Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Klaasimeistrite saarel

Klaasimeistrite saarel

 Klaasimeistrite saarel

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

KLAASIMEISTER lükkab klaasipiibu tulikuuma ahju. Kui ta sulaklaasi kera ahjust välja tõmbab, hõõgub see nagu loojuv päike. Kera taga sähvatab oranž niit, mis kohe kaob. Meister keerab sulaklaasi metall-laual ning kerast saab silinder. Ta puhub korra õõnsasse klaasipiipu ning kera paisub. Siis keerab ta klaasipiipu uuesti, tõstab selle üles, vaatab hoolega ning lükkab uuesti tulle tagasi.

Oleme Itaalias Veneetsia laguunis väikesel Murano saarel, mis on tuntud oma klaasnõude poolest. Selles regioonis on klaasi puhutud juba üle tuhande aasta. Naabersaarel Torcellol võib näha 7. sajandist pärit klaasivabriku varemeid. Esimeseks tõendusmaterjaliks Veneetsia enda toodetud klaasi kohta on 982. aastast pärit allkirjastatud leping, mille sõlmimise üheks tunnistajaks oli keegi klaasimeister Domenic.

Aastaks 1224 oli Veneetsia klaasimeistritel oma gild. Aastal 1291 andis Veneetsia nõukogu korralduse viia linnast klaasiahjud välja, mille põhjuseks võis olla tuleohu kartus. Nii toodigi paljud klaasiahjud umbes kilomeetri kaugusele Muranosse, kuhu need on jäänud tänase päevani.

Miks nii kuulus?

Miks peetakse just Murano ehk Veneetsia klaasi nii eriliseks? On ju klaasi valmistatud juba iidsetest aegadest alates paljudes maakera paikades. Arvatakse, et kohalikud meistrid said klaasikunstis nii vilunuks tänu sagedastele kontaktidele teiste piirkondadega, nagu Egiptuse, Foiniikia, Süüria ja bütsantsiaegse Korintosega, kus klaasipuhumisega oli tegeletud juba pikka aega. Kõige vanemates Veneetsia klaasivabrikutes kasutatud meetoditest ja seal valmistatud toodetest on näha, et idamaadelt õpiti tõesti väga palju. Tänu tehnoloogiale, mida kasutati Muranos, saavutas see saar klaasipuhumises sellise taseme, milleni ei jõudnud ükski teine Euroopa klaasivalmistamiskeskus.

13. ja 14. sajandil oli Veneetsia ainuke Euroopa klaasivalmistamiskeskus, kus klaasist toodeti kunstiteoseid, ütleb raamat „Glass in  Murano”. Veneetsia klaasnõusid eksporditi kõikjale, nii Vahemerest ida poole jäävatesse maadesse kui ka Põhja-Euroopasse. 1399. aastal lubas Inglismaa kuningas Richard II müüa Londonis neid klaasnõusid sadamasse ankurdatud kahel Veneetsia galeeril. Samal ajaperioodil hakkas Veneetsia klaas kuuluma ka Prantsusmaa kõrgest seisusest isikute vara hulka. Peagi sai Murano kuulsaks ka oma peeglite, kroonlühtrite, värviliste klaasesemete, kuld- ja emaildekoratsioonide, kristalli, kalliskivi imitatsioonide, kauni jalaga karikate ja filigraanse mustriga kaunistatud esemete poolest.

Veneetsia püüdis kiivalt oma klaasipuhumise saladusi endale hoida ning tegi kõik võimaliku, et konkurentide esiletulekut takistada. Alates 13. sajandist keelati klaasimeistritel teistesse piirkondadesse kolida. Kaitsemeetmed muutusid aina rangemaks ning klaasimeistrite või õpipoistena lubati töötada üksnes täieõiguslikel kodanikel. Mingil ajal oli isegi nii, et klaasimeistrid, kes põgenesid teistesse paikadesse, kuid kes saadi kätte, pidid maksma suuri trahve ning töötama viis aastat jalaraudu pandult sõudjatena galeeridel.

Vaatamata kõigele sellele emigreerus klaasimeistreid ikkagi nii teistesse paikadesse Itaalias kui ka mujale Euroopasse ning need paigad hakkasid Muranoga konkureerima, tootes samasuguseid klaasnõusid ning kasutades samasuguseid klaasnõude valmistamise meetodeid. Paljudel puhkudel on nende tooteid, mille nimeks sai à la façon de Venise (Veneetsia stiil), peaaegu võimatu eristada Murano toodetest.

Veneetsia klaasikunsti hiilgeaeg oli 15. ja 16. sajandil. Murano mitmesuguse kujuga peen kristall, emailmaalingud, läbipaistmatu lattimo (piimklaas) ja reticello (võrkklaas), kui mainida vaid mõningaid eritöid, domineerisid turgudel ning seisid kuningate laudadel.

Tollele ajale viidates ütleb üks klaasikunsti ajaloolane, et klaasiahjude kasutusperioodil ei jätnud uudishimulik reisija kasutamata võimalust nende ahjude juures ära käia. Ka meie ei taha jätta seda võimalust kasutamata. Niisiis astume veebussi, mis sõidab Suurelt kanalilt Muranosse, ning kutsume sindki kaasa.

Klaasiahjud ja väljapanekuruumid

Kui astume Muranos esimeses peatuses veebussist välja, juhatatakse meid kõige lähemate klaasivabrikute juurde, kus saab klaasipuhumist tasuta vaadata. Näeme, kuidas üks meister puhub klaasi ning keerab klaasipiibu otsas oleva sulaklaasi kera piklikuks mulliks. Tangide ja kääride abil tõmbab, lõikab ja näpistab ta vormitust massist tagajalgadel seisva täku pea, jalad ja saba.

Lahkunud esimesest vabrikust, jalutame mööda vaikset Rio dei vetrai’d, klaasimeistrite kanalit, kus – nagu ka enamikus teistes paikades Veneetsias – saab liikuda ainult kõnniteedel või kanaleid mööda. Märkame, et Muranos on palju töökodasid ja väljapanekuruume. Mõningates neist on müügil hinnalised esemed: teeserviisid, lambijalad ning imposantsed täisklaasist skulptuurid, mille tegemine nõuab kahtlemata suurt oskust ja hoolikust. Teistes töökodades ja väljapanekuruumides on taskukohasemad nõud, klaaspärlitest vaaside ja  mitmevärviliste kirjapressideni. Paljud neist on tõeliselt kaunid. Ja kõik need on tehtud käsitsi.

See, kuidas erisugused klaasesemed on valmistatud, hämmastab meid. Murano klaas, mis koosneb 70 protsendist liivast ja 30 protsendist kaltsineeritud soodast, lubjakivist, nitraadist ja arseenist, on 1400 kraadi juures vedel, 500 kraadi juures aga tahke. Nende kahe temperatuuri vahel on klaas pehme ja töödeldav. Selleks, et klaasi oleks võimalik puhuda ja vormida, tuleb seda korduvalt ahju panna, et see uuesti pehmeks muutuks. Meistrid istuvad töökojas pinkidel talade vahel, mille peale on asetatud klaasipiibud, mida peab keerama. Ühe käega keeravad nad klaasipiipu, teisega aga hoiavad tööriista või kuumakindlat ja veega märjaks tehtud pirnipuust vormi, et sulaklaasile kuju anda.

Parasjagu puhub üks meister klaasimulli ribidega vormi, laseb abilisel ühe mulli otsa ära lõigata ning keerab klaasipiipu ümber selle telje, et mull avaneks nagu lilleõis. Veel kuumutamist, vormimist ja servade töötlemist ning klaasimassist saabki kroonlühtrile liiliakujuline lamp.

Et läbipaistvale klaasile värvi anda, pritsib meister sellele klaasi sisse sulavaid värvipulbreid. Lilleefekt saavutatakse murrine tehnoloogiaga, mis tähendab, et klaasile lisatakse värvilise mustriga klaaspulkadest lõigatud mündikujulised tükid. Klaasitükid või -pulgad asetatakse metallplaadile üksteise kõrvale ning silindrikujulist klaasimassi keeratakse nende peal, nii et need jäävad klaasimassi külge. Kui see mass nüüd ahju tagasi panna, sulavad mitmevärvilised, pitsitaolised või spiraalikujulised aplikatsioonid massi sisse, millest võib puhuda vaasi, lambi või ükskõik millise muu eseme. Mitmevärvilised või läbipaistva kihiga paksuseinalised esemed saadakse siis, kui klaasimassi kastetakse erinevatesse sulatuspottidesse.

Igal klaasist esemel näib olevat oma lugu ja eriline valmistamistehnoloogia. Tänu sajandivanustele traditsioonidele oskavad Veneetsia ajaloolise saare meistrid kasutada tuld, et luua liivast suurepäraseid sädelevaid meistriteoseid.

[Pilt lk 16]

Rio dei vetrai Itaalias Muranos

[Pilt lk 17]

15. sajandist pärit Barovier’ peeker

[Pilt lk 17]

16. sajandist pärit teemantgraveeringuga karikas

[Pildid lk 18]

1. Hõõguv ahjusuu

2. Meister vormib klaasimassi

3. Klaasi kuumutatakse uuesti, et see pehmeks muutuks

4. Tangide ja kääride abil saab täkk endale jalad

5. Valmis ese

[Allikaviide]

Photos courtesy http://philip.greenspun.com