Mu lapsepõlv möödus ühes väikeses talus, kus kasvatasime koos ema, isa, kahe venna ja kahe õega kõik ise. Meil olid kanad, sead ja lehmad. Taluelu tähendas muidugi seda, et meil olid käed-jalad tööd täis, aga olime rahul.

 Käisime metodisti kirikus. Mu isa oskas hästi laulda ja ta oli kiriku kooris. Isa esines ka teistes kirikutes ja mina käisin tihti temaga kaasas. Kirikud olid suured ja kõledad kivihooned, kus eriti talviti oli päris külm. Isa seisis kõigi ees ja laulis. Esimesed read olid mõeldud tähtsatele inimestele, nii et mina pidin tagapool istuma. Siiski meeldis mulle väga kuulata oma isa laulmas.

 Minu isapoolne vanaema käis igal pühapäeval meil külas. Kui olin 16-aastane, ta suri. See oli mulle kohutav löök. Tahtsin teada, kus vanaema on ja kas ma näen teda veel kunagi. Seepärast käisin mitu korda ühe naise juures, kes väitis, et suudab surnutega ühendust võtta. Tema kodu oli külm ja räpane ja ma kartsin seal hirmsasti. Tahtsin lihtsalt teada, kus mu vanaema on, kuid see naine ei osanud mulle seda öelda.

 Mõni aasta hiljem kutsus üks sugulane, kes oli Jehoova tunnistaja, mind nende koosolekule. Kuigi olin kuulnud, et Jehoova tunnistajatel on mingi imelik religioon, otsustasin siiski minna. Koosolekul küsis üks tore naine minult, kas sooviksin temaga piiblit uurida. Niiviisi hakkasingi käima teel, mis viib ellu. Alguses kasutasin omaenda piiblit, „King James Versionit”, sest ema oli öelnud, et Jehoova tunnistajate tõlge pole täpne. Peagi aga mõistsin, et see ei vasta tõele.

 Piibli uurimine oli tohutult põnev. Eriti vaimustav oli teada saada, et vanaema lihtsalt magab surmaund ja et ma saan teda pärast ülesäratamist jälle näha. a Sain aru, et tegelikult ei tea ma piiblist ega Jumalast suurt midagi, ja ka mu isa, kes oli kõik need aastad kirikus käinud, ei teadnud rohkem. Me olime palju kordi laulnud laulu „Juhata mind, oo suur Jehoova”, kuid me ei teadnud isegi seda, kes see on, kellest me laulame.

Abielu ja usuproov

 Mu kallim Ian hakkas samuti piiblit uurima ja jõudis isegi nii kaugele, et jättis suitsetamise maha. Me abiellusime septembris 1971. Peagi pärast seda pandi meie usk proovile, kui Iani ema ootamatult suri. Sõbrad ja sugulased korraldasid mitmeid koosviibimisi ning tahtsid, et meiegi neil osaleksime. Kuid nendel koosviibimistel joodi ja suitsetati palju. Ianil oli kange kiusatus endise eluviisi juurde tagasi pöörduda.

 Kahjuks andis Ian kiusatusele järele ning ta hakkas koosolekuid ja piiblitunde vahele jätma. Mina aga pidasin piibliuurimist, koosolekuid ja kuulutustööd väga tähtsaks. Mind ristiti 9. märtsil 1972. Ian tuli mu ristimist vaatama. Aja jooksul muutus ta aga päris vastaliseks. Kõigepealt ei tohtinud meie väljaanded tema silma alla sattuda. Siis ei tahtnud ta enam, et ma kuulutamas käiksin. Lõpuks nõudis ta, et ma koos temaga pubisse jõulu- ja sünnipäevapidudele läheksin. Vahel läksingi temaga kaasa austusest tema kui perepea vastu, kuid olin hoolikas, et mitte teha midagi, mis Jehoovale ei meeldi. b Läksin tualettruumi ja palvetasin korduvalt, et Jehoova aitaks mul ustavaks jääda ja südametunnistust puhtana hoida. Jehoova aitas mind alati.

 Meile sündis kolm poega: Philip, Nigel ja Andrew. Ian töötas veoautojuhina ja oli seepärast suurema osa nädalast kodust eemal. Püüdsin kõigest väest olla hea abikaasa ja samal ajal teha Jehoova teenistuses nii palju kui võimalik. Nädala sees, kui Ian ära oli, käisin kuulutamas ja nädalavahetustel veetsin aega temaga. Samuti otsustasin, et ei räägi kunagi laste kuuldes isast halvasti.

 Mul oli koguduses palju sõpru. Vahetevahel, kui käisin ema-isa juures, võtsin mõne neist kaasa ja tänu sellele hakkasid vanematele mu uued sõbrad meeldima. Kui üks armas vend suri, tuli ema kuningriigisaali matusekõnet kuulama. Varsti hakkasid ema, isa, mu vend Stanley ja tema naine Averil piiblit uurima ning lasid end ristida.

 Stanleyl ja Averilil oli poeg ja tütar. Meile Averiliga meeldis koos lastega kuulutamas käia. Kuna meil kummalgi polnud autot, kärutasime oma lapsevankritega maha mitmeid miile, endal süda rõõmust rõkkamas. Andrew lamas vankris, Nigel istus tema jalutsis, Philip hoidis käepidemest ja kõndis kõrval.

Laste õpetamine

 Meile Ianiga sündis veel kaks last: Caroline ja Debbie. Tahtsin õpetada lapsi nii, et neist saaksid Jehoova teenijad. Püüdsin teha iga nõuande järgi, mida piibel lapsevanematele annab. Soovisin, et lapsed näeksid, et pean oma pühendumistõotusest kinni ja püüan teha kõike Jehoova viisil.

 Üks esimesi piiblikohti, mille meelde jätsin, oli 1. Korintlastele 15:33, kus öeldakse: „Halb seltskond rikub kasulikud harjumused.” Ühel kokkutulekul meenutas üks õde, kuidas ta õpetas oma lastele, et koolisõbrad tuleks kooli jätta. See mõte puudutas mind, kuid selle järgi teha oli paras väljakutse. Vahel hiilisid mu pojad välja, et naabripoistega jalgpalli mängida. Paljud nende koolikaaslased olid küll toredad, kuid nad ei teeninud Jehoovat ning seda oli näha ka nende kõnes ja käitumises.

 Kord ütlesin poistele, et kui nad tahavad pärast kooli jalgpalli mängida, võin seda ise nendega teha. Kuid sellest ei tulnud midagi välja: ma olin jalgpallis täiesti lootusetu. Sellegipoolest püüdsin poistele õpetada, kui tähtis on kaaslasi valida. Lõpuks leidsidki nad mitmeid viise, kuidas lahutada meelt nii, et ei peaks seltsima kaaslastega, kes ei teeni Jehoovat.

 Veel meeldis mulle piiblitekst 1. Johannese 2:17, mis ütleb: „Maailm kaob, samuti kaovad selle ihad, aga kes täidab Jumala tahet, elab igavesti.” Ma teadsin, et Saatana maailm kaob peagi ning et minu ülesanne on aidata lastel seada eesmärke Jehoova teenistuses ning talle ustavaks jääda. Kui tekkisid probleemid, ükskõik kui väikesed need ka polnud, palusin Jehoovalt abi ning mul õnnestus alati piiblist juhatust leida. Nii nägid lapsed, et need nõuanded ei tule mitte minult, vaid Jehoovalt. Püüdsin neid õpetada nii oma sõnade kui eeskujuga ja see tõi häid tulemusi. Näiteks leidis iga laps juba üsna noorena kuulutustööl inimesi, kelle juurde korduskülastusi teha. See tõi neile palju rõõmu ning andis indu juurde.

 Koosolekud olid meile muidugi kõige olulisemad. Millalgi märkasin, et lapsed olid nädalasisestel koosolekutel päris väsinud. Seega läksin koosolekupäevadel neile kooli järgi, siis sõime natuke ja tegime väikse uinaku. Asi korras! Koosoleku jätsime vahele ainult juhul, kui keegi meist oli haige ega saanud saali minna. Siis arutasime koosolekumaterjali kodus isekeskis. Teler läks käima alles pärast seda. Vahel aga juhtus, et Ian tuli ootamatult koju. Sellisel juhul peitsime kiiresti raamatud ära ning panime teleri tööle.

 Samuti olid meil pere piibliõhtud. Vahel rääkisime nendel peetelist ning arutasime, millises osakonnas keegi töötada tahaks.

Pioneeritöö

 Kui mu vanim poeg Philip oli 16-aastane, pakuti talle täiskohaga tööd automehaanikuna. Teine võimalus oli töötada osaajaliselt aknapesijana. Aknaid pesta ta aga ei tahtnud. Ta mõtles, et kui ta töötaks täiskohaga, oleks tal võimalik peret rahaliselt toetada. Selgitasin talle, et pere ülalpidamine on tema isa kohustus, mitte tema oma, ning et siiani oleme alati hakkama saanud. Samuti ütlesin, et osaajaline töö võimaldaks tal kohe pioneeriks hakata.

 Philip hakkaski kohe pärast kooli lõpetamist pioneeriks. Mina hakkasin abipioneeriks. Kui ka Nigel pärast kooli lõpetamist pioneeritööd alustas, tegin minagi sama. Mõtlesin, et kui olen vähemalt aasta pioneer, saan poegadele abiks olla ning käia pioneeride koolis. Hiljem olimegi koos Nigeliga samas klassis.

 Nautisin pioneeritööd algusest peale ning olin kindel, et see on lastele heaks eeskujuks. Tänu Jehoovale on mul õnnestunud olla pioneer viimased 35 aastat. Ian sellest ei teadnud, vastasel juhul oleks ta mind takistanud. Korraldasin asjad nii, et kuulutustööd tegin nädala sees, kui Ian oli tööl, ja nädalavahetustel olin koos temaga.

 Hiljem kutsuti Nigel peetelisse. Tänu sealsetele kaaslastele ja suurepärasele väljaõppele sai temast tõeliselt küps kristlane. Philip ja Andrew käisid teenistusväljaõppekoolis c. Minu silmis läksid nad sinna poisikestena, kuid tagasi tulid meestena. (1. Peetruse 5:10.) Kõik need koolid, mis on Jehoova rahvale saadaval, on lihtsalt imelised. Olen Jehoovale ja tema organisatsioonile südamest tänulik, et mu poisid on saanud niivõrd head väljaõpet.

Raskused

 Aastate jooksul olen pidanud rinda pistma mitme raskusega. Kui olime 33 aastat abielus olnud, jättis abikaasa mu maha ja läks elama kellegi teisega. Samuti oli väga raske näha ema-isa vananemas. Märtsis 1997 isa suri ja ema jäi üksi. Ta ei sõitnud ise autoga ega pääsenud liikuma. Ta oli kurb ja üksildane. Seepärast helistasin emale sageli ja küsisin: „Kas lähme sõidame natuke ja teeme mõned korduskülastused?” Mõne aasta pärast hakkas ka tema pioneeriks. See tegi ta elu sisukamaks ja andis talle uue eesmärgi. Ta tegi pioneeritööd 10 aastat kuni surmani.

 Viie lapse üleskasvatamine polnud mingi meelakkumine. Teadsin väga hästi, et lapsed peavad ise otsustama, kas nad soovivad Jehoovat teenima hakata. Seda otsust ei saanud ma nende eest teha. Küll aga sain teha kõik endast oleneva, et järgida Jumala juhtnööre ja õpetada neid nii sõnade kui eeskujuga. Olen oma laste üle nii uhke, sest nad kõik teenivad Jehoovat. d Jehoova tõesti aitas mul neid kasvatada.