MA EI unusta eales esmaspäeva, 22. augusti hommikut aastal 2005, mil meie suurpere kogunes söögilaua äärde. Mul oli avastatud suur ajukasvaja ja mu elu oli ohus. Mu mees Krishna tegi palve ja seejärel ütlesin oma perele:

„Ma lähen nüüd haiglasse väga riskantsele operatsioonile. Soovitan teil kõigeks valmis olla. Olen oma matuseasjad ära korraldanud, juhuks kui ma peaksin surema. Teile, kes te teenite Jehoovat, tahaksin ma öelda: palun ärge andke alla. Kõiki teisi ma aga palun: hakake Piiblit uurima ja meie koosolekutel käima. Nii võite ka teie veenduda, et tuleb uus maailm, kus õiged jumalateenijad elavad igavesti paradiisis maa peal täiuslikult tervena.”

Enne kui ma räägin, kuidas operatsioon läks, lubage mul jutustada teile oma taustast ja sellest, kuidas ma õppisin tundma tõelist Jumalat.

Meie pere elas suures puitsõrestikuga plekkmajas Lõuna-Aafrika Vabariigi rannikulinnas Durbanis. Selleks et all orus olevalt tänavalt koduväravani jõuda, pidime üles ronima 125-astmelisest trepist. Edasi kulges väike põõsastevaheline jalgrada rauast väravani. Värava kõrval seisis mu vanaemale kuuluv pühamu, mis oli täis hindu jumalate pilte ja kujusid. Vanaema ütles mulle, et ma olen pühamulaps (hindi keeles mandir kī baccā) ja et ma sündisin tänu jumalatele, keda me teenime. Pühamu vastas oli läikivate punaste astmetega trepp, mis viis meie kodu peaukse juurde. Majas oli pikk koridor, ruumikas köök, kus oli kivisöega köetav pliit, ning seitse magamistuba, samuti oli meil ühe magamistoaga kõrvalhoone. Majas elas kokku 27 inimest — minu vanavanemad ning mu isa, tema kolm nooremat venda ja noorem õde oma peredega.

Sellise suure pere eest hoolitsemine ei olnud lihtne, kuid ühiselu liitis meid omavahel ja kinkis meile palju ilusaid mälestusi. Kolm onunaist ja mu ema Gargee Devi hoolitsesid majapidamise eest. Nad tegid kordamööda süüa ja koristustöid. Vanaisa oli pere pea ja tema ostis perele toidu. Igal kolmapäeval käisid vanavanemad turul ning tõid terveks nädalaks liha, puuvilja ja köögivilja. Meil lastel oli tavaks istuda suure araukaariapuu varjus astangu serval, kust avanes hea vaade all laiuvale orule, ning oodata, millal nad turult tagasi tulevad. Niipea kui märkasime neid oma suurte korvidega bussist maha tulemas, tormasime mööda 125-astmelist treppi alla ning aitasime neil toidukraami koju tassida.

Meie aias kasvas kõrge palmipuu, mille ladvas pesitsesid mainad. Meile meeldis vaadata, kuidas nad siia-sinna lendasid, ja kuulata nende sädistamist. Tihtipeale istus mu vanaema maja ees trepil ja pajatas meile lugusid, otsekui seletades mainade sädina tähendust. Kui palju armsaid mälestusi on mul küll lapsepõlvekodust! Me naersime,  nutsime ja mängisime koos ning jagasime üksteisega kõike. Me tõesti nautisime elu selles suures ühtses peres. Ja mis kõige tähtsam, just selles paigas saime oma esimesed teadmised Looja Jehoova ja tema poja Jeesus Kristuse kohta.

Enne Jehoova tundmaõppimist kummardasime hindu jumalaid ja täitsime mitmeid igapäevaseid rituaale. Korraldasime regulaarselt ka suuremaid pidustusi, kuhu kutsusime külalisi, et üheskoos mitmesuguseid jumalaid ja jumalannasid austada. Mõnikord langes mu vanaema sellisel kombetalitusel transsi ja suhtles vaimudega, kelle meeleheaks me hiljem, täpselt südaööl, loomohvreid tõime. Ka mu vanaisa oli meie kogukonnas hästi tuntud, nimelt oma heategevuslike annetuste poolest, millega ta toetas koolide ja hindu templite ehitamist ja tegevust.

Aastal 1972 mu vanaisa haigestus ja suri. Paar kuud hiljem tulid meie ukse taha Jehoova tunnistajad ning üks mu onunaistest, kelle nimi on Indervathey, kuid keda nimetatakse ka Jane’iks, võttis neilt vastu ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Kuna meie peres saadeti tunnistajad alati ukse tagant minema, ei kutsunud ka Jane neid sisse. Pärastpoole oli tal aga selle pärast kahju. Järgmine kord, kui nad tulid, kutsus ta nad sisse ja rääkis nendega oma mehe alkoholiprobleemist ja sellest tulenevatest abieluraskustest. Naabrid ja sugulased olid soovitanud Jane’il lahutusele mõelda. Tunnistajad aga selgitasid talle, kuidas Jumal abiellu suhtub (Matteuse 19:6). Piibli nõuanded ja seal kirjasolev tõotus, et tulevikus on elu maa peal hoopis parem, avaldasid Jane’ile sügavat mõju. * Ta ei jätnudki oma meest maha ning hakkas koos tunnistajatega Piiblit uurima. Kui tema elutoas õppis, kuulasid mu teised onunaised ja ema neid arutelusid oma tubadest pealt.

Aja jooksul liitusid nad kõik piibliuurimisega. Tädi Jane rääkis alati teistele edasi, mida ta oli õppinud, ning luges ja selgitas meile lastele lugusid raamatust „Kuuletuda Suurele Õpetajale” *. Kui mu onud said teada, et nende naised uurivad Piiblit, hakkasid nad meile vastutööd tegema. Üks neist põletas ära kogu meie kirjanduse ja isegi Piibli. Koosolekutel käimise eest saime onude käest sõimata ja nad tarvitasid meie kallal ka füüsilist vägivalda. Mu isa oli ainus, kes nii ei käitunud; tema ei takistanud meid kunagi Piiblit õppimast. Mu ema ja kõik onunaised käisid koosolekutel ikka edasi ja nende armastus Jumal Jehoova vastu üha kasvas.

Aastal 1974 lasi Jane end Jehoova tunnistajaks ristida ning mu ülejäänud onunaised ja ema tegid peagi sedasama. Ajapikku jättis ka mu vanaema hinduistlikud tavad sinnapaika. Aastaid käisin ma kõigil kristlikel koosolekutel, kuid ma sörkisin lihtsalt sabas. Ühel suurel Jehoova tunnistajate konvendil  aga küsis minult üks tunnistaja, kelle nimi oli Shameela Rampersad: „Millal sina ristimisele lähed?” Vastasin: „Ma ei saa ristimisele minna, sest keegi pole minuga Piiblit uurinud.” Shameela pakkus enda abi. Järgmisel konvendil, 16. detsembril 1977, käisingi ristimisel. Aja möödudes lasi 18 meie 27 pereliikmest end ristida. Ent ajal, kui ma operatsioonile läksin, oli mu isa Sonny Deva ikka veel hindu.

Sõnad piiblitekstis Filiplastele 4:6, 7 on olnud mulle suureks abiks, iseäranis pärast seda, kui mul avastati ajukasvaja. Selles kirjakohas öeldakse: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid tehke kõiges oma palved Jumalale teatavaks palumise, anumise ja tänuga; ja Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted, kaitseb teie südant ja mõistust Kristus Jeesuse kaudu.” On raske mitte millegi pärast muretseda, eriti kui on oht, et võid igal hetkel surra. Algul ma lihtsalt nutsin, siis aga palvetasin Jehoova poole. Sealtpeale tundsin endas „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted”.

Jehoova justkui võttis kinni mu paremast käest ja ma tõesti tundsin, et ta on minuga (Jesaja 41:13). Tema abiga suutsin julgelt selgitada meditsiinitöötajatele oma otsust kuuletuda Piibli käsule verest hoidumise kohta (Apostlite teod 15:28, 29). Tulemuseks oli see, et kirurg ja anestesioloog nõustusidki tegema operatsiooni ilma vereta. Lõikuse järel rääkis kirurg mulle, et kõik oli läinud hästi ja et neil oli õnnestunud eemaldada kogu kasvaja. Ta ütles ka, et ta pole eales näinud patsienti, kes pärast sedavõrd ulatuslikku ajuoperatsiooni nii kiiresti paraneks.

Kõigest kolm nädalat hiljem juhatasin juba piibliuurimist, olles ise veel haigevoodis. Seitsme nädala pärast hakkasin jälle autoga sõitma ning kuulutustööl ja koosolekutel käima. Olen väga tänulik oma kristlikele vendadele ja õdedele, kes tegid sel ajal koos minuga evangeeliumi kuulutamise tööd. Nad kandsid hoolt selle eest, et ma ei jääks kunagi üksinda ja et ma jõuaksin alati turvaliselt koju. Usun, et see, et kuulasin ühtelugu Piibli helisalvestisi ja keskendusin vaimsetele asjadele, aitas mu kiirele paranemisele kaasa.

Olin väga õnnelik, kui pärast mu lõikust nõustus isa tunnistajatega Piiblit uurima. Ta ristiti 73-aastasena ja nüüd teenib ta innukalt Jehoovat. Praeguseks on juba rohkem kui 40 minu sugulast Jehoova teenijateks saanud. Mu nägemisväljade vasakpoolne osa on kahjustatud ja mu koljut hoiavad koos metallplaadid, kuid ma pole elutahet kaotanud, vaid ootan igatsusega tulevast maist paradiisi, kus Jehoova teeb kõik uueks (Ilmutus 21:3—5).

Mind on õnnistatud toreda abikaasaga, kes teenib kristliku koguduse ülevaatajana, ja meil on armas tütar Clerista, kes on mulle mu täisajalises kuulutustöös suureks toeks. Jehoova on mu kuulutustööd rikkalikult õnnistanud. Olen saanud aidata paljudel piibliõpilastel kogeda oma elus Jumala Sõna väge. Üle 30 neist on pühendunud Jumalale ja lasknud end ristida.

Süda tulvil lootust, ootan pikisilmi aega, mil Jehoova vabastab meid sellest valu ja vaeva täis maailmast ning kingib meile igavese elu maises paradiisis.