Jehoova tunnistajate tegevus nüüdisajal

Venemaa

Jutustus Jehoova tunnistajate tegevusest Venemaal räägib sellest, kuidas meie kaasteenijad julmast ja pikaajalisest tagakiusamisest hoolimata säilitasid oma usu, jäid ikka kartmatuks ega lasknud murda oma truudust Jumalale. Küüditamine, vangistus, sunnitöö — miski neist ei pannud tunnistajaid vaikima ega heidutanud neid.

See jutustus pole sünge. Need, kes uskusid Jehoovasse, olid vaenamiseks valmis. Nad ei haletsenud end, vaid nägid raskes olukorras võimalust tõestada Jumalale oma truudust. ”Kui meie kohtuotsused ette loeti, ei sattunud ükski piibliõpilane paanikasse,” ütles üks vend. ”See tegi mulle suurt rõõmu. Kõigile neljale õpilasele mõisteti 25 aasta pikkune karistus. Mulle määrati rängem karistus . . . Seisatasime ja tänasime Jehoovat, et ta oli meid toetanud. Valvurid olid hämmingus, imestades, mis meile nii suurt rõõmu teeb.”

Aastaraamat jutustab ka tüdrukust, kes leidis tõe tänu kirjadele, mis üks vang kivi külge seotuna üle aia viskas. Samuti võime lugeda, kuidas vangistatud oma usku tugevana hoidsid. Veel saame teada, mis juhtus siis, kui üht tunnistajatest abielupaari süüdistati alusetult selles, et nad on oma tütre kõrva peast ära rebinud.

Aastakümneid kestnud keeluaeg on siiski vaid osa jutustusest. Viimase kahekümne aasta jooksul on Jehoova tunnistajate arv kogu sellel määratu suurel maal jõudsalt kasvanud. Võime näha, milliste uute raskustega on vendadel seoses suure juurdekasvuga tulnud kokku puutuda ja kuidas on sellega toime tuldud. Esimest korda pärast 1975. aastat räägib meie aastaraamat vaid ühe riigi ajaloost ja selleks riigiks on seekord Venemaa.