Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova tasub alati neile, kes on talle ustavad

Jehoova tasub alati neile, kes on talle ustavad

Elulugu

Jehoova tasub alati neile, kes on talle ustavad

JUTUSTANUD VERNON DUNCOMBE

Lõpetasin oma hilisõhtuse eine ja nagu mul oli ikka tavaks, läitsin sigareti. Siis küsisin oma naiselt Aileenilt: „Kuidas tänaõhtune koosolek läks?”

AILEEN vaikis hetke ja ütles siis: „Loeti ette teade uutest ametikohtadest ja ka sind nimetati. Sinu ülesandeks on hoolitseda helitehnika eest. Viimane lause selles teates ütles, et kui keegi neist äsja ametisse määratud vendadest suitsetab, peab ta kirjutama ühingule ja teatama, et ei saa oma ülesannet vastu võtta.” * Sõnasin selle peale pikkamisi, kuid otsustavalt: „Ah nii ... Või nõnda oli seal kirjas.”

Pigistasin hambad kokku ja kustutasin sigareti enda kõrval olevasse tuhatoosi. „Ma ei tea, miks nad mind sellesse ametisse määrasid, kuid ma pole siiani ühestki ülesandest keeldunud ega kavatse seda ka nüüd teha.” Otsustasin suitsetamise maha jätta. See otsus mõjutas põhjalikult mu elu kristlase ja muusikuna. Las ma jutustan mõningatest sündmustest, mis mind selleni viisid.

Lapsepõlv ja noorukiiga

Ma sündisin Kanadas Torontos 1914. aasta 21. septembril pere esiklapsena. Minu armastavad ja töökad vanemad Vernon ja Lila hoolitsesid kokku nelja poisi ning kahe tüdruku eest. Minust järgmine oli Yorke, siis Orlando, Douglas, Aileen ja Coral. Kui ma olin saanud üheksa-aastaseks, andis ema mulle viiuli ja ma hakkasin käima Harrise muusikakoolis. Perel polnud küll kerge ots otsaga välja tulla, kuid ema ja isa leidsid võimalusi maksta kinni nii minu sõidukulud kui õppemaksu. Hiljem õppisin Toronto Kuninglikus Konservatooriumis muusikateooriat ja harmooniat ning 12-aastaselt võtsin osa ülelinnalisest konkursist Massey hallis – linna tunnustatud kontserdisaalis. Tulin võitjaks ja sain kingiks heakõlalise viiuli alligaatorinahkses kastis.

Hiljem õppisin ka klaverit ja kontrabassi. Tihti mängisime bändiga reede- ja laupäevaõhtuti väikestel pidudel ja tudengiõhtutel. Ühel sellisel tantsuõhtul kohtusingi esimest korda Aileeniga. Viimasel õppeaastal mängisin mitmes linna orkestris ning pärast lõpetamist kutsuti mind Ferde Mowry orkestrisse, mis andis mulle hea sissetuleku ja kindla töö kuni 1943. aastani.

Õpin tundma Jehoovat

Minu vanemad kuulsid esimest korda Piibli tõde veidi enne I maailmasõja puhkemist, kui mu isa töötas Toronto kesklinna ühe kaubamaja aknakujundajana. Söögiruumis kuulis ta pealt, kui omavahel ajasid juttu kaks töötajat, kes olid piibliuurijad (nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti), ning õhtul kodus rääkis ta kuuldust emale. Mõned aastad hiljem, aastal 1927 pidasid piibliuurijad Torontos Kanada Rahvuslikul Näituseväljaku Coliseum’is suure konvendi. Meie majja, mis asus selle väljaku läänepoolsest sissekäigust kahe kvartali kaugusel, majutati 25 konvendi delegaati USA-st Ohio osariigist.

Seejärel hakkas piibliuurija Ada Bletsoe üpris sageli mu ema külastama ning tõi talle värskeid ajakirju. Kord küsis ta: „Mrs Duncombe, ma olen juba mõnda aega teile kirjandust toonud. Kas te olete kunagi ka lugenud mõnda ajakirja?” Kuigi ema kasvatas kuut last, otsustas ta sellest hetkest alates neid ajakirju lugema hakata ning seda ta tegigi. Mina aga ei pööranud sellele kirjandusele suurt tähelepanu. Olin parasjagu kooli lõpetamas ja tegelesin kõvasti muusikaga.

1935. aasta juunis lasime end Aileeniga anglikaani kirikus laulatada. Olin juba 13-aastaselt lahkunud Kanada ühinenud kirikust ega olnud ka mingi muu kiriku liige, seepärast kirjutasin abieluregistrisse, et olen Jehoova tunnistaja, kuigi ma tegelikult polnud veel seda.

Meil oli plaanis edaspidi endale lapsi muretseda ja tahtsime olla neile head vanemad, seepärast hakkasime koos Uut Testamenti lugema. Ent hoolimata meie headest kavatsustest tulid teised asjad vahele. Üritasime veidi hiljem uuesti alustada, kuid tulemus oli sama. Siis saime 1935. aasta jõuludeks kingituseks raamatu „Jumala kannel”. Mu naine ütles seepeale: „Heldeke! Sinu ema saatis meile küll kummalise jõulukingi.” Ent kui ma tööle läksin, hakkas Aileen seda raamatut lugema, ning see meeldis talle – kusjuures mina ei teadnud tema huvist selle raamatu vastu mõnda aega mitte kui midagi. Meie soov kasvatada lapsi ei täitunud. 1937. aasta 1. veebruaril meile sündinud tütar oli surnud ning me leinasime teda sügavalt.

Sel ajal osales mu perekond aktiivselt kuulutustööl ning ma sain teada, et isa oli ainus Kuningriigi kuulutaja meie peres, kes polnud veel ühtegi ajakirja „Consolation” („Lohutus”, praegu „Ärgake!”) tellimust saanud. See oli aga selle kuu teenistuse eesmärk. Kuigi ma polnud veel lugenud ühtki ühingu väljaannet, oli mul temast kahju ja ma ütlesin talle: „Olgu, isa, pane mulle üks tellimus kirja, siis sa pole teistest kehvem.” Algas suvi ja orkester mängis linnast väljas suvituskohtades. Posti teel saadeti ikka ajakirja „Consolation”. Sügise saabudes naasis orkester Torontosse. Ajakirjad tulid meie uuel aadressil, kuid ma polnud siiamaani ühtegi isegi pakendist välja võtnud.

Jõulupühade aegu vaatasin seda ajakirjakuhja ja otsustasin, et kui ma nende eest maksin, peaksin vähemalt mõnda lugema, siis saan teada, millest need räägivad. Juba esimene ajakiri jahmatas mind täielikult. Selles paljastati poliitilisi intriige ja tolleaegset korruptsiooni. Rääkisin sellest kohe ka oma muusikutest kolleegidele, kuid nad ei uskunud minu juttu, nii et enda kaitsmiseks pidin ajakirju edasi lugema. Endalegi teadvustamata olin hakanud Jehoovast tunnistust andma. Sellest ajast alates pole ma lakanud lugemast neid suurepäraseid piiblilisi väljaandeid, mida annab välja „ustav ja mõistlik sulane” (Matteuse 24:45).

Kuigi olin terve nädala tööga hõivatud, hakkasin peagi koos Aileeniga pühapäeviti koosolekutel käima. Kui jõudsime ühel 1938. aasta pühapäeval koosolekupaika, tervitasid meid kaks eakat õde ja üks neist ütles mulle: „Noor vend, kas sa oled juba võtnud seisukoha Jehoova poolel? Sa ju tead, et Harmagedoon on otse ukse ees!” Ma teadsin, et Jehoova on ainus tõeline Jumal ja olin veendunud, et see on tema organisatsioon. Soovisin tõesti sellesse kuuluda, seepärast lasingi 1938. aasta 15. oktoobril end ristida. Aileen ristiti umbes kuus kuud hiljem. Olen õnnelik selle üle, et kõik minu perekonna liikmed pühendusid Jehoovale.

Missugust rõõmu ma küll kogesin Jumala rahvaga läbi käies! Peatselt tundsin end nende seas omainimesena. Kui ma ei saanud koosolekule minna, tundsin ikka huvi seal toimunu vastu. See koosolek, millest rääkisin sissejuhatuses, oli pöördepunktiks minu teenistuskäigus.

Suurte muutuste aeg

1943. aasta 1. mail leidis aset üks teine meile tähendusrikas muutus. 1942. aasta septembris olime käinud Uue Maailma teokraatlikul kokkutulekul Ohio osariigis Clevelandis, mis oli meie esimene suur konvent. Seal, otse keset kohutavat maailmasõda, millel ei paistnud tulevat mingit lõppu, kuulsime vend Knorri (tollast Vahitorni ühingu presidenti) julgelt pidamas haaravat avalikku kõnet „Kas rahu võib jääda püsima?”. Mäletame hästi, kuidas ta näitas Ilmutuse 17. peatüki põhjal, et saabub sõjajärgne rahuaeg, mille jooksul tehakse laiaulatuslikult kuulutustööd.

Kõige rohkem avaldas meile mõju vend Knorri varasem kõne „Jefta ja tema tõotus”, kus ta kutsus üles alustama pioneerteenistust. Vaatasime Aileeniga teineteisele otsa ja ütlesime korraga (ühes paljude teistega): „See käib meie kohta!” Hakkasime kohe tegema plaane osalemaks selles kõige tähtsamas töös.

1940. aasta 4. juulil oli Kanadas Jehoova tunnistajate töö keelustatud. Kui me 1943. aasta 1. mail pioneerteenistust alustasime, oli ikka veel keelatud Jehoovast tunnistust anda ja avalikult ühingu kirjandust pakkuda. Kristlikus teenistuses kandsime kaasas vaid Piiblit. Mõned päevad pärast seda, kui jõudsime oma esimesse pioneerteenistuspaika Ontario provintsis Parry Soundis, saatis harubüroo meiega koostööd tegema kogenud pioneeri Stewart Manni. See oli tõesti väga armastav samm! Vend Mann oli mõnusa olemisega ja sõbralik. Õppisime temalt paljutki ja veetsime toredasti koos aega. Meil oli parasjagu mitu piibliuurimist, kui ühing suunas meid Hamiltoni linna. Peatselt aga kutsuti mind väeteenistusse, kuigi olin sõjaväekohustuslase east juba väljas. Kuna keeldusin armeesse minemast, arreteeriti mind 1943. aasta 31. detsembril. Pärast kohtulikke asjaajamisi saadeti mind alternatiivteenistuslaagrisse, kus olin 1945. aasta augustikuuni.

Kohe pärast minu vabanemist määrati meid Aileeniga teenima pioneeridena Ontario provintsi Cornwalli. Peatselt saatis aga ühingu juriidiline osakond meid Quebeci provintsi eriülesandega abistada vendi politseikohtus. See oli aeg, mil Quebecis valitses Duplessis ja Jehoova tunnistajaid kiusati taga eriti ägedalt. Käisin iga nädal mitu päeva neljas kohtus meie vendi aitamas. Need olid põnevad ja uskutugevdavad ajad.

Pärast Clevelandi konventi 1946. aastal määrati meid abikaasaga ringkonna- ja piirkonnatööle, mis viis meid tööle rannikuäärsetele aladele. Olukorrad muutusid kiiresti. 1948. aastal kutsuti meid Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 11. kursusele. Kaks meie õpetajat olid vend Albert Schroeder ja Maxwell Friend ning meie kursuse 108 õpilasest 40 olid võitud. Selliste kauaaegsete Jehoova teenijate kohalolu oli tõesti rikastav kogemus!

Ühel päeval külastas meid vend Knorr Brooklynist. Oma kõnes kutsus ta 25 vabatahtlikku üles õppima jaapani keelt. Kõik 108 avaldasid soovi! Presidendi ülesanne oli valida, keda hakatakse õpetama. Ma usun, et see toimus Jehoova juhtimisel, kuna kõik läks väga hästi. Paljud 25 valitust, kellele hiljem sai osaks eesõigus olla kuulutustöö teerajajad Jaapanis, on siiani oma postil – nad on küll eakad, kuid ikka seal. Mõned neist, nagu Lloyd ja Melba Barry, saadeti hiljem Jaapanist ära uut ülesannet täitma. Lloyd oli juhtiva kogu liige kuni oma surmani mineval aastal. Me kõik oleme rõõmsad selle tasu üle, mis Jehoova talle andis.

Saabus lõpetamispäev ning meid määrati Jamaicale. Ent pidevalt jätkuvate kohtuasjade pärast Quebecis suunati meid tagasi Kanadasse.

Rohkem muusikat!

Kuigi ma loobusin pioneerteenistuse pärast muusikukarjäärist, tundub siiski, et muusika ei jätnud mind. Järgmisel aastal tulid ühingu president Nathan Knorr ja tema sekretär Milton Henschel Torontosse Maple Leaf Gardenisse. Vend Knorri avalik kõne „See on lähemal, kui te arvate!” sütitas kõiki. Mind kutsuti esimest korda juhatama konvendi orkestrit. Seadsime lauluraamatust „Kingdom Service Song Book” (1944) mõningad populaarsed laulud ümber valsirüüsse ning vendadele paistis see meeldivat. Laupäevase programmi lõppedes harjutasime parasjagu pühapäevase esinemise tarvis, kui nägin vend Henschelit otse üle väljaku meie suunas tulemas ning peatasin orkestri, et saaksin minna teda tervitama. Ta küsis: „Kui palju muusikuid on teie orkestris?” „Kõik kokku umbes 35,” vastasin ma. „Hästi, järgmise aasta suvel New Yorgi konvendil on sinu käsutuses kaks korda rohkem muusikuid,” ütles ta selle peale.

Enne suve hakku kutsuti mind aga Brooklynisse. Aileen ei saanud asjaolude tõttu kohe minuga kaasa tulla. Uus hoone Columbia Heights 124 polnud veel päris valmis, seepärast ööbisin endises peamajas, ühes väikeses ruumis koos kahe võitud vennaga, elatanud vend Payne’i ja Karl Kleiniga, kellega kohtusin siis esimest korda. Kas meil oli kitsas? Oli küll, ent me klappisime hästi. Vanemad vennad olid pikameelsed ja mina püüdsin neile mitte ette jääda. See oli väärtuslik õppetund selle kohta, mida Jumala vaim võib korda saata. Kohtumine ja koostöö vend Kleiniga olid mulle tõeliseks õnnistuseks! Ta oli alati lahke ja abivalmis. Tegime head koostööd ja oleme jäänud lähedasteks sõpradeks juba rohkem kui 50 aastaks.

Mul oli eesõigus hoolitseda 1950., 1953., 1955. ja 1958. aastal Yankee staadionil peetud konventide muusikalise külje eest. Koos Al Kaveliniga vastutasime orkestri töö eest 1963. aasta konvendil California osariigis Pasadenas Rose Bowli staadionil. 1953. aasta konvendil Yankee staadionil toimus muusikaline etteaste pühapäeval enne avalikku kõnet. Erich Frost esitles sopran Edith Shemionikit (hiljem Weigand), kes laulis meie orkestri saatel Frosti loodud laulu „Edasi, te tunnistajad!”. Meid köitsid ka Aafrika õdede ja vendade sügavakõlalised ning kaunid hääled, mida siis esimest korda kuulsime. Misjonär Harry Arnott oli toonud meile kuulamiseks kaasa suurepärase salvestise Põhja-Rodeesiast (praegu Sambia) ning selle helid kõlasid üle kogu staadioni.

Lindistame 1966. aasta lauliku lugusid

Kas sa mäletad roosade vinüülkaantega laulikut „Singing and Accompanying Yourselves With Music in Your Hearts”? Selle valmimisaegu ütles vend Knorr: „Meil on plaanis mõningaid laule salvestada. Sa võiksid moodustada väikese orkestri, kus oleks mõned viiulid ja paar flööti. Ma ei taha kuulda ühtegi puhkpilli!” Peeteli Kuningriigisaal oli meie stuudio, kuid selle kasutamisel olid omad miinused. Kuidas mõjuvad helile drapeerimata seinad, kivipõrand ja metallist klapptoolid? Kes aitaks lahendada sellised soovimatud heliprobleemid? Keegi soovitas vend Tommy Mitchelli, kes töötas Ameerika ringhäälingukompanii (ABC) helistuudios. Võtsime temaga ühendust ja ta oligi meelsasti valmis meid aitama.

Jõudis kätte esimene lindistamiseks mõeldud laupäevahommik. Kui tutvustati vendi, nägin, et ühel on kaasas tromboonikast. Mulle meenus vend Knorri hoiatus: „Ma ei taha kuulda ühtegi puhkpilli!” Mida pidin nüüd tegema? Vaatasin, kuidas see vend trombooni kastist välja võttis, kinnitas tõmmiku ning hakkas pilli soojaks puhuma. See oli Tom Mitchell ning juba esimesed tema puhutud helid olid kaunid. Tema tromboon kõlas nagu viiul! Mõtlesin, et see vend peab küll kohale jääma ning vend Knorr ei protesteerinud selle vastu kunagi.

Orkester koosnes toredatest muusikutest, kes olid ühtlasi meie armastavad vennad ja õed. Keegi ei mänginud primadonnat! Lindistamine oli pingeline töö, kuid keegi ei kaevanud. Töö lõppemine tõi pisarad kaasa ning osalenud said omavahel headeks sõpradeks. Olime kõik rõõmsad selle eesõiguse üle ja Jehoova abiga saime tööga hakkama.

Tasutoovad lisaeesõigused

Pärast neid paljusid aastaid olen ikka veel täisajalises teenistuses. Olen teeninud 28 aastat ringkonna- ja piirkonnaülevaatajana ning see on olnud igati meeldiv kogemus. Sellele järgnes 5 aastat tööd Ontario provintsis Norvali kokkutulekusaalis. Igal nädalavahetusel peeti seal kas ringkonnakokkutulek või võõrkeelne piirkonnakonvent, nii et meil Aileeniga olid käed tööd täis. 1979/80. aastal kasutasid arhitektid ja insenerid kokkutulekusaali ruume ühingu uue harubüroo projekteerimiseks Halton Hillsi. Pärast tööd kokkutulekusaalis viis üks teine ülesanne aastatel 1982–1984 mind jälle muusikapõllule Brooklyni.

Mu armas naine suri 1994. aasta 17. juunil, vaid seitse päeva pärast meie 59. pulma-aastapäeva. Olime koos 51 aastat pioneeridena teeninud.

Kui mõtlen oma eluteele, meenutan ikka seda, kui hinnaline teejuht on Piibel mulle olnud. Mõnikord loen Aileeni Piiblit ja mulle valmistab suurt heameelt mõtiskleda nende kohtade üle, mis puudutasid tema südant – terved salmid, üksikud lõigud ja sõnad, mis ta on ära märkinud. Nii nagu Aileenile, nii on ka mulle mõned kirjakohad erilise tähendusega. Näiteks Laulus 137 on kirjas imeilus palve Jehoovale: „Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi! Jäägu mu keel kinni mu suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!” (Laul 137:5, 6). Kuigi ma armastan muusikat, pakub mulle kõige suuremat rõõmu see, et saan ustavalt teenida Jehoovat, kes on andnud mulle täisväärtusliku ja rahuldustpakkuva elu.

[Allmärkus]

^ lõik 5 1973. aasta 1. juuni „Vahitorn” selgitas, miks tuli sellest ajast alates neil, kes tahtsid saada Jehoova tunnistajateks, enne ristima minekut suitsetamine maha jätta.

[Pilt lk 28]

Koos Aileeniga aastal 1947

[Pilt lk 30]

Ühel esimesel helisalvestusel