Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Mul on kahju, et ma ei teinud seda varem”

”Mul on kahju, et ma ei teinud seda varem”

„Mul on kahju, et ma ei teinud seda varem”

Videomängude mängimist on nimetatud sõltuvuseks ja seda täiesti põhjendatult. Üks USA-s tehtud küsitlus näitas, et kaheksanda klassi poisid (umbes 13-aastased) kulutavad videomängudele keskmiselt 23 tundi nädalas. Ka paljud täiskasvanud on mängusõltuvusse sattunud. Mõelgem näiteks kristlasele, kelle nimi on Charles. * „Videomängude mängimine oli mu päästenöör, viis, kuidas ma sain lõõgastuda ja unustada kõik muu,” räägib ta. „Kuid sellest sai sõltuvus. Olin videomängusõltlane, nagu paljud teised on uimasti- või alkoholisõltlased.”

Charles ütleb, et ta hakkas pidevalt mängima juba 11-aastaselt. „Ma ei mänginud spiritistlikke ega vägivaldseid mänge, vaid lihtsalt mängisin liiga palju. Teinekord ei suutnud ma nädalate kaupa mõelda muule kui sellele, kuidas lahendada mõnda mängusituatsiooni, ükskõik kas olin parajasti koolis või osalesin kristlikus tegevuses.”

2002. aasta 22. detsembri „Ärgake!” juhtsari pealkirjaga „Elektroonilised mängud. Kas neil on ka oma süngem pool?” pani Charlesi mõtlema. „Pärast nende artiklite lugemist üritasin mängimisaega vähendada,” ütleb ta, „aga mingi aja pärast läks kõik jälle vana rada.”

Kurameerimise ajal ja mõnda aega pärast abiellumist suutis Charles oma mängimisaega kärpida. „Siis aga tuli müügile uus mäng, mida olin kaua aega oodanud,” jutustab ta. „Võtsin võlgu, et osta arvuti, mis vastab mängu nõuetele. See videomäng oli aeganõudvam kui ükski varasem, mida olin mänginud. See röövis minult aja, mida oleksin pidanud kasutama Jehoova heaks. Samuti ei jätkunud mul aega oma naise jaoks.” Mingi aja pärast mõistis Charles, et ta peab midagi drastilist ette võtma. „Otsustasin kõigist videomängudest lahti saada,” ütleb ta. „Viisin need viimseni prügikasti ja kustutasin arvutist kõik mängud.”

Kas Charles kahetseb oma otsust? Mitte sugugi. „Ma ei suuda isegi kirjeldada, kui suurt kergendust ma tundsin, kui sellega lõpuks hakkama sain,” ütleb ta. „Tunnen, nagu oleks tohutu koorem mu õlgadelt langenud. Olen saanud Jehoovaga lähedasemaks kui kunagi varem ja palvetan korrapäraselt. Pööran rohkem tähelepanu ka oma naisele. Olen nii õnnelik, et suutsin oma sõltuvusest võitu saada. Ainult mul on kahju, et ma ei teinud seda varem.”

[Allmärkus]

^ lõik 2 Nimi on muudetud.