„Kirjutage Antonile!”

● Venemaal Stavropoli krai kõrvalises Štšelkani külas elas teismeline Jehoova tunnistaja Anton. Lapsepõlves diagnoositi tal Duchenne’i muskulaarne düstroofia, ravimatu lihaste kiire kärbumine, mille tagajärjel inimene sureb üldiselt enne 20-aastaseks saamist. Ajaks, mil Anton oli üheksa-aastane, ei suutnud ta enam kõndida ega end üles upitada.

Jevgeni ja ta naine Diana tutvusid Antoniga üht Jehoova tunnistajate kogudust külastades. „Anton oli füüsiliselt ülimalt nõrk, vaimselt aga tugev,” mainib Diana. „Kuna Antoni vanem vend oli samasse haigusse 19-aastaselt surnud, teadis ta, et tal pole palju aega järele jäänud. Sellest hoolimata oli ta rõõmsameelne ja optimistlik.”

Diana ja Jevgeni innustasid Antonit laiendama oma kuulutustegevust ja kirjutama inimestele, kes elavad eemal külades. 2005. aastal kirjutaski Anton ligi 500 kirja ja saatis need ümberkaudsetesse küladesse. Kuid tema pettumuseks ei vastanud talle mitte keegi. Kuigi see tegi talle tuska, ei loobunud ta kirjade kirjutamisest ja palus hardalt Jumalalt juhatust, kuidas selles olukorras siiski tõhus jumalateenija olla.

Kord ajalehte lugedes märkas Anton seal kirja, mille oli kirjutanud üks lohutust vajav haige naine. Anton kirjutas talle ja samas ajalehes trükiti ära osa tema kirjast: „Kuigi põen ravimatut haigust, aitab piiblilugemine mul vaadata tulevikku kindlustundega. Mulle meeldib kirju saada ja ma ootan neid alati põnevusega.”

Naist puudutas sügavalt meie venna kiri ja ta läkitas ajalehele omakorda kirja. Kiri trükiti ära veerus pealkirjaga „Kirjutage Antonile!”. Naine väljendas tänu Antoni julgustavate mõtete eest seoses piiblilugemisega ja lisas: „Aidakem Antonit! Kirjutagem talle! See noormees vajab hädasti lahket sõna!” Ajaleht tõi ära Antoni aadressi.

Väiksesse postkontorisse Antoni külas hakkas tulvama kirju – koguni kuni 30 tükki päevas! Neid saabus igast Venemaa nurgast, Baltimaadest, Saksamaalt ja isegi Prantsusmaalt. Kokku sai Anton ajalehe lugejatelt sadu kirju. „Ta oli üliõnnelik,” meenutab Diana. „Nüüd oli tal sadu inimesi, kellega pidada kirjavahetust ja jagada oma Piiblil põhinevaid uskumusi.”

Anton oli rohkem kui aasta kirjavahetuses nendega, kes talle kirjutasid, ja jagas neile Piibli tõdesid. Mõne aja pärast, kui ta käed nõrgaks jäid, dikteeris ta kirju. 2008. aasta septembris suri Anton 20-aastaselt. Kuigi Anton oli füüsiliselt äärmiselt nõrk, avas tema usk ja armastus kuulutustöö vastu talle võimalusi puudutada sadade inimeste elusid.