine värv. Näeme ka, kuidas väike-troopikalinnud mängulennul oma pika sabaga üles-alla vehivad. Kuigi igal muul ajal oleks selline vaatepilt mind väga vaimustanud, suudan sel päeval üksnes bermuda tormilindudele mõelda.

Väljasurnuks peetud tormilindu nähakse taas

Dr Wingate räägib: „Saarte varajased asukad jutustasid merelindudest, kes tulid maismaale ainult öösiti ja pesitsusajal. Kõik see sobib kokku bermuda tormilinnuga. Tollal oli bermuda tormilinde kümneid tuhandeid, hiljem nende arv aga kahanes. 1560. aasta paiku tõid hispaanlased siia sigu sisse. Tormilindude seisukohast osutus see katastroofiks, sest sead sõid nende mune ning üsna tõenäoliselt ka linnupoegi ja isegi vanalinde. Tormilinnud kuulusid ka inimese toidulauale. Kui 1614. aastal Bermuda saartele kogemata rotid toodi, hukkus veel enam bermuda tormilinde. Rotid ujusid väikestele saartele, kus tormilinnud pesitsesid, ning pistsid nahka nii nende munad kui ka pojad. Ja 1630. aastal arvati, et varem tuhandetest lindudest koosnev populatsioon on täielikult välja surnud.”

Püüan mootori põrinast üle rääkida ja küsin, kuidas siis bermuda tormilindudest elumärke leiti.

Dr Wingate vastab: „1906. aastal leidis loodusuurija Louis Mowbray ühelt Castle Harbouri saarelt elusa, kuid veidra välimusega merelinnu. Lõpuks määrati lind bermuda tormilinnuks. Hiljem, 1935. aastal, leiti vastu majakat surnuks lennanud noor bermuda tormilind ja 1945. aastal olid lained Bermuda saarestiku Cooperi saare randa uhtunud ühe surnud vanalinnu. Nendest tõenditest piisas, et minna otsima teisigi selle väljasurnuks peetud liigi isendeid. Bermuda tormilinnu ekspeditsiooni juhtisid dr Robert Cushman Murphy Ameerika Loodusmuuseumist ja 1906. aastal bermuda tormilinnu leidnud Louis Mowbray poeg Louis S. Mowbray, kes töötas hooldajana Bermuda Akvaariumis.”

 David Wingate’ile tuleb naeratus näkku, kui ta meenutab: „Tundsin nii suurt au, et mind ekspeditsioonile kaasa kutsuti. Olin siis ju kõigest üks 15-aastane linnuhuviline koolipoiss. Pühapäev, 1951. aasta 28. jaanuar on mõjutanud tervet minu elu. Ma ei unusta kunagi seda, millises rõõmujoovastuses oli dr Murphy, kui ta koos Mowbrayga sügavalt kaljulõhest ühe elusa bermuda tormilinnu üles tõmbas. Valitsus kuulutas Castle Harbouri saared otsekohe bermuda tormilinnu kaitsealaks. 1961. aastal määrati kaitsealaks ka Nonsuch ning järgmisel aastal kolisime naisega sellele saarele, kuna mulle pakuti seal valveülema tööd.”

„Mitu tormilindu te sel ekspeditsioonil leidsite?” küsin mina, kui oleme looduskaitsealale lähemale jõudnud.

„Esimesel aastal leidsime vaid kaheksa haudepaari,” vastab Wingate. „Pesasid oli väga raske avastada, seepärast kulus terve populatsiooni leidmiseks kümme aastat, ja sellel ajal kuulus populatsiooni 18 pesitsevat paari. Pärast veel 35 aastat pesitsusalade kaitsmist tõusis haudepaaride arv 52-ni.”

Inimese abi

„Bermuda tormilinnud pesitsevad 2–3-meetristes käänakuga urgudes, kuhu ei paista valgust,” jutustab Wingate edasi. „Et luua tormilindudele uusi pesapaiku, hakkasime tegema kunstlikke urge. Kaevasime käike ja katsime nende laed betooniga. Käigu lõpus oleva pesakambri katusele kinnitasime kõrvaldatava kaane. Nii saame käia kontrollimas, kas lind on munenud, kas muna on koorunud või mitte. Koorumata munad oleme võtnud kaasa, et teha kindlaks, mis munal viga on. 1960-ndate aastate keskpaiku munesid tormilinnud liiga õhukese koorega mune, mis purunesid, kuna nende organismi oli kuhjunud  putukamürgi DDT jääke. Praegu valmistavad meile muret lindude organismi sattuvad kemikaalid, nagu PCB [polüklooritud bifenüül], mis mõjub munakoorele samamoodi. Kuigi Põhja-Ameerika ja Euroopa maad on PCB kasutamise keelustanud, tarvitavad seda veelgi paljud arengumaad.”

Peale kemikaalide kasutamise on muidki probleeme. Dr Wingate märgib: „Bermuda tormilindude ja agressiivsemate troopikalindude vahel käib pidev võitlus pesapaikade pärast. Näiteks võib tormilinnu pesaavasse asuda elama troopikalind ning see ülbe sissetungija hävitab ära tormilinnu muna, ründab tormilinnu poega või koguni tapab selle. Mõlemad liigid pöörduvad igal aastal tagasi samasse pesitsuspaika ja nii kordub sama tragöödia aastast aastasse. Hakkasime tormilindude päästmiseks tegema nende pesaavadele puust barjääre, millel on ellipsikujulised augud, kust tormilinnud pääsevad läbi, veidi suurema kehaga troopikalinnud aga mitte. Niisiis võib kolme millimeetriga päästa tormilindude elu.”

Kaitsealal

Lõpuks jõuamegi väikesele saarele. Astume õõtsuvalt paadilt ettevaatlikult sakilistele kividele. Selleks et jõuda tormilindude pesadeni, tuleb meil ronida üle järskude ja teravate kivide. Ühe pesa juurde pääseb vaid redeliga. Wingate’ile on pesapaikade külastamine igapäevane tegevus, minu jaoks aga täiesti erakordne ja vaimustav sündmus.

Dr Wingate kontrollib igat pesapaika ja uurib, kas vanalinnud ikka käivad selles urus, kas nende jäljed viivad uru poole ja sealt välja ning kas pesas on koorumata jäänud mune. Leiamegi ühe koorumata muna, aga kuna vanalinnud pole muna hüljanud, jätab Wingate muna pesasse. Tihtipeale hauvad tormilinnud ka mädamuna ega taha sellest kuidagi loobuda. Wingate’i ootab ees üllatus, kui ta leiab tormilinnupoja kohast, kuhu tema teadmist mööda polnud ühtki muna munetud. See leid kaalub üles pettumuse koorumata jäänud muna pärast.

Et pingutused seda linnuliiki kaitsta on vaeva väärt, saab ilmsiks siis, kui Wingate võtab ühelt urult kaane ja ma näen all pesakambris väikest halli sulekera – tormilinnu poega. Linnupoeg, keda valgus häirib, niheleb veidi. Teistesse urgudesse piiludes on näha pesal istuvat vanalindu.

Dr Wingate on päästnud paljude tormilinnupoegade elu. Ühte tormilinnupoega oli rünnanud troopikalind ning murdnud katki tema noka. Wingate liimis linnupoja noka kinni ja ta oli väga rõõmus, kui see linnuhakatis ellu jäi. Ühel teisel korral päästis ta nõrkenud linnupoja, kelle vanemad olid hüljanud. Ta hoidis tormilinnupoega kastis ning söötis teda krevettide, kalmaaride, tursamaksaõli ja vitamiinidega. Lõpuks oli linnupoeg võimeline merele lendama. Niisiis on bermuda tormilindude kaitsmine tasapisi tulemusi andnud. Bermuda tormilind on saanud isegi kogu maailma looduskaitsjate lootuse sümboliks. Wingate’i eesmärk on see, et Nonsuchil hakkaks lõpuks pesitsema 1000 tormilinnu paari. Seda, kas tema unistus täitub, näitab aeg.

Retk väljasurnuks peetud bermuda tormilindude pesitsuspaika pani mind mõtlema. Kui Loojale ei jää märkamata isegi ühe varblase surm, kas ei peaks ta siis nägema seda, kui tervet liiki ähvardab häving? (Matteuse 10:29.) On tõesti lohutav teada, et ükskord saabub aeg, mil inimene ei ohusta enam ühtki maa peal elavat liiki! (Jesaja 11:6–9.) (Kaastöö.)

[Kaardid lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

BERMUDA

Nonsuchi saar

[Pilt lk 18]

Bermuda tormilind oma urus

[Allikaviide]

Jeremy Madeiros, Conservation Officer, Bermuda

[Pilt lk 18]

Uru avaus

[Pilt lk 18]

Dr Wingate osutab uru avause ette pandud barjäärile

[Piltide allikaviited lk 16]

Jeremy Madeiros, Conservation Officer, Bermuda

Maakera: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Piltide allikaviited lk 17]

© Brian Patteson

Jeremy Madeiros, Conservation Officer, Bermuda