Loomalaste kasvatamine metsikus looduses

„ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT

TOHUTUTEL Aafrika rohtmaadel sünnib väike loomabeebi. Varajases hommikuvalguses potsatab ta maapinnale. Ema kummardub õrnalt tema kohale ning aitab oma niiske ja päikesepaistel hiilgava vastsündinu võbisevatele jalgadele. Teised emad ja õed kiirustavad lähemale, et saaks paremini seda tillukest beebit silmitseda, puudutada ja nuusutada. Ise vaid 120 kilogrammi raskune ja seistes pisut alla 90 sentimeetri kõrgune, tekitab elevandipoeg karja liikmete hulgas suurt elevust.

Tuhandeid kilomeetreid eemal Ameerikas on puuoksa küljes tilluke sõrmkübarasuurune linnupesa. Siin hoolitseb kahe väikese linnupoja eest kimalaskoolibri paarike, kellest kumbki pole suurem lendavast putukast. Need hämmastava kiirusega lendavad sillerdava sulestikuga linnud on söakad vanemad, kes püüavad eemale peletada suuri loomi ja isegi inimesi, kes nende pisikesi tülitavad.

Loomabeebid meeldivad kõigile. Lastes tekitab põnevust kutsika sünd. Keda ei lõbustaks mängiva kassipoja veiderdused, ema karvade külge klammerdunud väike armas ahvipärdik või oma turvalisest pesast suuril silmil ilma uudistav öökullipoeg.

Loomabeebid pole alati sugugi nii abitud kui inimlapsed. Mõned võivad hakata pärast sündi kohe jooksma, niipea kui tillukesed jalad maad puudutavad. Teised peavad kohe täiesti omapead hakkama saama ja end ise kaitsma ning  ellujäämise nimel võitlema. Ent paljude noorloomade ja putukate ellujäämine sõltub sellest, kuidas nende vanemad neid kasvatavad, kaitsevad, toidavad, õpetavad ja nende eest hoolitsevad. See kõik on võimalik, kui vanemate ja järeltulijate vahel on lähedased sidemed.

Tavatud hoolitsejad

Enamik putukaid, kalu, kahepaikseid ja roomajaid ei tegele suurt oma järglastega. Siiski on ka tähelepanuväärseid erandeid. Üks äärmiselt tavatu hoolitseja on kardetud niiluse krokodill. See külmavereline roomaja ilmutab oma laste vastu märkimisväärset vanemlikku hoolt. Kui munad on sooja liiva alla kaevatud, jääb vanem munakurna lähedusse oma tulevasi võsukesi valvama. Kui väikestel krokodillidel on käes koorumisaeg, hakkavad nad krooksuvaid häälitsusi tegema, andes emale märku munakurn lahti kaevata ja aidata neil munakoorest vabaneda. Hiljem kogub emaskrokodill oma vägevate lõugadega pesakonna õrnalt kokku ja kannab pojad vee äärde, et nendelt liiv maha pesta. Isaskrokodill aitab samuti oma pesakonda pesema tassida. Mõneks päevaks jäävad pisikesed ema juurde vette ja järgnevad talle nagu pardipojad. Nõnda saab ema neid oma tohutu jõuga kaitsta.

Üllataval kombel on ka mõned kalad hoolitsevad vanemad. Enamik tilaapiaid, kes on mageveekalad, koeb marjad ja hoiab seejärel neid kaitsmise eesmärgil oma suus. Pärast koorumist ujuvad pisikesed kalamaimud vabalt ringi, jäädes siiski oma vanemate ligidusse. Ohu lähenedes avab lapsevanem laialt oma suu, kuhu siis maimukesed sööstavad ja peitu poevad. Kui oht on möödas, ujuvad kalapojad välja ja jätkavad oma tavategemisi.

Sipelgad, mesilased ja termiidid paistavad samuti silma selle poolest, kuidas nad oma väikeste eest hoolitsevad ning neid kaitsevad. Seltsinguliste putukatena elavad nad kolooniates, ehitavad oma munadele varjualuse ja otsivad oma pisikestele toitu. Mesilased on selles osas head eeskujud. Tuhanded virgad mesilased töötavad koos, et hoolitseda noorpere eest. Instinktiivne tarkus võimaldab neil ehitada, parandada ja puhastada niinimetatud lastesõime ning isegi reguleerida selle temperatuuri ja niiskust.

Tiivulised vanemad

Enamik linde on väga head vanemad, pühendades tohutult aega ja energiat pesakoha valikule, pesa ehitamisele ning järglaste eest hoolitsemisele. Üks Aafrikas elunev isane sarviklind  käib 120-päevase toitmisperioodi vältel ustavalt rohkem kui 1600 korda oma pesa juures ja jagab emaslinnule umbes 24 000 viljapalakest.

Rändalbatross on teine usaldusväärne hoolitseja. Linnuvanem lendab toidu otsimise eesmärgil sõnasõnaliselt tuhandeid kilomeetreid, samal ajal kui ustav paariline kannatlikult pesas tema naasmist ootab.

Kõrbetes on mõnedel lindudel efektiivne meetod, kuidas linnupoegade janu kustutada. Veesilma juures teevad nad oma rinnasuled märjaks ja seejärel pöörduvad tagasi pesa juurde, kus linnupojukesed kustutavad nende märgadelt sulgedelt juues janu.

Kui mitme suu toitmine liiga raskeks muutub, on mõnedel linnuliikidel korraldatud niinimetatud lapsehoidmine. Siin tulevad appi tavaliselt sama vanema täiskasvanud järeltulijad, kes on valmis linnupoegi toitma ja kaitsma.

Vanemlik kaitse

Linnupoegade kaitsmine on nagu täiskohaga töö. Vanemad katavad vihmavalingu ajal tihti pesa väljasirutatud tiibadega, et hoida oma pojukesi soojas ja kuivas. Kuldnokad on suurepärased majapidajad. Et kaitsta oma pesa täide ja kirpude eest, koguvad need leidlikud linnud mürgiste taimede tükikesi ning hoiavad neid pesa ümber ja sees. See toimib putukamürgina, mis tapab kahjulikke putukaid või peletab need eemale.

Emane metskurvits kaitseb oma järeltulijaid äärmiselt leidlikul moel. Ohu korral haarab ta oma pojad kindlalt jalgade ja keha vahele, sirutab tiibu ning lendab oma hinnalise koormaga lihtsalt turvalisemasse paika. Mõned vaprad vanemad teesklevad targu vigastust, et röövlooma oma poegade juurest eemale meelitada. Laperdades maas otsekui vigastatud, meelitab emaslind röövlooma teesklusega pesa juurest eemale ja lendab ohu möödudes vabalt tagasi. Linnud, kelle pesa asub maapinnal, peletavad röövloomi eemale hääletrikkidega. Põhja-Ameerika koopakakk sisiseb nagu uss, kui tema urg avastatakse. Ameerika varased kolonistid olid kindlad, et väikesed kakud elavad koos lõgismaoga, ning nad hoidsid nende urust eemale.

Emased imetajad

Loomade kuningriigis saavutab vanemlik hool kõrgeima taseme imetajate hulgas. Elevandimammad on pühendunud oma järeltulijatele, luues nendega tiheda sideme, mis võib kesta kuni 50 aastat. Väike elevant sõltub oma emast suuresti. Ema varjab teda oma tohutu kehaga kuuma päikese eest, imetab teda õrnalt ning laseb tal sirutada oma tillukest lonti ja haarata tal oma suust pisikesi taimetükikesi. Ta peseb oma beebit korrapäraselt teda üle selja veega pritsides ja oma londiga küürides. Elevandi kasvatamine on perekondlik  ettevõtmine, teistel karja emastel on tähtis roll karja noorloomade toitmisel, õpetamisel ja kaitsmisel.

Üks teine suur imetaja, jõehobu, võib poegida vette. Beebid võivad täiesti vabalt vee all ema rinda imeda, siis tõusta pinnale hingama ning seejärel sukelduda ja edasi süüa. Emane jõehobu kaitseb oma vastsündinuid kiivalt.

Pärdikud on samuti head emad. Esimestel tundidel pärast lapse sündi hoiab ema oma poega kindlalt süles, käsi ümber tema kaela või õlgade. Esimesel nädalal võib beebi veeta enamiku ajast instinktiivselt ema karvakasuka külge klammerdununa. Ema võib lasta oma poega hoida ka teisel emasel, kes saab uut armast ilmaletulnut puudutada, kasida, kaisutada ja temaga mängida.

Tõesti, paljud loomad on „instinktiivselt targad” (UM) ja neil on märkimisväärsed kalduvused oma järglaste eest hoolitseda (Õpetussõnad 30:24–28). Nende võime olukorda hinnata ja sellele intelligentsel moel reageerida pole kunagi sõltunud pimedast juhusest. See on intelligentse loomistöö tulemus, mis lähtub intelligentsest allikast – kõigi asjade Loojalt Jehoova Jumalalt (Laul 104:24).

[Pilt lk 15]

Öökullipojad

[Pilt lk 16]

Tilaapiad hoiavad mune oma suus

[Allikaviide]

Loa andnud: LSU Agricultural Center

[Pildid lk 16]

Krokodillid oma poegi kandmas

[Allikaviide]

© Adam Britton, http://crocodilian.com

[Pilt lk 17]

Albatross oma pojaga

[Pilt lk 17]

Sarviklind

[Pilt lk 17]

Kuldnokk

[Pilt lk 17]

Metskurvits

[Pildid lk 18]

Emane jõehobu kaitseb kiivalt oma poegi

[Allikaviide]

© Joe McDonald

[Pilt lk 18]

Paavianiemad puhastavad oma lapsi

[Pilt lk 18]

Pärdikud

[Allikaviide]

© Joe McDonald