Piibli seisukoht

Tasakaalukas vaade levinud kommetele

„POLE OLEMAS ÜHTKI TOIMINGUT, MIDA MÕNEL AJAL JA MÕNES KOHAS POLEKS HUKKA MÕISTETUD NING MIDA MÕNEL TEISEL AJAL JA TEISES KOHAS POLEKS KOHUSTUSLIKUKS PEETUD.”

SELLE tähelepanekuga kirjeldab iiri ajaloolane William Lecky lühidalt inimloomuse heitlikkust. Tema kirjapandu võib käia ka läbi aegade järgitud kommete ja traditsioonide kohta. Tõepoolest, paljud toimingud, mida on kunagi igapäevaelus väga tähtsaks peetud, on hiljem hukka mõistetud. See pole üllatav, sest kristlik apostel Paulus märkis, et „selle maailma näitelava muutub” (1. Korintlastele 7:31, UM).

Jah, inimühiskonna vaated muutuvad pidevalt. Seda peegeldavad tihtipeale murrangud suhtumises ja seltskondlikes tavades. Kristlased ei tohi ’olla maailmast’, see tähendab, et nad peavad hoidma eemale Jumalast võõrdunud inimühiskonnast. Ometi möönab Piibel, et kristlased elavad maailmas, ega nõua seda, et nad oleksid maailmast isoleeritud. Seega on eluliselt tähtis kommetesse tasakaalukalt suhtuda (Johannese 17:11, 14–16; 2. Korintlastele 6:14–17; Efeslastele 4:17–19; 2. Peetruse 2:20).

Mis on kombed?

Kombed on sotsiaalne käitumine, mis on levinud kindlas kohas ja kindla ühiskonnaklassi seas. Mõned tavad, nagu näiteks lauakombed ja etikett, on ehk saanud alguse vajadusest reguleerida inimeste käitumist seltskondliku tegevuse ajal ning need võimaldavad üksteise suhtes viisakad ja lugupidavad olla. Sellistel puhkudel aitavad viisakusreeglid õlitada sotsiaalse suhtlemise masinavärki.

Kombeid on aga tugevalt mõjutanud religioon. Paljud neist on saanud alguse muistsetest ebausutavadest ja mittepiiblilistest usulistest arusaamadest. Näiteks võib pärineda ebausust leinajatele lillede kinkimine. * Sinine värv, mida seostatakse tihti poisslastega, arvati deemoneid eemale peletavat. Ripsmetušš kaitses kurja silma eest, huulepulka kasutati aga selleks, et deemonid naise suust sisse ei läheks ega teda oma võimusesse haaraks.  Isegi nii kahjutu komme, nagu seda on haigutamise puhul käe suu ette panemine, võis saada alguse ideest, et inimese hing läheb kehast välja, kui suu liiga lahti on. Kuid aastate jooksul on need religioossed seosed kadunud ning tänapäeval ei ole nendel toimingutel ega kommetel mingisugust usulist tähendust.

Mida peavad kristlased silmas pidama

Kui kristlasel tuleb otsustada, kas järgida mingit kommet või mitte, peaks tema peamiseks mureks olema see, mida Jumal selle kohta Piiblis ütleb. Vanal ajal mõistis Jumal hukka mõned tegevused, mis võisid mõningates ühiskondades lubatud olla. Need olid näiteks laste ohverdamine, vere väärtarvitamine ja ebamoraalsus (3. Moosese 17:13, 14; 18:1–30; 5. Moosese 18:10). Nii on ka mõned tänapäeval levinud kombed selgelt Piibli põhimõtetega vastuolus. Nende hulka kuuluvad mittepiiblilised traditsioonid, mis on seotud usupühadega, nagu jõulud ja lihavõtted, või spiritismiga seotud ebausutavad.

Kuidas tuleks aga suhtuda kommetesse, mida võidi vanasti seostada kahtlaste toimingutega, kuid mis kuuluvad tänapäeval peamiselt seltskondliku etiketi juurde? Näiteks paljud levinud pulmakombed, nagu sõrmuste vahetamine ja tordi söömine, võivad olla paganliku algupäraga. Kas see tähendab, et kristlased ei tohi sellistest kommetest kinni pidada? Kas kristlane peab täpselt järele uurima, kust mingi komme pärineb, et teada saada, kas sellel on mingis kohas ja mingil ajal pühakirjavastane seos olnud?

Paulus märkis, et „kus on Issanda Vaim, seal on vabadus” (2. Korintlastele 3:17; Jakoobuse 1:25). Jumal tahab, et me ei kasutaks seda vabadust mitte oma himude rahuldamiseks, vaid selleks, et arendada oma tajumisvõimet, eristamaks õiget valest (Galaatlastele 5:13; Heebrealastele 5:14; 1. Peetruse 2:16). Seega asjade kohta, mis pole seotud mingi konkreetse Piibli põhimõtte rikkumisega, ei tee Jehoova tunnistajad kindlaid reegleid. Selle asemel peab iga kristlane vastavalt olukorrale isikliku otsuse langetama.

Otsi teiste kasu

Kas see tähendab, et on kombeid, mida on kohane järgida niikaua, kui need otseselt ühegi Piibli õpetusega vastuollu ei lähe? Ei tähenda (Galaatlastele 5:13). Paulus ütles, et kristlane ei tohi otsida üksnes enda, „vaid paljude kasu”. Ta peab tegema „kõik Jumala auks” ning mitte andma teistele põhjust komistamiseks (1. Korintlastele 10:31–33). Niisiis, see inimene, kes otsib Jumala heakskiitu, peaks endalt küsima: „Kuidas teised sellesse kombesse suhtuvad? Kas ühiskonnas omistatakse sellele mingi halb tähendus? Kas selle kombe täitmine annab mõista, et ma kiidan heaks teod ja ideed, mis ei meeldi Jumalale?” (1. Korintlastele 9:19, 23; 10:23, 24.)

Kuigi mõned kombed on iseenesest kahjutud, võidakse neid mõningates kohtades järgida viisil, mis on vastuolus Piibli põhimõtetega. Näiteks võib teatavatel juhtudel lillede kinkimisel olla juures maik, mis pole kooskõlas Piibli õpetustega. Niisiis, millest peab kristlane esmalt huvitatud olema? Kuigi võib olla põhjust uurida konkreetse kombe algupära, on mõningatel juhtudel tähtsam mõelda hoopis selle peale, mida see komme praegu tema ümbruskonnas elavatele inimestele tähendab. Kui sellel kombel on pühakirjavastaseid ja muidu halbu varjundeid kindlal perioodil aastas või teatavates olukordades, on ehk kristlasel parem sellest kombest sellel ajal hoiduda.

Paulus palus, et kristlaste armastus kasvaks täpse tundmise ja täieliku vahetegemisvõime kaudu. Suhtudes tasakaalukalt levinud kommetesse, teevad kristlased kindlaks, ’mis on tähtsamad asjad, nii et nad võiksid olla veatud ega oleks teistele komistuseks’ (Filiplastele 1:9, 10, UM). Samal ajal lasevad nad ka oma ’mõistlikkuse kõigile inimestele teatavaks saada’ (Filiplastele 4:5, UM).

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Mõned vanad kombed, nagu haigutamise puhul käe suu ette panemine ja leinajatele lillede kinkimine, on kaotanud oma algse tähenduse