PALJUDELE õpetlastele ja kriitikutele on Mooses pelgalt kuju mütoloogiast. Nad heidavad kõrvale Piibli jutustuse, tuginedes tõenduskriteeriumidele, mis nõuaksid ka selliste meeste nagu Platon ja Sokrates müütide hulka arvamist.

Nagu me võisime näha, pole olemas paikapidavaid põhjusi lükata kõrvale Piibli jutustusi Moosesest. Vastupidi, usklikele on külluslikult tõendeid selle kohta, et kogu Piibel on „Jumala sõna” * (1. Tessalooniklastele 2:13; Heebrealastele 11:1). Neile pole Moosese elu uurimine mitte ainult intellektuaalne  tegevus, vaid ka üks oma usu ülesehitamise mooduseid.

Filmiloojad toovad tihtilugu esile Moosese kangelaslikkust ja füüsilist vaprust – omadusi, mis vaatajaid köidavad. Mooses oli tõepoolest vapper (2. Moosese 2:16–19). Kuid eelkõige oli ta silmapaistev usu eeskuju. Jumal oli Moosesele koguni sel määral tegelikkus, et apostel Paulus ütleb hiljem Moosese kohta: „Otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana” (Heebrealastele 11:24–28, meie kursiiv).

Niisiis võime Mooseselt õppida seda, et meil on tarvis arendada suhteid Jumalaga. Ka meie võime igapäevaelus toimida nõnda, otsekui näeksime Jumalat! Sel juhul ei tee me eales midagi, mis talle meelepaha valmistaks. Pangem tähele ka seda, et Mooseses kasvatati usku juba siis, kui ta alles väike oli. Tema usk oli sedavõrd sügav, et jäi püsima ka siis, kui talle õpetati „kõike egiptlaste tarkust” (Apostlite teod 7:22). Kui hea innustus lapsevanematele hakata juba väikestele lastele jagama õpetust Jumala kohta! (Õpetussõnad 22:6; 2. Timoteosele 3:15.)

Märkimisväärne oli ka Moosese alandlikkus. Ta oli „alandlikum kõigist inimestest maa peal” (4. Moosese 12:3). Seepärast oli Mooses valmis oma vigu tunnistama. Ta kirjutas, kuidas ta oli oma poja ümberlõikamise hooletusse jätnud (2. Moosese 4:24–26). Ka pani ta siiralt kirja selle, kuidas ta kord ei toonud Jumalale ülistust ja pälvis seetõttu Jumalalt ränga karistuse (4. Moosese 20:2–12; 5. Moosese 1:37). Samuti oli Mooses valmis võtma kuulda teiste soovitusi (2. Moosese 18:13–24). Kas poleks ka abikaasadel, isadel ja teistel juhtpositsiooni omavatel meestel tark Moosest jäljendada?

Tõsi küll, on kriitikuid, kes kahtlevad, kas Mooses ikka oli tegelikult alandlik, viidates tema jõulistele tegudele (2. Moosese 32:26–28). Jonathan Kirsch ütleb: „Piibli Mooses pole kaugeltki ei alandlik ega leebe ning tema käitumist ei saa alati õiglaseks pidada. Oli kohutavaid olukordi, ... kus Mooses paistis silma kõrkuse, verejanu ja julmusega.” Selline kriitika on kahetsusväärselt kitsarinnaline. Jäetakse kahe silma vahele fakt, et Moosest ei ajendanud tegutsema mitte julmus, vaid tuline õiglusearmastus ja sallimatus nurjatuse vastu. Praegusel ajal, mil on moes olla ebamoraalsete eluviiside suhtes salliv, tuletab Mooses meile meelde vajadust olla moraalinorme järgides kompromissitu (Laul 97:10).

Mooses on pärandanud meile hämmastavalt mitmekesiseid kirjutisi. Neis on poeesiat (Iiob, Laul 90), ajaloolist proosat (1., 2. ja 4. Moosese raamat), põlvnemislugusid (1. Moosese raamatu 5., 11., 19., 22. ja 25. ptk) ning tähelepanuväärses koguses Moosese Seaduseks kutsutavaid seadusi (2. Moosese raamatu 20.–40. ptk; 3., 4. ja 5. Moosese raamat). See Jumala inspireeritud Seadus sisaldas selliseid mõisteid, määrusi ja põhimõtteid, mis olid sajandeid oma ajast ees.

Maades, kus riigipea on ka kirikupea, on tulnud tihtilugu ette sallimatust, usulist tagakiusamist ning võimu kuritarvitamist. Moosese Seaduses kajastus kiriku ja riigi lahususe põhimõte. Kuningal oli keelatud endale preestrikohustusi võtta (2. Ajaraamat 26:16–18).

Moosese Seadus sisaldas ka praegustele teaduslikele arusaamadele vastavaid hügieeni ja haiguste profülaktika mõisteid, näiteks haigete karantiin ja väljaheidete kõrvaldamine (3. Moosese 13:1–59; 14:38, 46; 5. Moosese 23:14). See on tähelepanuväärne joon, kui võtta arvesse, et Moosese-aegse egiptuse meditsiini põhiosa koosnes ohtlikust šarlatanluse ja ebausu segust. Kui tänapäeval rakendataks arengumaades Moosese õpetatud hügieeninorme, päästaks see miljoneid inimesi haigustest ja surmast.

 Kristlastelt ei nõuta Moosese Seaduse järgimist (Koloslastele 2:13, 14). Kuid selle uurimine toob suurt kasu. See Seadus manitses Iisraeli osutama Jumalale jagamatut andumust ja hoiduma ebajumalakummardamisest (2. Moosese 20:4; 5. Moosese 5:9). See käskis lastel oma vanemaid austada (2. Moosese 20:12). Lisaks mõistis Seadus hukka mõrvamise, abielurikkumise, varastamise, valetamise ja himustamise (2. Moosese 20:13–17). Neid põhimõtteid hindavad kõrgelt ka tänapäeva kristlased.

Me elame raskel ajal. Kahtlemata vajaks inimkond Moosese-taolist juhti – sellist juhti, kel lisaks võimule ja autoriteedile on sellised omadused nagu moraalne laitmatus, vaprus, kaastunne ja sügav õiglusearmastus. Küllap mõtlesid iisraellased pärast Moosese surma: „Kas saab maailm veel kunagi näha sellist inimest nagu tema?” Mooses ise andis sellele küsimusele vastuse.

Moosese kirjutised selgitavad, kuidas tulid  esile haigused ja surm ning miks lubas Jumal kurjusel edasi kesta (1. Moosese 3:1–19; Iiobi 1. ja 2. ptk). Kirjakohast 1. Moosese 3:15 leiame esimese jumaliku prohvetikuulutuse – tõotuse, et kurjus ükskord kaotatakse. Kuidas? Sellest prohvetikuulutusest ilmneb, et peab sündima keegi, kelle kaudu saabub pääste. See tõotus andis alust lootuseks, et peab tulema Messias, kes inimkonna päästab. Kes võib see Messias olla? Mooses aitab meil teda lõplikult kindlaks määrata.

Oma elu lõpul ütles Mooses järgmised paljutähendavad sõnad: „Jehoova, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama!” (5. Moosese 18:15). Hiljem näitas apostel Peetrus, et need sõnad käivad otseselt Jeesuse kohta (Apostlite teod 3:20–26).

Enamik juudi kommentaatoreid on kindlalt selle vastu, et võrrelda Moosest Jeesusega. Nende väitel käivad selle teksti sõnad iga õige prohveti kohta, kes tuli pärast Moosest. Kuid Juudi Kirjastusseltsi väljaande „Tanakh–The Holy Scriptures” järgi ütleb kirjakoht 5. Moosese 34:10: „Iisraelis ei tõusnud enam niisugust prohvetit nagu Mooses, keda ISSAND tundis palgest palgesse.”

Tõepoolest, pärast Moosest tuli palju ustavaid prohveteid, näiteks Jesaja ja Jeremija, kuid kellelgi neist polnud selliseid ainulaadseid suhteid Jumalaga nagu Moosesel – tema võis kõnelda Jumalaga „palgest palgesse”. Seega peab Moosese tõotus, et tuleb niisugune prohvet nagu tema, käima ühe konkreetse isiku – Messia – kohta. On märkimisväärne, et enne ristiusu teket ning võltskristlaste algatatud usulist tagakiusamist olid ka juudi õpetlased samasugusel seisukohal. Jälgi sellest võib leida juudi kirjutistest – näiteks iseloomustab „Midrash Rabbah” Moosest kui „tulevase Lunastaja” ehk Messia eelkäijat.

Seda, et Jeesus sarnanes paljuski Moosesega, ei saa eitada. (Vaata kasti „ Jeesus – prohvet nagu Mooses„.) Jeesusel on väge ja autoriteeti (Matteuse 28:19). Jeesus on „tasane ja südamelt alandlik” (Matteuse 11:29). Jeesus vihkab ülekohut (Heebrealastele 1:9). Seepärast on ta suuteline tegutsema juhina, keda me nii väga vajame! Just tema hävitab peagi kurjuse ja loob maa peale paradiislikud tingimused, nii nagu Piibel seda kirjeldab. *