Vereülekanded – pikk ajalugu täis vastuoksusi

„Kui punalibledest saaks uus ravim tänapäeval, oleks äärmiselt raske neile litsentsi saada.” (Dr Jeffrey McCullough)

OLI 1667. aasta talv, kui märatsev hullumeelne nimega Antoine Mauroy toodi Jean-Baptiste Denis’, lugupeetud arsti juurde, kes oli Prantsusmaa kuninga Louis XIV teenistuses. Denis’l oli Mauroy hulluse vastu varuks enda arvates ideaalne „ravi” – kanda üle vasikaverd, mis peaks patsiendile rahustavat mõju avaldama. Ent Mauroy käsi ei käinud hästi. Tõsi küll, pärast teist ülekannet ta seisund paranes. Ent peagi tabas seda prantslast uus märatsushoog ning veidi aja pärast oli ta surnud.

Kuigi hiljem tehti kindlaks, et tegelikult suri Mauroy arseenimürgitusse, ärgitasid Denis’ eksperimendid loomaverega Prantsusmaal tuliseid vaidlusi. Lõpuks aastal 1670 see protseduur keelustati. Hiljem keelustasid selle ka Inglise parlament ja koguni paavst. Vereülekanded vajusid järgmiseks 150 aastaks unustuse hõlma.

Varased riskantsed katsetused

19. sajandil tõusid vereülekanded taas päevakorrale. Uuestisünni eesotsas oli inglise akušöör James Blundell. Kasutades täiustatud meetodeid ja instrumente – ja olles kindlal seisukohal, et tarvitada võib vaid inimverd –, seadis Blundell vereülekanded jälle avalikkuse tähelepanu keskmesse.

Ent aastal 1873 aeglustas poola arst F. Gesellius seda uut vereülekannete võidukäiku jahmatamapaneva avastusega: rohkem kui pooled sooritatud vereülekannetest lõppesid patsiendi surmaga. Saanud seda teada, hakkasid väljapaistvad arstid protseduuri avalikult hukka mõistma. Taas kord kadus vereülekannete populaarsus.

Siis aga sai aastal 1878 prantsuse arst Georges Hayem valmis füsioloogilise lahuse, mille ta väitis sobivat verd asendama. Erinevalt verest polnud füsioloogilisel lahusel mingeid kõrvalefekte, see ei kalgendunud ning seda oli kerge transportida. Muidugi mõista võeti Hayemi füsioloogiline lahus laialdaselt kasutusele. Kummaline küll, aga peagi oli veri taas soodsas valguses. Miks?

Aastal 1900 avastas austria patoloog Karl  Landsteiner veretüübid, sealjuures leidis ta, et üks veretüüp ei pruugi alati teisega sobida. Pole midagi imestada, et nii palju vereülekandeid lõppes minevikus traagiliselt! Nüüd võis tuua olukorda pöörde, hoolitsedes lihtsalt selle eest, et doonori veretüüp sobiks retsipiendi omaga. Varustatuna selle teadmisega, taastus arstide usk vereülekannetesse – seda täpselt õigel ajal, sest peagi puhkes Esimene maailmasõda.

Vereülekanded ja sõda

Esimese maailmasõja ajal kanti haavatud sõduritele heldelt verd üle. Veri muidugi hüübib kiiresti ning varem oleks olnud seda päris võimatu lahinguväljale transportida. Ent 20. sajandi hakul sooritas dr. Richard Lewisohn Mount Sinai Hospital’ist New Yorgis eduka eksperimendi antikoagulant naatriumnitraadiga. See rõõmustav läbimurre tundus mõnedele arstidele imena. „Just nagu päike oleks seisma jäänud,” kirjutas dr. Bertram M. Bernheim, oma aja väljapaistev meedik.

Koos Teise maailmasõjaga nõudlus vere järele kasvas. Rahvast pommitati plakatitega, millel ilutsesid hüüdlaused nagu „Anna kohe verd!”, „Sinu veri päästab ta elu!” ja „Tema andis oma vere. Kas ka sina annad?”. Üleskutse anda verd leidis tohutut vastukaja. Teise maailmasõja ajal loovutati Ameerika Ühendriikides umbes 13 000 000 doosi verd. Londonis koguti ja jagati laiali arvestuste kohaselt 260 000 liitrit verd. Tõsi küll, nagu peagi selgus, seondus vereülekannetega mitmesuguseid terviseriske.

 Verega ülekanduvad haigused

Pärast Teist maailmasõda võimaldasid suured edusammud meditsiinivallas teha lõikusi, mis varem olid olnud mõeldamatud. Sellest tulenevalt arenes välja mitme miljardi dollarilise aastakäibega ettevõtlus, mis pidi varuma verd vereülekannete tarbeks, mida arstid hakkasid pidama standardseks operatsiooniprotseduuriks.

Kuid peagi hakkas nihkuma esiplaanile mure vere ülekandmisega kaasnevate haiguste pärast. Näiteks Korea sõja ajal haigestus hepatiiti ligikaudu 22 protsenti plasmaülekandeid saanuist – see ületas Teise maailmasõja aegse näitaja peaaegu kolmekordselt. USA Tervisekaitse Keskuse arvestuste kohaselt oli 1970. aastatel vereülekannetega kaasnevast hepatiidist põhjustatud surmajuhte 3500 aastas. Tuuakse ära ka kümme korda suuremaid arve.

Tulenevalt paremast sõeltestimisest ja hoolikamast doonorite valimisest B-hepatiidi nakkusjuhud küll vähenesid, ent siis hakkas ränka lõivu nõudma uus ja mõnikord surmatoov viirusetüüp – C-hepatiidi viirus. Arvestused osutavad sellele, et selle viirusega nakatus neli miljonit ameeriklast, neist mitusada tuhat vereülekannete kaudu. Tõsi küll, tänu rangele testimisele hakkas C-hepatiidi esinemissagedus lõpuks kahanema. Kuid siiski kardetakse, et ilmnevad uued ohud, milles jõutakse selgusele siis, kui on juba liiga hilja.

Uus skandaal: HIV-nakatunud veri

1980. aastatel avastati, et veri võib olla nakatatud AIDS-i põhjustava HI-viirusega. Esialgu polnud verepankade omanikud sugugi valmis uurima, kas nende verevarud pole ehk nakatatud. Paljud neist suhtusid algul HIVi-ohtu skeptitsismiga. Dr Bruce Evatti sõnul „oli, justkui oleks keegi kõrberännakult tagasi jõudnud ning teatanud: „Ma nägin maavälist olendit.” Teda küll kuulati, aga vaevalt et usuti”.

Paraku on riigis riigi järel puhkenud skandaalid HIV-nakatunud vere kasutamisest. Arvatakse, et Prantsusmaal nakatus aastatel 1982–1985 vereülekannete kaudu HI-viirusesse 6000–8000 inimest. Vereülekannete süüks peetakse 10 protsenti HIV-nakkusi Aafrikas ja 40 protsenti AIDSi-juhtusid Pakistanis. Tänapäeval on vereülekannetega saadavad HIV-nakkused tänu täiustunud sõeltestimisele arenenud maades harvaks jäänud. Paraku on selle viiruse edasikandumine vereülekannete teel ikka veel probleemiks arengumaades, kus sõeltestimine puudub.

Mõistetavalt on viimastel aastatel huvi vereta meditsiini ja kirurgia vastu aina kasvanud. Ent kas see meetod on ikka kindel alternatiiv?

[Kast lk 6]

Vereülekanded pole meditsiiniline standard

Ainuüksi Ühendriikides kantakse igal aastal 3 000 000 patsiendile üle 11 000 000 doosi punaliblesid. Sellist hiigelarvu silmas pidades võiks arvata, et vere ülekandmisel peavad arstid kinni mingist rangest standardist. Ometi märgib „The New England Journal of Medicine”, et andmestik, „millest lähtudes langetada vereülekannetega seotud otsuseid”, on üllatavalt kesine. Praktikas ei toimita tõesti väga erineval moel mitte ainult selles suhtes, mida ja kui palju üle kanda, vaid ka selles suhtes, kas vereülekannet üleüldse määrata. „Vereülekanne oleneb arstist, mitte patsiendist,” kirjutab meditsiiniajakiri „Acta Anæsthesiologica Belgica”. Eeltoodut silmas pidades pole sugugi üllatav ajakirjas „The New England Journal of Medicine” avaldatud uurimuse tulemus, et „arvestuste kohaselt määratakse 66 protsenti vereülekandeid tarbetult”.

[Pildid lk 5]

Teise maailmasõja ajal nõudlus vere järele kasvas

[Allikaviited]

Imperial War Museum, London

Fotod: U.S. National Archives