Sündisin aastal 1956 lülisambalõhestumusega. Kuna mu lülikaared ei olnud täielikult kokku kasvanud, on mul närvikahjustuse tõttu raske kõndida ja kannatan ka teiste tõsiste terviseprobleemide käes.

Veidi enne mu sündi hakkasid mu vanemad Jehoova tunnistajatest misjonäridega Piiblit uurima. Minu lapsepõlvelinnas Usakoses Namiibias elas vaid mõni üksik kuulutaja. Seepärast uurisime koosolekumaterjali koos kui üks perekond. 7-aastasena käisin urostoomioperatsioonil ja mu kehasse tehti kunstlik ava uriini väljumiseks. 14-aastaselt haigestusin epilepsiasse. Kuna lähim kool oli kodust kaugel ja vanemad pidid minu eest hoolitsema, jäid mu õpingud pooleli.

Kõigest hoolimata otsustasin saada Jehoovaga lähedasemaks. Kuna paljusid meie väljaandeid polnud veel afrikaani keeles, mis on mu emakeel, õppisin inglise keelt, et mitmeid meie raamatuid uurida. Sain kuulutajaks ja lasin end 19-aastaselt ristida. Järgneva nelja aasta jooksul oli mul palju terviseprobleeme ja emotsionaalseid raskusi. Ja kuna mu kodulinnas kõik üksteist tundsid, ei julgenud ma eriti kuulutustööd teha.

Kui olin veidi üle 20-ne, kolisime Namiibiast Lõuna-Aafrika Vabariiki ja esimest korda oli mul võimalik kogudusega läbi käia. Kui palju rõõmu see mulle tõi! Kuid siis ootas mind taas ees lõikus, sel korral kolostoomia.

Mõni aeg hiljem kuulasin ringkonnaülevaataja kõnet, kus ta rääkis pioneerteenistusest. Kuuldu puudutas mu südant. Teadsin, et mu tervis pole kaugeltki ideaalne, kuid olin näinud, mismoodi Jehoova on hoolitsenud mu eest paljudes raskustes. Niisiis esitasin üldpioneerteenistuse avalduse. Ent kogudusevanemad kõhklesid mu tervisliku seisundi tõttu seda heaks kiitmast.

Sellele vaatamata otsustasin kuulutustöös oma parima teha. Ema ja teiste abiga suutsin kuus kuud kuulutada sama palju kui pioneerid. See näitas, kui väga ma tahtsin pioneeriks hakata ja et tulen oma terviseprobleemidega toime. Esitasin avalduse uuesti ja sel korral kiideti see heaks. 1. septembril 1988 sai minust üldpioneer.

Pioneerina olen pidevalt tundnud, kuidas Jehoova mind toetab. Teistele tõde õpetades ei keskendu ma omaenda olukorrale ning see on mind kaitsnud, aidanud vaimselt kasvada ja tugevamaks saada. Mulle on toonud määratut rõõmu see, et olen aidanud mitmel inimesel saada pühendunud ja ristitud jumalateenijaks.

Kuigi mu tervis on siiani ebakindel, kannab Jehoova päevast päeva minu koormat (Laul 68:20). Tänu temale pole mu elu mitte lihtsalt talutav, vaid toob mulle suurt heameelt!