Eesmärgid aitavad vastu pidada

NEW YORGIS La Guardia lennuvälja lähedal elavad William (Bill) ja Rose Meiners. Rose, 70-ndates aastates südamlik perenaine, võtab oma külalise rõõmsalt vastu. Nende korteris hakkab kohe silma, kuidas hubane elutuba peegeldab Rose’i heatujulist iseloomu. Kaunid lilleseaded ukse juures ning värvirikkad maalid seintel annavad edasi rõõmu ja elutahet.

Elutoa kõrval on 77-aastase Billi valgusküllane tuba, kus ta lamab voodis ning tema selga toetab reguleeritav madrats. Külalist nähes hakkavad tema lahked silmad särama ning ta naeratab. Ta tahaks üles tõusta, kätt suruda ja kallistada, kuid ta ei saa. Bill on kaelast saadik halvatud, välja arvatud vasak käsi.

Kuna Billil on olnud tervisehädasid alates 26. eluaastast, küsitakse temalt, mis on aidanud tal üle viiekümne aasta halveneva tervisega toime tulla. Bill ja Rose vaatavad üksteisele naeratavalt otsa. „Me ei tea kedagi, kes on haige,” ütleb Rose ning toas kõlab tema südamesttulev naer. Billi silmis helgib rõõmus säde, ta kihistab naerda ning noogutab peaga, näidates, et ta nõustub Rose’i sõnadega. „Siin pole keegi haige,” ütleb ta aeglaselt oma kurguhäälega. Rose ja Bill viskavad veel nalja ning peagi rõkkab tuba jälle naerust. On näha, et armastus, mis sai alguse 1945. aasta septembris, mil Bill ja Rose tuttavaks said, pole kuskile kadunud. Billilt küsitakse jälle: „Räägi nüüd tõsiselt, milliseid rasked löögid on sind tabanud? Ja mis on sul aidanud haigusega elada ning positiivse ellusuhtumise säilitada?” Pärast mõningast tagant torkimist nõustub Bill endast rääkima. Järgnevad mõtted on pandud kokku mitmest jutuajamisest, mis „Ärgake!” toimetusel oli Billi ja tema naisega.

Tervisehädad algavad

1949. aasta oktoobris, kolm aastat pärast Rose’iga abiellumist ning kolm kuud pärast tütre Vicki sündi, sai Bill teada, et tal  on häälepaelakasvaja. Kasvaja eemaldati. Kuid mõni kuu hiljem ütles arst Billile, et vähk on levinud üle terve kõri. „Mulle öeldi, et kui kogu mu kõri ei eemaldata, on mul elada veel vaid kaks aastat.”

Bill ja Rose said teada, millised on operatsiooni tagajärjed. Hääleelund kõri ulatub keelejuurest hingetoruni. Kõris paiknevad kaks häälepaela. Kui kopsudest väljahingatav õhk läbib häälepaelu, võnguvad need ja nii tekib hääl. Kui aga kõri eemaldatakse, on hingetoru ülemine osa ühendatud kaela tehtud avausega. Pärast operatsiooni saab haige hingata läbi selle avause, kuid ta on kaotanud kõnevõime.

„Kui ma seda kuulsin, valdas mind viha,” ütleb Bill. „Mul oli väike tütar, hea töö ja me lootsime elus palju korda saata. Kõik, mida ma lootnud olin, läks vett vedama.” Kuna kõrieemaldus võis Billi elu päästa, nõustus ta operatsiooniga. „Pärast lõikust ei saanud ma neelata,” jutustab Bill. „Ma ei saanud öelda ainsatki sõna. Olin tumm.” Kui Rose käis Billi külastamas, sai Bill temaga suhelda vaid kirjutamise teel. See oli väga raske aeg. Et vaatamata sellele raskusele edasi elada, pidid nad seadma uusi eesmärke.

Kõnevõimetu ja töötu

Pärast kõrieemaldust kaotas Bill peale kõnevõime ka oma töökoha. Bill oli varem töötanud mehaanikatöökojas. Kuid nüüd, mil Bill sai hingata vaid läbi kaelas oleva avause, ohustaksid tolm ning suits tema kopse. Tal tuli otsida uus töökoht. Suutmata veelgi kõnelda, läks Bill kellade valmistamist õppima. „See oli mu vana töö sarnane,” ütleb ta. „Ma oskasin masinaosasid kokku panna ning kellade tegemisel tuleb teha sedasama. Ainult nüüd ei kaalunud need osad 20 kilogrammi.” Pärast uue ameti õppimist sai Bill tööd kellassepana. Eesmärk oli saavutatud.

Vahepeal oli Bill hakanud käima ka ösofageaalkõne kursustel. Ösofageaalkõne puhul ei teki hääl mitte häälepaelte võnkumise tagajärjel, vaid võnkumiste tõttu söögitorus. Esiteks tuleb õppida õhku söögitorusse neelama. Seejärel tuleb õhu väljaliikumist juhtida. Kui õhk väljub, paneb see söögitoru seinad võnkuma. Nii saab inimene teha kurguhäält, mille suu ja huuled muudavad kõneks.

„Varem röhitsesin ma ainult siis, kui olin liiga palju söönud,” ütleb Bill ja naeratab, „nüüd pidin aga õppima pidevalt röhitsema. Alguses suutsin vaid ühe sõna korraga öelda, umbes nii: [hingasin sisse, neelatasin, röhatasin] Kuidas [hingasin sisse, neelatasin, röhatasin] sa [hingasin sisse, neelatasin, röhatasin] elad? See polnud kerge. Õpetaja soovitas mul palju ingverijooki juua, sest gaas paneb röhitsema. Niisiis iga kord kui Rose läks Vickiga õue jalutama, ma jõin ja röhitsesin, jõin ja röhitsesin. Nägin kõvasti vaeva.”

Kuigi 60 protsenti neist, kelle kõri on eemaldatud, ei suuda ösofageaalkõnet ära õppida, tegi Bill edusamme. Vicki, kes oli tollal peaaegu kaheaastane, aitas sellele teadmatult kaasa. Bill selgitab: „Vicki rääkis minuga ja vaatas siis mulle otsa, oodates vastust. Mina aga ei suutnud talle  öelda sõnakestki. Ta muudkui rääkis ning mina vaikisin. Vicki oli solvunud ja pöördus ema poole: „Ütle, et isa räägiks minuga!” Tema sõnad torkasid mulle südamesse ning lisasid otsustavust uuesti rääkima hakata.” Vicki, Rose’i ja teistegi rõõmuks sai Bill sellega hakkama. Veel üks eesmärk oli saavutatud.

Tabab järjekordne löök

1951. aasta lõpus seisid Bill ja Rose uue dilemma ees. Arstid, kes kartsid, et vähk võib tagasi tulla, soovitasid Billile kiiritusravi. Bill oli nõus. Kui ravikuur oli lõppenud, oli Bill indu täis edasi tegutsema. Ta ei osanud arvatagi, et peagi tabab teda järgmine tervisehäda.

Möödus umbes aasta. Siis ühel päeval tundis Bill, et ta sõrmed on kuidagi tuimad. Seejärel ei jaksanud ta enam trepist üles minna. Varsti pärast seda kukkus ta pikali ega suutnud püsti tõusta. Analüüsid näitasid, et kiiritusravi (mis polnud tol ajal nii täpne kui praegu) oli kahjustanud tema seljaaju. Talle öeldi, et tema tervis halveneb veelgi. Üks arst ütles koguni, et tal polegi mingeid ellujäämisvõimalusi. Bill ja Rose olid täiesti rööpast väljas.

Sellegipoolest läks Bill kuueks kuuks haiglasse, et füsioteraapiat saada. Kuigi füsioteraapia ei muutnud tema füüsilist seisukorda, muutis haiglasolek tema elu sel moel, et see viis teda lõpuks Jehoova tundmaõppimiseni. Kuidas see juhtus?

Tervisehädade põhjuse mõistmine annab jõudu

Need kuus kuud juudi haiglas oli Bill ühes palatis 19 halvatud mehega, kes kõik olid ortodokssed juudid. Igal pärastlõunal arutlesid need mehed Piibli üle. Bill, kes ise oli baptist, kuulas vaid nende juttu pealt. Kuid selleks ajaks, mil ta haiglast koju sai, oli ta saanud piisavalt teadmisi, järeldamaks, et Kõigeväeline Jumal on üks isik ning et kolmainsuse õpetus on Piibliga vastuolus. Seepärast ei läinud Bill enam kunagi oma kirikusse. Vaatamata sellele tundis ta vajadust vaimuliku juhatuse järele, et nende elulöökidega toime tulla. „Palusin kogu aeg Jumalalt abi ning mu palved ei jäänud vastuseta,” ütleb Bill.

Ühel laupäeval 1953. aastal astus Billi juurest läbi vanem mees Roy Douglas, tema endine naaber, kes oli kuulnud Billi haigusest. Roy, kes on Jehoova tunnistaja, pakkus Billile võimalust Piiblit uurida. Bill nõustus. See, mida Bill luges Piiblist ja raamatust „Olgu Jumal tõeline” („Let God Be True” *), avas tema silmad. Ta rääkis ka Rose’ile, mida oli teada saanud, ning Rose ühines uurimisega. Rose meenutab: „Kirikus oli meile öeldud, et haigus on karistus Jumalalt, kuid piibliuurimise kaudu õppisime, et see on vale. Tundsime suurt kergendust.” Bill lisab: „Saanud Piiblist teada, mis on kõikide hädade, sealhulgas ka minu haiguse põhjus, ning et ees on parem tulevik, aitas see meil minu olukorraga paremini leppida.” 1954. aastal saavutasid Bill  ja Rose veel ühe eesmärgi. Nad mõlemad lasid end Jehoova tunnistajaks ristida.

Uute muudatuste tegemine

Vahepeal oli aga Billi halvatus levinud edasi, nii et tal polnud enam võimalik tööl käia. Et ots otsaga kokku tulla, vahetasid Bill ja Rose oma rollid – Bill jäi Vickiga koju ning Rose hakkas kellafirmas tööl käima, kus ta töötas koguni 35 aastat.

„Tütre eest hoolitsemine tõi mulle suurt rõõmu,” jutustab Bill. „Ka Vickile meeldis see. Vicki ütles tihti uhkelt kõigile, keda ta kohtas: „Mina hoolitsen isa eest.” Hiljem, kui Vicki hakkas koolis käima, aitasin tal kodutöid teha ja tihtipeale mängisime Vickiga. Peale selle oli mul hea võimalus talle Piiblit õpetada.”

Kuningriigisaalis koosolekutel käimine oli Billile ja tema perele veel üks rõõmuallikas. Saali lonkamine võttis Billil aega terve tunni, kuid ta ei jätnud koosolekule minemata. Hiljem, kui Bill ja Rose teise linnaossa kolisid, ostsid nad väikse auto ning Rose hakkas peret autoga saali sõidutama. Kuigi Bill suutis rääkida vaid vähe aega korraga, pani ta end kirja teokraatlikusse teenistuskooli. Bill räägib: „Tegin kõne valmis ning teine vend esitas selle. Pärast kõnet andis kooli ülevaataja mulle kõne sisu kohta nõu.”

Koguduseliikmed aitasid Billil ka regulaarselt kuulutustööd teha. Hiljem määrati Bill koguduses teenistusabiliseks, mis ei üllatanud neid, kes nägid, kui pühendunud Bill Jehoovale on. Kui Bill ei suutnud halvatuse pärast enam üldse käia, jäi ta koju ning lõpuks voodisse. Mis aitas tal pärast seda vastu pidada?

Rahuldustpakkuv ajaviide

„Olles terve päev kodus, mõtlesin, kuidas oma aega sisustada,” ütleb Bill. „Siis, kui ma veel halvatud polnud, meeldis mulle pildistada. Seepärast mõtlesin, et võiksin maalima hakata, kuigi ma polnud elus ühtegi maali teinud. Peale selle olen ma paremakäeline, kuid terve mu parem käsi ja kaks vasaku käe sõrme on halvatud. Igal juhul ostis Rose mulle virna raamatuid, mis õpetasid maalimistehnikaid. Uurisin neid raamatuid ja otsustasin vasaku käega maalima hakata. Paljud maalid leidsid oma otsa ahjus, kuid lõpuks hakkas mul juba midagi välja tulema.”

Tore kollektsioon akvarellmaale, mis kaunistavad Billi ja Rose’i korterit, näitavad, et Bill edenes rohkem, kui ta oli osanud oodata. „Umbes viis aastat tagasi,” lisab Bill, „hakkas mu vasak käsi nii tugevasti värisema, et pidin pintsli lõplikult käest ära panema, kuid see hobi tõi mulle rõõmu aastaid.”

Püsiv eesmärk

Bill jutustab: „Nüüd on möödunud üle 50 aasta sellest ajast, mil minu tervisehädad algasid. Piibli lugemine lohutab mind veelgi, eriti just Laulud ja Iiobi raamat. Tunnen rõõmu ka Vahitorni ühingu kirjanduse lugemisest. Saan palju julgustust ka sellest, kui koguduseliikmed ning reisivad ülevaatajad käivad mul külas ning jutustavad ülesehitavaid kogemusi. Tänu telefoniühendusele kuningriigisaaliga saan koosolekuprogrammi kuulata ning mul on võimalik vaadata konventide videoid.

Olen tänulik, et mind on õnnistatud armastava naisega. Kõik need aastad on ta olnud mulle lähedane kaaslane. Ka meie tütar, kes teenib nüüd Jehoovat oma perega, toob mulle endiselt palju rõõmu. Eriti tänulik olen Jehoovale selle eest, et ta on aidanud mul enda ligi jääda. Nüüd, mil mu keha ja hääl jäävad aina nõrgemaks, mõtlen tihti apostel Pauluse sõnadele: „Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt” (2. Korintlastele 4:16). Olla vaimselt valvel nii kaua, kui mul elupäevi jätkub, see jääb mu eesmärgiks.”

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 12]

„Pärast lõikust ei saanud ma neelata. Ma ei saanud öelda ainsatki sõna. Olin tumm”

[Pilt lk 13]

Bill ja Rose praegu