Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kauakestnud võitlus parema tervise nimel

Kauakestnud võitlus parema tervise nimel

Kauakestnud võitlus parema tervise nimel

NEW YORGIS elav Joanne põdes tuberkuloosi. Ent tal oli ebatüüpiline tuberkuloosivorm. Tegemist oli muteerunud tüvega, mis on resistentne praktiliselt kõigi ravimite suhtes ning viib pooled oma ohvrid hauda. Paraku ei käinud Joanne regulaarselt ravil ning nakatas sellesse haigusesse veel vähemalt ühe inimese. „Ta tuleks luku taha panna,” lausus nördinud arst.

Tuberkuloos on külvanud surma juba ammust ajast. Neid, kes tuberkuloosi on põdenud ja sellesse surnud, on tõesti miljoneid. Selle haiguse jälgi on leitud juba muistse Egiptuse ja Peruu muumiatelt. Tänapäeval surmavad taas levima hakanud tuberkuloositüved umbes kaks miljonit inimest aastas.

Aafrika ühes hütis väikeses võrevoodis lamava Carlitose laup oli kaetud pärlendava higiga. Ta oli malaaria tõttu sedavõrd nõrk, et ei suutnud enam nuttagi. Tema murest murtud vanematel polnud ravimite jaoks raha, pealegi polnud läheduses ühtki haiglat, kuhu nad oma väikse lapse ravile oleksid saanud viia. Palavik järele ei andnud ning 48 tunni pärast oli poiss surnud.

Malaaria tapab aastas ligi miljon last nagu Carlitos. Ida-Aafrika külades hammustab malaariasääsk last keskmiselt 50–80 korda kuus. Nakatunud sääsed levivad järjest uutele aladele, malaariaravimid aga on kaotanud oma tõhususe. Ägedat malaariat põeb arvestuste järgi 300 miljonit inimest aastas.

Californias San Franciscos elav 30-aastane Kenneth pöördus esmakordselt arsti poole aastal 1980. Ta kaebas kõhulahtisuse ja väsimuse üle. Aasta pärast oli ta surnud. Hoolimata sellest, et teda ravisid vilunud meedikud, ta lihtsalt kuhtus ja suri lõpuks kopsupõletikku.

Kaks aastat hiljem ilmnesid samasugused sümptomid ühel San Franciscost 16 000 kilomeetri kaugusel Põhja-Tansaanias elaval noorel naisel. Mõne nädalaga kadus tal kõndimisvõime ning peagi ta suri. Külarahvas hakkas seda kummalist haigust kutsuma Juliana tõveks, sest paistis, et nii selle naise kui ka mõned teised kohalikud naised oli nakatanud mees, kes müüs Juliana nimega kaunistatud rõivaid.

Nii Kenneth kui ka need Tansaania naised põdesid üht ja sama haigust aidsi. 1980. aastate algul, just siis, kui tundus, et meditsiin on suutnud kõige ohtlikumad mikroobid kontrolli alla saada, hakkas inimkonda painama see uus nakkushaigus. Kahe aastakümnega on aidsi surmaohvrite arv hakanud võistlema 14. sajandil üle kogu Euraasia liikunud katkuga, mis on jätnud eurooplaste teadvusse kustumatu jälje.

Must surm

Mustaks surmaks kutsutud katku esmapuhangut võiks tähistada aasta 1347, mil Krimmist saabunud laev heitis ankrusse Sitsiilia saarel asuva Messina juures. Lisaks tavalisele lastile tõi laev kohale ka katku. * Peagi oli must surm levinud kõikjale Itaalias.

Agnolo di Tura Itaaliast Sienast on kirjeldanud seda tema kodulinnas järgmisel aastal valitsenud õudust: „Surm saabus Sienasse mais. Haigus oli julm ja kohutav. Ohvrid heitsid peaaegu silmapilkselt hinge. Nii päeval kui ööl lisandus sadu surnuid.” Ta lisab: „Matsin omal jõul enda viis last. Nii tegid ka paljud teised. Oli kaotus milline tahes, mitte keegi ei nutnud, sest peaaegu igaüht ootas ees surm. Surnuid oli sedavõrd palju, et kõik arvasid olevat saabunud maailma lõpu.”

Ajaloolaste väitel levis katk nelja aastaga kõikjale Euroopasse ning elu kaotas umbes kolmandik rahvastikust – arvatavasti 20–30 miljonit inimest. Häving laastas ka kauget Islandi. Väidetavalt kahanes Kaug-Idas asuva Hiina rahvaarv ilmselt katku ja seda saatnud näljahäda tõttu 123 miljonilt 13. sajandi algul 65 miljonini 14. sajandil.

Nii suureulatuslikke kannatusi polnud põhjustanud mitte ükski varasem epideemia, sõda või näljahäda. „See oli enneolematu katastroof inimajaloos,” märgitakse raamatus „Man and Microbes”. „Elu kaotas neljandik kuni pool Euroopa, Põhja-Aafrika ja paiguti ka Aasia elanikkonnast.”

Ameerika esialgu pääses musta surma laastamistööst tänu muust maailmast isoleeritusele. Ent teiselt poolt ookeani saabunud laevad tegid sellele isoleeritusele peagi lõpu. 16. sajandil möllas Uues Maailmas epideemiate laine, mis külvas veelgi rohkem surma kui katk.

Rõuged vallutavad Ameerika

Kui Kolumbus aastal 1492 Lääne-India saarteni jõudis, kohtus ta põliselanikega, keda ta iseloomustas kui kena välimuse ja peente näojoontega ning keskmist kasvu ja lihaselise kehaga inimesi. Ent nende terve välimus ei andnud kuidagi aimu sellest, kui vastuvõtlikud on nad Vana Maailma tõbedele.

Aastal 1518 puhkes Hispaniola saarel rõugeepideemia. Ameerika põliselanikud polnud varem kunagi rõugetega kokku puutunud, seetõttu olid tagajärjed katastroofilised. Ühe hispaanlasest pealtnägija arvamuse kohaselt jäi sel saarel ellu kõigest tuhatkond inimest. Üsna pea levis epideemia Mehhikosse ja Peruusse, kus see samasugust hävitustööd tegi.

Kui järgmisel sajandil saabusid Põhja-Ameerikasse Massachusettsi piirkonda inglise puritaanidest ümberasujad, leidsid nad samuti, et rõuged on selle piirkonna põliselanikud praktiliselt hävitanud. „Rõuged on võtnud elu peaaegu kõigilt pärismaalastelt,” kirjutas puritaanide juht John Winthrop.

Rõugetele järgnesid teised epideemiad. Ühe allika järgi olid sissetoodud haigused sajand pärast Kolumbuse saabumist hävitanud 90 protsenti Uue Maailma rahvastikust. Mehhiko elanikkond oli kahanenud 30 miljonilt 3 miljonini, Peruu elanikkond aga 8 miljonilt 1 miljonini. Muidugi mõista polnud Ameerika põlisrahvad kaugeltki ainsad rõugeohvrid. „Inimajaloo jooksul on rõuged nõudnud sadu miljoneid elusid, kaugelt rohkem, kui seda on teinud katk ... ja kõik 20. sajandi sõjad ühtekokku,” mainib rõugenuhtlust käsitlev raamat „Scourge–The Once and Future Threat of Smallpox”.

Sõda käib ikka edasi

Nüüdisajal võivad kohutavad katku- ja rõugeepideemiad tunduda ammu ajaloohämarusse vajunud katastroofidena. Inimkond võitis 20. sajandil eeskätt tööstusriikides paljud nakkushaigustega peetud lahingud. Meedikud jõudsid enamiku haiguste põhjuste jälile ning leidsid ka moodused nende ravimiseks. (Vaata allolevat kasti.) Uued vaktsiinid ja antibiootikumid tundusid olevat otsekui võlurohi, mis aitab saada lahti ka kõige visamini taanduvatest haigustest.

Kuid nagu rõhutab dr Richard Krause, endine USA Riikliku Allergia ja Nakkushaiguste Instituudi direktor, „on taudid sama vältimatud kui surm ja maksud”. Tuberkuloos ja malaaria pole kuhugi kadunud. Hiljutine aidsiepideemia on sünge hoiatus, et ikka veel hiilib maakeral ringi hukutav taud. „Nakkushaigused jäävad maailma peamiseks surmapõhjuseks ja seda veel pikaks ajaks,” nendib raamat „Man and Microbes”.

Mõningad arstid kardavad, et vaatamata haigustega võitlemisel saavutatud märkimisväärsetele edusammudele, võivad mõne viimase aastakümne võidud kujuneda üsna lühiajaliseks. „Nakkushaiguste oht pole kuhugi kadunud – see muutub järjest tõsisemaks,” hoiatab epidemioloog Robert Shope. Põhjuseid selgitab järgmine artikkel.

[Allmärkus]

^ lõik 10 Katku vorme oli mitmeid, sealhulgas ka muhkkatk ja kopsukatk. Peamiselt rottidega edasikanduvad kirbud levitasid muhkkatku, kuid piisknakkuse teel levis kõige sagedamini katku kopsuvorm.

[Väljavõte lk 5]

Kahe aastakümnega on aidsi surmaohvrite arv hakanud võistlema 14. sajandil üle kogu Euraasia liikunud katkuga

[Kast/pildid lk 6]

Teadmised versus ebausk

Kui must surm ähvardas 14. sajandil Avignonis paavsti kodakondseid, teatas arst talle, et katku peapõhjuseks on kolme planeedi – Saturni, Jupiteri ja Marsi – reastus Veevalaja tähtkujus.

Umbes neli sajandit hiljem heitis valutava kurguga George Washington voodisse. Kolm väljapaistvat arsti lasid nakkuse ravimiseks voolata tema veenidest välja paar liitrit verd. Mõne tunni pärast haige suri. Aadrilaskmine oli 2500 aastat – Hippokratese päevist 19. sajandi keskpaigani – arstipraksise standardmeetod.

Olgugi et ebausk ja traditsioonid meditsiini progressi aeglustasid, nägid oma ametile pühendunud arstid tõsist vaeva, et jõuda nakkushaiguste põhjuste ja õigete ravimeetodite jälile. Toome siin ära mõningad nende tähelepanuväärsed läbimurded.

Rõuged. Aastal 1798 õnnestus Edward Jenneril töötada välja rõugevaktsiin. 20. sajandil töötati välja tõhusad vaktsiinid ka teiste haiguste vastu, nagu näiteks lastehalvatustõbi, kollapalavik, leetrid ja punetised.

Tuberkuloos. Aastal 1882 määras Robert Koch kindlaks tuberkuloosibakteri ja töötas välja selle haiguse testimismeetodi. Umbes 60 aastat hiljem avastati mõjus tuberkuloosi raviv antibiootikum streptomütsiin. See ravim osutus tõhusaks ka muhkkatku ravimisel.

Malaaria. Alates 17. sajandist on kiinapuukoorest saadav hiniin päästnud miljonite malaariahaigete elu. 1897. aastal tegi Ronald Ross kindlaks, et malaariat kannab edasi hallasääsk. Et suremust vähendada, hakati hiljem troopikamaades malaariasääskede levikut piirama.

[Pildid]

Sodiaagikaart (ülal) ja aadrilaskmine

[Allikaviide]

Mõlemad: Biblioteca Histórica „Marqués de Valdecilla”

[Pildid lk 3]

Tänapäeval tapavad taaselustunud tuberkuloositüved umbes kaks miljonit inimest aastas

[Allikaviited]

Röntgenipilt: New Jersey Medical School–National Tuberculosis Center; inimene: foto: WHO/Thierry Falise

[Pilt lk 4]

Saksa gravüüril umbes aastast 1500 kujutatakse arsti, kes kannab maski kaitseks musta surma eest. Nokk sisaldas parfüümi

[Allikaviide]

Godo-Foto

[Pilt lk 4]

Muhkkatku põhjustavad bakterid

[Allikaviide]

© Gary Gaugler/Visuals Unlimited