„Sõit läbi nõelasilma”

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KUI Briti maadeuurijad avastasid 1798. aastal Bassi väina, olid merendusega seotud ringkonnad ülimalt rahulolevad. Tänu sellele Tasmaania saart Austraalia maismaast eraldavale väinale oli merereis Inglismaalt Sydneysse 1100 kilomeetrit lühem.

Bassi väin on aga osutunud üheks raskemini läbitavaks mereteeks terves maailmas. Läänetuuled, tugevad hoovused ja vaid 50–70-meetrine keskmine sügavus põhjustavad tohutu suurt lainetust, mistõttu nõuab seal navigeerimine suurt meisterlikkust. Samuti on ohtlikud keset läänepoolset väina sissesõitu asuva King Islandi saare sakilised veealused kaljud.

Tänapäeval pole raske Bassi väina läbida. Kuid ajal, mil kasutusel olid purjelaevad ja algelised navigeerimisriistad, oli hoopis teine lugu. Lääne poolt väina sisenemine oli närvesööv ettevõtmine ning seda on tabavalt kirjeldatud kui „sõitu läbi nõelasilma”.

Suurringsõit

19. sajandi alguses võttis 19 000 kilomeetri pikkune merereis Inglismaalt Ida-Austraaliasse aega viis kuud ning see oli kõike muud kui meeldiv. Sajad reisijad, peamiselt pagulased ja sunnitöölised, leidsid endale koha laevateki all, mis oli tavaliselt ülerahvastatud, ning sealsed tingimused olid kohutavad. Sellisel reisil olid alaliseks saatjaks igasugu haigused, sealhulgas merehaigus, toiduaineid nappis ning laev kubises närilistest. Ka surmajuhtumid olid tavalised. * Siiski andis lootus paremale elule reisijatele jõudu seda kõike taluda.

Aastal 1852, kui kapten James (Türann) Forbes avastas lühema meretee, muutus olukord paremaks. Ta ei seilanud mööda 39. laiuskraadi, mis näis olevat lühim tee üle India ookeani lõunaosa Austraaliasse, vaid otsustas teha suurringsõidu Inglismaalt Kagu-Austraaliasse, mistõttu ta läks kaugemale lõunasse Antarktise lähedale. * Jäämägedest ja tohututest lainetest hoolimata jõudis James Forbesi laev „Marco Polo”, mille pardal oli 701 väljarändajat, Victoria osariiki Melbourne’i poole kiiremini, vaid 68 päevaga. See rekord löödi õigel ajal, sest Victorias oli alanud kullapalavik. Uudis sellest reisist pani paljud tulevased kullakaevurid tormi jooksma, et maakera kuklapoolele sõita.

Pärast Inglismaalt lahkumist oli laevade  järgmiseks peatuskohaks 16 000 kilomeetri kaugusel asuv Otway neem. Geograafilise laiuse määramiseks kasutasid tüürimehed sekstanti ja meretabeleid ning pikkuse määramiseks Greenwichi keskmise aja järgi seadistatud laeva kronomeetrit. Kohalik aeg määrati päikese asendi järgi. Iga tunniline erinevus kohaliku aja ja Greenwichi aja vahel võrdus 15 pikkuskraadiga. Need kaks näitajat – geograafiline laius ja pikkus – võimaldasid heal tüürimehel määrata oma asukohta suhteliselt täpselt.

Siiski ei pruukinud kõik alati õigesti minna. Näiteks võisid pilved varjata päikese päevadeks. Ja vanasti ei olnud kronomeetrid alati teab kui täpsed. Kui iga päev võideti või kaotati üks sekund, võis see kolme kuu jooksul tähendada seda, et laev oli kursilt kõrvale kaldunud 50 kilomeetrit. Vihma, udu või pimeduse tõttu eksiteele sattunud laev võis Bassi väina sissesõidust mööda sõita ja joosta karile kas King Islandil või Victoria rannikul. Tõenäoliselt tundsid paljud reisijad nii nagu üks laevakapten, kes hüüdis, kui nägi turvalises kauguses Otway neeme: „Jumal tänatud, me pole teinud ühtegi viga!” See annab tunnistust, kui oskuslikud olid 19. sajandi meremehed, kellest enamikul õnnestus sõita „läbi nõelasilma” laeva karile ajamata. Mõnedel laevadel aga nii hästi ei läinud.

Laevade surnuaed

Enne 1878. aasta 1. juuni koitu seilas klipper „Loch Ard” läbi paksu udu Victoria ranniku suunas. Meri oli mattunud uttu juba eelmisel päeval ning udu oli takistanud kaptenil määrata keskpäeval laeva asukohta. Seetõttu oli ta Austraalia rannikule palju lähemal, kui arvas. Äkitselt aga udu hajus, ja vaid kahe kilomeetri kaugusel kõrgus 90-meetrine kaljusein. Meeskond nägi kurja vaeva, et laev kõrvale pöörata, kuid tuul ja hoovus töötasid neile vastu. Vähem kui tunni pärast sõitis „Loch Ard” suure kiirusega vastu kaljut ja 15 minutit hiljem uppus.

Laeval olnud 54 inimesest jäid ellu ainult kaks – laeva junga Tom Pearce ja reisija Eva Carmichael, kes mõlemad olid alla 20-aastased. Tom ulpis tunde kummuli läinud päästepaadi külge klammerdudes talvises külmas ookeanis. Lõpuks kandis tõusuvesi ta kaljudevahelisse kitsasse kurusse. Sealt nägi ta väikest randa, mis oli uppunud laeva tükke täis uhutud, ning ujus sinna. Kuna Eva ei osanud ujuda, klammerdus ta vrakirusude külge ja loksus vees ligi neli tundi, kuni laine kandis ta samasse kaljulõhesse. Nähes rannal Tomi, hüüdis ta abi järele. Tom sööstis lainetesse ja pärast tunnist heitlust vedas ta poolenisti teadvusetu Eva kaldale. Eva jutustab: „Ta tassis mind mingisse kohutavasse koopasse, mis asus rannast umbes 50 meetri kaugusel. Kuskilt leidis ta brändikasti, lõi ühel pudelil kaela maha ja sundis mind seda jooma, mis tõi mu teadvusele. Seejärel korjas ta mulle külje alla panemiseks heina. Peagi kaotasin teadvuse ja lamasin nõnda vist tunde.” Samal ajal ronis aga Tom kaljust üles ja läks abi otsima. Ligi 24 tundi pärast „Loch Ardi” uppumist viidi Tom ja Eva lähedal asuvasse tallu. Eva kaotas selles laevaõnnetuses mõlemad oma vanemad, kolm venda ning kaks õde.

Tänapäeval seilavad tuhanded suured ja väikesed laevad turvaliselt läbi Bassi väina. Teel mööduvad nad rohkem kui sajast teadaolevast laevavrakist. Mõningaid laevahukupaiku  külastavad ka turistid. Üks neist on Victorias Port Campbelli rahvuspargis olev Loch Ardi kuru. Need paigad tuletavad meelde 19. sajandi julgeid mehi ja naisi, kes parema elu otsinguil tegid maakerale pool tiiru peale ega löönud kartma ka reisi lõpusirgel, mil nende laev sõitis „läbi nõelasilma”.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 17]

MIS SAI TOMIST JA EVAST?

Tom Pearce ja Eva Carmichael, kes „Loch Ardi” laevahukust ainsana eluga pääsesid, said Austraalias kohe kuulsaks. Raamatus „Cape Otway–Coast of Secrets” kirjutatakse: „Ajalehtedes tehti sellest laevahukust sensatsioon. Pearce’i ülistati kui kangelast, Eva Carmichaeli kui iludust ning arvati, et need kaks peaksid abielluma.” Ehkki Tom tegigi Evale abieluettepaneku, lükkas Eva selle tagasi ja naasis kolme kuu pärast Iirimaale. Seal ta abiellus ja kasvatas üles lapsed. Ta suri 1934. aastal, olles 73 aasta vanune. Tom läks tagasi merele ja üsna peagi sattus ta uude laevaõnnetusse, millest ta jällegi pääses eluga. Seejärel oli ta palju aastaid aurulaeva kapten. Ta suri 1909. aastal 50 aasta vanuselt.

[Allikaviide]

Mõlemad fotod: Flagstaff Hill Maritime Village, Warrnambool

[Joonis/pilt lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

James Forbes võttis „Marco Pologa” (üleval) ette Inglismaalt Austraaliasse suurringsõidu, mis oli palju kiirem

[Joonis]

VANA TEE

39. laiuskraad

SUURRINGSÕIT

Lõunapolaarjoon

[Kaart]

ATLANDI OOKEAN

INDIA OOKEAN

ANTARKTIS

[Allikaviide]

Ajalehest „The Illustrated London News”, 19. veebruar 1853

[Joonis/kaart lk 16, 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lääne poolt Bassi väina sisenemist on kirjeldatud kui „sõitu läbi nõelasilma”

[Kaart]

AUSTRAALIA

VICTORIA

MELBOURNE

Port Campbelli rahvuspark

Otway neem

Bassi väin

King Island

TASMAANIA

[Pilt lk 16]

Pärast kokkupõrget kaljuga uppus „Loch Ard” 15 minutiga

[Allikaviide]

La Trobe Picture Collection, State Library of Victoria

[Pilt lk 17]

Port Campbelli rahvuspargis saab näha 1) kohta, kus „Loch Ard” vastu kaljut sõitis, ja 2) Tom Pearce’i hauda

[Allikaviide]

Photography Scancolor Australia