Kiri Norrast

Retk lummavasse lumekõrbe

ON VARAJANE talvehommik. Kiikame kardina vahelt välja, et näha, mis ilm on. Taevas on pilvitu ja meie süda hüppab rõõmust. Meil on kavas teha kolmepäevane kuulutustööretk hiigelsuurel Finnmarksvidda mägiplatool ülalpool põhjapolaarjoont.

Norra talv on karm ning põhjala lumeväljadele minek tekitab meis pisut kõhedust. Õnneks reisivad koos meiega kolm kohalikku Jehoova tunnistajat, kes tunnevad siinseid olusid ja on andnud meile selleks retkeks valmistumiseks häid soovitusi.

Teid on siin vähe. Kõige paremini jõuab kõrvaliste alade elanike juurde mootorsaaniga. Laadime riided, toidumoona ja kütusevaru mootorsaanidele ja kelgule. Nii kaugele kui silm ulatub, laiub meie ees ääretu valge mägiplatoo. Lumi sätendab päikese käes, olles justkui teemantidega üle puistatud. Vaatepilt on hingematvalt kaunis.

Finnmarksviddas elab põhjapõtru, põtru, ilveseid, jäneseid, rebaseid, ahme ja väike karude populatsioon. Ent kõige enam vaimustab meid väljavaade kohtuda selle maanurga inimestega. Iseäranis sooviksime kohata saami rahva liikmeid, kes elatuvad põhjapõtrade kasvatamisest või töötavad mägimajades, mis pakuvad turistidele majutusteenust.

Esimese mägimaja ees kohtame rühma kooliõpilasi, kes on klassiga suusatamas. Nad peatuvad, et pärida, mis me siin teeme. Räägime sellest suurima heameelega. Lahkumisel sõnab üks neist: „Edu teile Piibli töös!” Istume taas mootorsaanidele ning sõidame üle suurte jäätunud järvede ja valgete väljade. Vaatame ringi, kas kuskil paistab põhjapõtru.

Sõidame ühe tarekese juurde. Peremees tervitab meid soojalt. Tuleb välja, et ta on üks väheseid selle kandi põliselanikke. Kui ta märkab, et meie kelk on katki, pakub ta lahkelt end seda parandama. Ta toimetab rahulikult; siinsel rahval pole kombeks kiirustada. Mehe sundimatu olek aitab meilgi end vabalt tunda. Kui kelk on korras, täname teda ja näitame talle piibliteksti selle kohta, miks  Jumal lubab kannatusi. Mees kuulab meid tähelepanelikult. Enne kui edasi läheme, anname talle raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ning ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Ta naeratab ja ütleb: „Aitäh tulemast!”

Pärast veel paari külastust hakkab päev õhtusse veerema ja me võtame suuna majakese poole, kuhu plaanime ööd jääda. Äkitselt silmame rebast. Tema punakaspruun kasukas läigib kaunilt valge lume taustal. Reinuvader peatub, vaatab meid uudistades ja sörgib edasi. Siis algab tihe lumesadu ja nähtavus muutub väga halvaks. Ohkame kergendunult, kui viimaks oma majakest märkame. Teeme kohe pliidi alla tule ja tasapisi läheb tuba soojaks. Pikk päev nõlvadest üles-alla sõitmist on teinud meid roiuks, kuid me oleme õnnelikud.

Hommik jõuab kätte kiiremini, kui tahaksime. Laadime jällegi asjad mootorsaanile. Sõidame allamäge ühe jõeni, seejärel liigume piki jõesängi ning jõuame taas ühe mägimaja juurde. Seal vestleme ühe noore mehega ja loeme talle mitu piiblikohta. Kui minema hakkame, näitab ta meile abivalmilt, kuidas kõige otsemini tee peale tagasi saada.

Ja ongi käes meie retke viimane päev. Saabume Stabbursdaleni rahvusparki, kus meile avaneb võrratu maastikupilt, mida raamivad päikeses kiiskavad lumemütsides mäed. Äkki näeme suurt põhjapõtrade karja. Loomad söövad rahulikult ja kaabivad sõrgadega lume alt sammalt ja samblikku. Karja lähedal istub mootorsaanil saami mees ja vaatab oma põhjapõtru. Tema koer hoiab valvsalt karja koos. Korraks nuusutab koer meie suunas õhku, kuid jätkab siis oma tööd. Läheme saami juurde ja räägime talle Piibli sõnumit. Ta on sõbralik ja kuulab meid.

Koduteel meenutame kõiki neid inimesi, keda me sel 300 kilomeetri pikkusel retkel kohtasime. Tunneme sügavat rõõmu, et oleme saanud teha oma väikese osa Piibli sõnumi jõudmiseks selle lummava lumekõrbe elanikeni.

[Pildi allikaviide lk 15]

© Norway Post