Rikkus ja moraal – õppetund ajaloost

APRILLIKUU 7. päeval aastal 1630 heisati purjed neljal laeval, mille pardal oli ligi nelisada inimest, kes asusid Inglismaalt teele Uue Maailma poole. Nende seas oli kõrgelt haritud mehi, edukaid äriinimesi ja isegi parlamendiliikmeid. Majandus nende kodumaal oli madalseisus, mida omakorda raskendas Euroopas vinduv Kolmekümneaastane sõda (1618–1648). Seetõttu jätsid nad riski peale välja minnes maha oma kodud, ärid ja sugulased ning asusid otsima paremat elu.

See polnud lihtsalt seltskond lootusrikkaid kaupmehi, kes tahtis kiiresti rikkaks saada. Nad olid innukad puritaanid, kes põgenesid usulise tagakiusamise eest. * Nende tegelik eesmärk oli rajada jumalakartlik kogukond, kus oleks kindlustatud nende endi ja laste materiaalne heaolu, ilma et nad peaksid tegema kompromissi Piibli põhimõtete suhtes. Varsti pärast seda, kui nad olid randunud Salemis, Massachusettsis, võtsid nad oma valdusse väikse rannaäärse maatüki. Nad nimetasid oma uue kodu Bostoniks.

Tasakaalu oli raske saavutada

Nende juht John Winthrop tegi oma parima, et kõik uue koloonia elanikud oleksid jõukad ja valitseks üldine heaolu. Ta soovis, et rahvas oleks nii jõukas kui ka moraalne. Aga seesugust tasakaalu oli raske saavutada. Aimates, et tulemas on raskusi, rääkis ta oma kaaslastele põhjalikult rikkuse osatähtsusest jumalakartlikus ühiskonnas.

Nagu teisedki puritaanide juhid, uskus ka Winthrop, et rikkuse taotlemises pole iseenesest midagi halba. Tema arvates oli rikkuse põhieesmärk aidata teisi. Järelikult, mida varakam oli inimene, seda rohkem head ta suutis teha. „Vähesed teemad haarasid puritaanide meeli rohkem kui jõukus,” märgib ajaloolane Patricia O’Toole. Rikkus „oli ühest küljest märk Jumala õnnistusest ja samas kaasnes sellega suur kiusatus minna uhkuse ... ja lihahimu tõttu patuteele”.

 Et vältida patte, milleni viivad jõukus ja luksus, kutsus Winthrop kaaslasi üles tasakaalukusele ja mõõdukusele. Varsti aga hakkas kaaskodanike ärivaim minema üha rohkem vastuollu tema püüdlustega sundida neid elama jumalakartlikult ja armastama üksteist. Teisitimõtlejatele tundus, et Winthrop sekkub karmikäeliselt nende isiklikesse asjadesse, ja see tekitas neis vastumeelsust. Mõned hakkasid rahva hulgas kihutustööd tegema, et valida endi hulgast esinduskogu, kes asuks otsuseid langetama. Teised tegid valiku isiklike huvide kasuks ja asusid elama naaberosariiki Connecticutti.

„Võimalused, jõukus, demokraatia,” ütleb O’Toole, „kõik need olid võimsad jõud puritaanliku Massachusettsi elus ja need kippusid sütitama isiklikke ambitsioone, arvestamata Winthropi ühiselu ideaaliga.” Aastal 1649 suri Winthrop 61-aastaselt peaaegu purupaljana. Kuigi see habras koloonia jäi paljudele raskustele vaatamata püsima, ei näinud Winthrop oma unistuste täitumist.

Otsingud jätkuvad

John Winthropi idealistlik ettekujutus paremast maailmast ei surnud koos temaga. Sajad tuhanded lahkuvad igal aastal Aafrikast, Kagu-Aasiast, Ida-Euroopast ja Ladina-Ameerikast, lootes leida paremat elu. Mõnele neist annavad indu sajad uued igal aastal valmistatavad raamatud ja veebilehed ning seminarid, mis lubavad avaldada saladuse, kuidas saada rikkaks. On selge, et siiani üritavad paljud saada rikkaks ja loodavad samal ajal säilitada kõrge moraali.

Tuleb tõdeda, et tulemused on valmistanud pettumust. Need, kes tahavad rikkaks saada, toovad seetõttu liigagi tihti mammona altaril ohvriks oma põhimõtted ja mõnikord isegi usu. Seetõttu võid sa õigustatult küsida: „Kas on võimalik olla tõeline kristlane ja samal ajal ka rikas? Kas kunagi üldse saabub selline jumalakartlik ühiskond, mis on rikas nii materiaalselt kui ka vaimselt?” Piibel vastab neile küsimustele, nagu näitab järgmine artikkel.

[Allmärkus]

[Piltide allikaviited lk 3]

Laevad: The Complete Encyclopedia of Illustration/J. G. Heck; Winthrop: Brown Brothers