Vangistatud, kuid siiski vabad!

„Ärgake!” Mehhiko-korrespondendilt

ÜHEKSAKÜMNE kilomeetri kaugusel Mehhiko läänerannikust laiuvad saared nimega Islas Marías. * Ühel nendest Vaikse ookeani saartest nimega María Madre on alates 1905. aastast paiknenud Mehhiko föderaalne karistuskoloonia. Varem tekitas seal karistuse kandmine kõikides hirmu, kuid nüüd on olukord selline, et hea käitumisega vangid võivad isegi paluda, et neid sinna saadetaks.

Üheks põhjuseks on see, et mõnel vangil on lubatud seal elada koos perekonnaga. Trellidega kongi asemel elavad sellised vangid väikestes majakestes. Sealne asula pakub palju teenuseid nagu iga väikelinn. Telefon, telegraaf, televisioon ja postiside ühendavad vange välismaailmaga. Lapsed saavad seal käia põhikoolis, kuigi keskkoolis käimiseks tuleb neil minna mandrile. Ja kuigi pääs saarele on range kontrolli all, saabub sinna kord nädalas laev, mis toob kohale kõik vajaliku ja ka külalised.

Kuidas on lood rehabilitatsiooniga? Vangid, kes kutsuvad end ise colono’deks (hispaania keeles kolonistid, asunikud), peavad iga päev mõne tunni töötama. See mitte ainult ei hõlbusta neil hiljem vabanenult eluga kohaneda, vaid sellega nad aitavad maksta ka ülalpidamise eest. Nad saavad tegeleda ka oma harrastustega, näiteks aiandusega, või teha müügiks käsitööd. See aga ei tähenda, nagu poleks seal mingit vangladistsipliini. Vangid peavad olema kohal hommikusel loendusel ega tohi pärast kella üheksat õhtul enam väljas liikuda.

Islas Marías saartele jõuab vaimne vabadus

Üks colono, kelle pereliikmed olid Jehoova tunnistajad, soovis 1985. aasta paiku hakata Piiblit uurima. Temaga hakati kirja teel uurima. Mõne aja pärast moodustus grupp piibliuurijaid ja nad hakkasid pidama kristlikke koosolekuid. Jehoova tunnistajad said valitsuselt loa ja hakkasid korrapäraselt külastama seda saart, kuhu jõuab mandrilt Mazatlánist 13-tunnise öö läbi kestva sõiduga. Aastate jooksul on umbes 40 vangi õppinud Jumala Sõna tõde, nad on ristitud ja pärast karistusaja kandmist vabastatud. Selle loo kirjutamise ajal on saarel 6 ristitud  tunnistajat ja koosolekutel käib keskmiselt 25 inimest.

Jehoova tunnistajad on nende tehtud töö pärast võimukandjate silmis heas kirjas ning tunnistajaks saanud vangidest peavad kõik lugu. Hiljuti kiitis kinnipidamiskoha asedirektor seal käivaid Jehoova tunnistajaid: „See toob suurt kasu, et teil on meiega ühised eesmärgid ning et te olete huvitatud vangide füüsilisest ja moraalsest heaolust ning tõesti hoolite neist! Me toetame teid igati.” Ta tegi ettepaneku parandada hoone, kus vennad koos käivad.

Üks ristitud Jehoova tunnistaja, kes on kümme aastat karistust kandnud, ütles: „Kui vennad, kes meid külastavad, pärisid, kas ma soovin siit lahkuda, ütlesin neile, et tahan siia teenima jääda; ma võtan seda kui mulle määratud territooriumi, kuna siin on suur vajadus. Loomulikult sooviksin ma käia ka kokkutulekutel ja seltsida kristlike sõpradega.” Ta vabastatakse järgmisel aastal tänu tema heale käitumisele.

Islas Marías saarte vanglasüsteem on väidetavalt edukalt kaasa aidanud vangide rehabiliteerimisele. Ent kuningriigi sõnum on toonud sinna tõelise vaimse vabaduse ja rehabilitatsiooni, toonud „vabastust vangidele” ja avanud „pimedate silmad” (Luuka 4:18; Jesaja 61:1).

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 21]

Uimastisõltlasest kristlikuks kogudusevanemaks

Guillermo vangistati uimastite müümise ja tarbimise eest. Ta saadeti Islas Marías saarestikku, kus ta jätkas uimastite tarvitamist. Guillermo pani aga tähele, et mõned vangid, kellele oli määratud pikk vanglakaristus just näiteks uimastitega kaubitsemise eest, nägid korralikud välja, olid õnneliku olemisega ja eeskujulikud vangid. Kui ta sai teada, et nad uurivad Piiblit koos Jehoova tunnistajatega, oli ta nõus minema nende koosolekutele. Hiljem hakati ka temaga Piiblit uurima.

Guillermo tegi oma elus suuri muudatusi ja ta vabastati mõne aja pärast. Vabanenuna otsis ta kohe üles Jehoova tunnistajad ja jätkas uurimist. Praegu teenib ta kristlikus koguduses kogudusevanemana ja 17 tema pereliiget on nüüd samuti Jehoova tunnistajad. Ta kommenteerib: „On suur au tunda Jehoovat ja jätta kõik vanad pahed seljataha. Paljud mu endised sõbrad on uimastite tarbimise tõttu surnud. Uimastid on mõjutanud ka minu aju ja raskendasid mul uue info vastuvõtmist. Kuid Jehoova tunnistajate uurimismeetodid aitasid mul paljuski oma mõistust teritada. Arstid olid hämmingus, kuna pidasid mind parandamatuks. On lausa uskumatu, mida Piibli tõde on teinud minu ja mu perekonnaga. Me ei suhelnud varem üksteisega sugugi armastavalt, kuid nüüd oleme tõesti ühtsed.”

[Kaardid lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mazatlán

Islas Marías

María Madre

[Pilt lk 20]

Colono’d ja nende perekonnad käivad koosolekutel María Madre saare kuningriigisaalis